Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

ta siis nüüd oli. Vaja oli vaid Buntyle kord päevas pilk peale visata ja ülejäänud aeg oli ta enda käsutuses. Ta võis soovi korral kogu päeva voodis vedeleda või siis mööda antiigipoode kolistada ja taluturgudel käia. Ees ootas tervelt kuus kuud mittemidagitegemist. Lucy veeretas end diivanilt maha ja asus sorima kummutis, kust leidis mõned ümbruskonna kaardid.

      Mitte millegi tegemine polnud sugugi nii lihtne. Lucy oli riiulist välja valinud hunniku huvitavana tunduvaid kohalikku ajalugu käsitlevaid raamatuid, need kenasti tugitooli kõrval seisvale väikesele lauakesele virna sättinud ja tutvus nüüd kaartidega. Külas paistis olevat mitu vahvat ringikujulist matkarada, Hamishile valmistavad need palju rõõmu. Aga ehk tuleks enne asjad lahti pakkida.

      Ta viis koti ülemisele korrusele ja sortis ära riided, millest muist leidis endale koha väikese voodi kõrval seisva puust kummuti sahtlites. Osa asju riputas ta riidekappi ja sättis tualett-tarbed hoolikalt vannituppa. Vann oli tibatilluke, otsekui oleks keegi võtnud standardsuuruses vanni ja seda kahandanud. Lucy nägi vilksamisi peeglist enda peegelpilti. Endiselt kahvatu, endiselt veel mitte päris normaalne – kuigi mis on üldse normaalne? Ta oli nii pikka aega stressis ja kurnatud olnud, et isegi ei mäletanud enam, milline ta varem välja võis näha. Naine loputas nägu külma veega ja kuivatas seda käterätikuga, päästis juuksed valla lohakast krunnist, mille oli autost asju tooma minnes pähe keeranud, ja raputas pead. No nii. Vähemalt ei näinud ta lahtiste juustega nii närb välja. Veidi maaõhku, ja loodetavasti on ta varsti jälle parimas vormis.

      Hamish oli alumisel korrusel kosutavast uinakust ärganud ja nätsutas rõõmsalt vaibanurka. Ta vaatas üles ja liputas irevil hammastega naeratades saba. Oh issand, ta oli jõudnud vaibanurgast terve tüki välja närida.

      „See on arvatavasti vanaaegne,“ halas Lucy. Hamish langetas järamist jätkama valmistudes pea. „Lõpeta. Tegelikult tule siia. Sa oled pidanud terve igaviku autos istuma. Lähme õige ümbrusega tutvuma.“

      Väljas istus selsamal pingil, kus Lucy vaid tund aega tagasi passinud oli, väikest kasvu ja väga tõreda olemisega teismeline tüdruk. Ta ei vaadanud Lucy lähenedes üles, vaid jätkas telefonis tuhnimist; juuksed varjasid ta nägu otsekui kaks musta ja siledat kardinat. Lucy astus temast mööda. Oli hea teada, et tema ei pea mõnda aega teismeliste vaeva ja viletsusega tegelema. Tal oli tarvis üksnes sekeldustesse sattumata oma väikeses majakeses püsida. Puhkus, rahu ja vaikus, ei muud. Igapäevane käik kõrvalmajja Bunty juurde pidi sellele kõigele piisavat vaheldust pakkuma. Lucy tundis end esimest korda üle pika aja nii nagu vanasti.