tundunud oli.
6
Kojamehed pressivad tuuleklaasile lahmavat vett kõrvale. Kui tuli fooris roheliseks muutub, lipsab politseiauto autodereast välja, eemale bussi külgi katvatest uusi rindu, Botoxit ja rasvaimu pakkuvatest reklaamidest, ning suundub äärelinna poole. Raadio mängib. Loba ajavate ja uusimat seksist, tagumikust ja ihast rääkivat poplugu mängivate saatejuhtide jutu katkestavad lühidalt uudised ning diktor annab teada, et täna on oktoobri esimene teisipäev: parlamendi avaistungi päev. Oodatult on esikohal lugu sotsiaalminister Rosa Hartungist, kes nüüd oma ametipostile naasis, peaaegu aasta pärast ta tütart puudutanud traagilist lugu, mille lõpplahendust kogu rahvas hinge kinni pidades ootas. Aga enne, kui diktor looga lõpuni jõuab, keerab Thulini kõrval istuv võõras heli maha.
„Ega sul kääre või midagi sellist ole?“
„Ei, mul ei ole kääre.“
Thulin pöörab pilgu korraks liikluselt eemale, enda kõrval istuvale mehele, kes uue mobiiltelefoni pakendi lahtisaamisega vaeva näeb. Kui naine jaoskonna vastas asuvasse parkimismajja jõudis, seisis mees suitsetades üsna auto lähedal. Pikka kasvu, sirge kehahoiakuga, kuid ometi kuidagi lääbakas. Korratud vihmast läbi ligunenud juuksed, kulunud ja ligedad Nike jalatsid, õhukesed kottis püksid ja lühike must tepitud jakk, mis nägi samuti niimoodi välja, otsekui oleks seda vees leotatud. Mehe riietus ei sobi ilmastikuga mitte üks raas. Küllap ta saabus just Haagist, mõtleb Thulin. Väike ja päevinäinud spordikott mehe kõrval kinnitab seda muljet. Thulin teab, et mees saabus jaoskonda vähem kui neljakümne kaheksa tunni eest, kuna ta kuulis sööklast hommikukohvi toomas käies, kuidas kolleegid omavahel keelt peksid. Haagis Europoli peakorteris töötanud „kontaktisik“ oli korraga ametist vabastatud ja mingi apsaka eest karistuseks Kopenhaagenisse küüditatud. See sundis naise kolleege paari sapist märkust pillama. Taani politsei ja Europoli vahelised suhted olid olnud pingelised alates hetkest, mil taanlased keeldusid mõne aasta tagusel referendumil loobumast ühest Euroopa Liidult saadud erimeetmest.
Kui Thulin parkimismajas ootava mehe otsa komistas, oli viimane sügavas mõttes, ja kui naine end tutvustas, vastas mees üksnes käepigistusega ja sõnaga „Hess“. Niisiis mitte eriti jutukas. Harilikult polnud seda ka naine, kuid jutuajamine Nylanderiga oli läinud plaanipäraselt. Naine oli kindel, et tema aeg selles osakonnas on otsakorral, niisiis ei saa santi seisu sattunud kolleegi suhtes teatud sõbralikkuse ülesnäitamine kuidagi kahjuks tulla. Kui nad olid autosse istunud, ladus naine ette kõik, mida ta ülesande kohta teadis, kuid mees üksnes noogutas, minimaalset huvi üles näidates. Thulini oletuse kohaselt võis mees olla kolmekümne seitsme kuni neljakümne ühe aastane ja meenutas oma kergelt narmendava tänavapoisivälimusega mingit näitlejat, kuid Thulin ei suutnud meelde tuletada, keda. Mehel on sõrmes sõrmus, võimalik, et abielusõrmus, kuid instinkt ütleb naisele, et see mees on ammuilma lahutatud – või siis lahutamas. Temaga kohtumist võis võrrelda palli tagumisega vastu betoonmüüri, kuid see pole suutnud naise head tuju väärata ning ta huvi politsei riikidevahelise koostöö vastu on ehe.
„Kauaks sind siis siia saadeti?“
„Arvatavasti mõneks päevaks. Nad katsuvad asju klaariks saada.“
„Kas sulle meeldib Europolis?“
„Jah, pole vigagi. Ilm on palju parem.“
„Kas ma olen õigesti kuulnud, et teie küberkuritegevuse osakond on hakanud palkama häkkereid, kellele nad on ise jälile saanud?“
„Pole aimugi, see ei ole minu osakond. Kas sobib, kui ma pärast sündmuskoha ülevaatust korraks ära käin?“
„Ära käid?“
„Ainult tunnikeseks. Ma pean oma korteri võtmed ära tooma.“
„Muidugi.“
„Tänan.“
„Aga muidu baseerud sa Haagis?“
„Jah, või kus iganes parasjagu tarvis on.“
„Nagu näiteks?“
„Kuidas kunagi. Marseille, Genf, Amsterdam, Lissabon …“
Mees keskendub taas mobiiltelefoni pakendile, kuid Thulin oletab, et ta oleks võinud linnade loeteluga veel pikalt jätkata. Temas on midagi suurlinlikku. Midagi pagasita reisija taolist, kuigi suurlinna ja kaugete taevaste sina on ammu maha kulunud. Kui seda muidugi üldse kunagi oligi.
„Kui kaua sa oled juba ära olnud?“
„Peaaegu viis aastat. Ma laenan korraks seda.“
Hess napsab istmetevahelisest topsihoidikust pastaka ja asub sellega pakendit lahti kangutama.
„Viis aastat?“
Thulin on üllatunud. Tema teada on kontaktisikute lepingud harilikult kaheaastased. Mõne puhul pikendatakse neid neljale aastale, kuid naine pole veel kordagi kuulnud, et kontaktisik viis aastat ametis oleks.
„Aeg läheb ruttu.“
„See tegid seda siis politseireformi tõttu.“
„Mida ma tegin?“
„Läksid mujale üle. Ma kuulsin, et paljud inimesed lahkusid osakonnast, kuna nad ei olnud rahul sellega ...“
„Ei, asi polnud selles.“
„Milles siis?“
„Ma lihtsalt tahtsin seda teha.“
Thulin vaatab tema poole. Mees vastab omapoolse põgusa pilguga ja naine märkab esimest korda ta silmi. Vasak on roheline, parem sinine. Ta vastus polnud küll ebasõbralik, kuid sellega sai piir tõmmatud ja ta ei ütle enam rohkem midagi. Thulin näitab suunda ja keerab elurajooni sisse. Kui mees tahab mängida mingit salapärase minevikuga macho-agenti, siis olgu nii. Jaoskonnas on samasuguseid selle nii palju, et neist annaks jalgpallimeeskonna kokku panna.
Maja on valge ja kaasaegne, oma garaažiga. See asub kesk Husumi pereelamute kvartalit, ligustrihekkide ja esiküljega tänava poole suunatud kirjakastide sirgete ridade vahel. Just sellistesse kohtadesse kolivad keskmise sissetuleku teenijad niipea, kui nende unistusest tuumikperest on saanud reaalsus ja raha seda lubab. Turvaline kant, kus „lamav politseinik“ ei lase kellelgi kolmekümnekilomeetrise tunnikiirusega liikumise nõudest mööda hiilida. Batuudid aedades ja kriidijooned märjal asfaldil. Paar kiivrites ja helkurjopedes last pedaalivad läbi vihma mööda, kui Thulin auto patrullautode ja kohtuekspertiisi ekspertide sõiduki kõrvale pargib. Piirde taga seisavad vihmavarjude all pominal juteldes üksikud elanikud.
„Ma pean sellele vastama.“ Hess toppis vähem kui kaks minutit tagasi SIM-kaardi oma telefoni ja saatis sõnumi ning juba ta telefon heliseb.
„Lase käia, ära kiirusta.“
Thulin ronib autost välja vihma kätte, sellal kui Hess jääb autosse ja alustab prantsuskeelset jutuajamist. Traditsiooniliste betoonplaatidega kaetud jalgrada mööda sörkides tundub naisele korraga, et ta on ehk leidnud veel ühe põhjuse jaoskonnast pääsemise võimaluse ootamiseks.
7
Kahe mugaval nurgasohval kohvitassi taga järgmiseks jutuajamiseks valmistuva hommikutelevisiooni saatejuhi hääled kaiguvad läbi avara ja moodsa Ülem-Østerbro villa.
„Niisiis toimub täna parlamendi avaistung ja uus aasta saab alguse. See on väga eriline päev ja ühe teatud poliitiku jaoks veel eriti eriline ja ma pean sellega silmas eelmise aasta 18. oktoobril oma kaheteistkümneaastase tütre kaotanud sotsiaalministrit Rosa Hartungit. Rosa Hartung on olnud puhkusel alates ajast, mil ta tütar ...“
Steen Hartung sirutab käe ja paneb külmiku kõrval seinal rippuva lameekraaniga teleri kinni. Mees korjab avara Prantsuse maaköögi stiilis sisustatud ruumi puitpõrandalt kokku oma arhitektuurilised joonised ja kirjatarbed, kuhu need just käest pannud oli.
„Lähme,