Marius suundub taas koridori ja siis trepist üles teisele korrusele. Köögist ja avatud keldriuksest möödudes peatub ta poolelt sammult. Mees kuulis mingi heli. Kas sammu või kraapsatust, kuid nüüd valitseb vaikus. Marius võtab taas püstoli välja. Ust pärani lükates nihkub mees aegamööda trepist alla, kuni ta jalg leiab betoonpõranda. Ta silmad vajavad pimedusega harjumiseks veidi aega ning seejärel näeb ta koridori otsas poikvel keldriust. Mehe keha kõhkleb, öeldes talle, et ta ei tohiks edasi liikuda, peaks kiirabi ja oma töökaaslased ära ootama, aga Marius mõtleb tüdrukule. Uksele lähenedes näeb mees, et see on lahti murtud. Riiv ja selle vastus vedelevad põrandal ning Marius siseneb ruumi, kus lae all asuvad määrdunud aknad annavad vaid hämarat valgust. Sellest hoolimata näeb ta nurgas seisva laua all kössitavat kogu. Marius langetab lähemale kiirustades relva, kummardub ja piilub laua alla.
„Kõik on korras. See on nüüd möödas.“
Ta silmad ei seleta tüdruku nägu, vaid üksnes seda, et too väriseb ja kössitab mehe poole vaatamata nurgas.
„Minu nimi on Marius. Ma olen politseist ja ma tulin sulle appi.“
Tüdruk jääb arglikult oma kohale, otsekui ta isegi ei kuuleks meest, ning korraga hakkab Marius ruumi enda ümber hoomama. Ringi vaadates taipab ta, milleks seda kasutatud on. Ta tunneb tülgastust. Seejärel märkab ta läbi ukseava kõrvalasuvas ruumis seisvaid kipakaid puust riiuleid. Nende nägemine paneb ta tüdrukut unustama ja ta astub üle läve. Marius ei näe, kui palju neid seal on, kuid igatahes rohkem, kui tema pilguga kokku lugeda suudab. Kastanimunadest inimkujukesed, nii mees- kui naissoost. Loomad samuti, suured ja väikesed, mõned lapsikud, mõned kuidagi kurjakuulutavad. Paljud on pooleli jäänud ja moonutatud. Marius vahib kujukesi, nende rohkust ja vaheldusrikkust, ning väikesed nukud riiulil täidavad teda rahutusega, kui poiss ta selja taga uksest sisse astub.
Marius mõistab sekundi murdosa jooksul, et peab kriminalistidelt kindlasti küsima, kas keldri uks on lahti murtud väljastpoolt sissepoole või vastupidi. Ta taipab sellesama sekundi murdosa jooksul, et siit on ilmselt pagema pääsenud midagi koletislikku, sulust välja murdnud elaja taolist, aga kui ta poisi poole pöördub, ujuvad ta mõtted laiali otsekui pisikesed hämmingus pilved taevalael. Siis tabab kirves mehe lõuga ja kõik muutub mustaks.
Esmaspäev, 5. oktoober, olevik
2
Hääl täidab kogu pimedust. See sosistab vaikselt ja pilkab teda – see aitab tal tõusta, kui ta kukub, ja pillutab teda tuules ringi. Laura Kjær ei näe enam midagi, ta ei kuule lehtede sahinat puudes ega tunne külma muru jalgade all. Alles on jäänud vaid hääl, mis hoopide langemise vahele midagi pomiseb. Naine mõtleb, et kui ta vastu panemast lakkab, võib hääl vaikida, kuid seda ei juhtu. See aina kostab ja hoobid jätkuvad, kuni ta viimaks enam liigutada ei suuda. Ta tunneb liiga hilja sae teravaid hambaid oma randme vastas ning kuuleb enne teadvuse kaotamist saetera mehhaanilist undamist ja omaenda luude lõikamise häält.
Hiljem pole tal aimugi, kui kaua ta on teadvuseta olnud. Teda ümbritseb endiselt pimedus. Hääl on samuti sealsamas ja tundub, nagu oleks see ta naasmist oodanud.
„Kas sinuga on kõik korras, Laura?“
Selle toon on pehme ja lembiv ning kostab naise kõrvale liiga lähedalt. Aga hääl ei oota vastust. See eemaldab hetkeks naise suule surutud asja ning Laura kuuleb end palumas ja anumas. Ta ei saa millestki aru. Ta on valmis kõike tegema. Miks tema – mida ta ometi teinud on? Hääl ütleb, et naine teab seda väga hästi. See kummardub taas hästi lähedale ja sosistab talle kõrva ja Laura mõistab, et hääl on just seda hetke oodanud. Ta peab sõnade kuulmiseks keskenduma. Ta saab hääle öeldust aru, kuid ei suuda seda uskuda. See valu on kõigist ta teiste vigastuste tekitatust suurem. Asi ei saa selles olla. Ei tohi selles olla. Naine tõrjub sõnu endast eemale, otsekui oleksid need osa teda pimeduses ümbritsevast hullumeelsusest. Ta tahaks tõusta ja edasi võidelda, kuid ta keha annab alla ja naine nuuksub hüsteeriliselt. Ta on seda teadnud juba mõnda aega, aga mõistab miskipärast nüüd, alles nüüd, mil hääl seda talle sosistab, et see on tõsi. Ta sooviks kõigest kõrist karjuda, aga soolikad on juba poolenisti ta kõrri kerkinud ja kui ta tunneb malakat oma põske riivamas, viskub ta kogu jõudu kokku võttes ettepoole ja vangub veel sügavamale pimedusse.
Teisipäev, 6. oktoober, olevik
3
Väljas hakkab valgeks minema, aga kui Naia Thulin käe allapoole sirutab ja mehe enda sisse juhib, on too alles unest tasapisi virgumas. Naine tunneb meest endas ning hakkab edasi ja tagasi liikuma. Ta haarab mehe õlgadest ja tolle käed ärkavad, kuid aegamööda ja kobamisi.
„Hei, oota …“
Mees on endiselt unine, kuid Naia ei oota. Ta on seda tahtnud hetkest, mil silmad avas, ja liigub nüüd tungivamalt, nihkub tahapoole suurema intensiivsusega, ühe käega seinalt tuge otsides. Naine teab, et mees on ebamugavas asendis, ta pea kolksub vastu päitsilauda, ja sedagi, et päitsilaud taob omakorda seina, kuid see ei lähe talle korda. Naine jätkab, tajudes, kuidas mees alistub, ning surub orgasmi hetkel küüned talle rinda ning tunnetab mehe valu ja naudingut, kui nad mõlemad hetkeks kangestuvad.
Hetk hiljem lamab naine hingetuna, kuulatades prügiautot majataguses sisehoovis. Seejärel veeretab ta end eemale ja lipsab voodist välja enne, kui mehe käed on ta selja silitamise lõpetanud.
„On parem, kui sa hakkad minema enne, kui ta ärkab.“
„Miks? Talle meeldib, kui ma siin olen.“
„Lase käia. Üles.“
„Ainult sel juhul, kui teie mõlemad minu juurde kolite.“
Naine viskab mehe särgi talle pähe ja kaob vannituppa, sellal kui mees naeratades tagasi patjadele vajub.
4
On oktoobri esimene teisipäev. Sügis tuli hilja, kuid täna meenutab taevas linna kohal tumehallidest pilvedest tumedat lage ja vihma ladistab sadada, kui Naia Thulin oma autost välja ja läbi linnaliikluse sööstab. Ta kuuleb telefoni helisemas, kuid ei pista kätt seda otsides mantlitaskusse. Ta käsi on tütre seljal, et tütart läbi tipptunni ummikutesse jäävate üksikute avade kiirustada. Hommik on olnud tihe. Le’d huvitas peamiselt League of Legendsi nimelisest arvutimängust rääkimine; ta on alles liiga väike, et sellest üldse midagi teada, kuid ometi teab ta sellest kõike ja nimetab professionaalset Korea mängijat Park Sudi oma suureks kangelaseks.
„Kui te peaksite parki minema, siis selleks on sul kummikud. Ja pea meeles, et vanaisa tuleb sulle järele, aga sa pead ise üle tänava minema. Vaatad vasakule, paremale, siis ...“
„Siis uuesti vasakule ja ma pean kindlasti jope selga panema, et kõik helkurpaela näeksid.“
„Seisa paigal, et ma saaksin su saapapaelad kinni siduda.“
Nad on kooli ette jõudnud ja seisavad jalgrattahoidla katuse all ning Thulin kummardab, sellal kui Le, jalad porilombis, püüab paigal seista.
„Millal me Sebastiani juurde kolime?“
„Ma pole öelnud, et me Sebastiani juurde kolime.“
„Miks ta hommikul meie juures ei ole, kui õhtul on?“
„Täiskasvanutel on hommikuti tegemist ja Sebastian peab tööle kiirustama.“
„Ramazan sai endale väikevenna ja nüüd on tema sugupuus viisteist pilti ja minul ainult kolm.“
Thulin heidab napi pilgu tütre poole ja kirub väikeseid armsaid sugupuudega plakateid, mida õpetaja sügislehtedega kaunistas ning klassiruumi seinale välja pani, et vanematel ja lastel oleks võimalik peatuda ja neid uurida. Teisalt on ta alati tänulik, kui Le vanaisa automaatselt perekonnaliikmeks loeb, kuigi tegelikult ei ole tegu tüdruku vanaisaga.
„Asi pole selles. Ja sinu sugupuus on viis pilti, kui viirpapagoid