kardan, et see on endiselt nii.“
„Hea küll, aga saada siis Engells siia, et ma saaksin hakata selgitama, kellega ma rääkida soovin.“
„Egells on õnnetuseks hetkel asju ajamas.“
„Praegu?“
Rosa vaatab naisele otsa ja järsku jõuab temani teadmine, et sekretäri ebakindluse ja närvilisuse taga peab olema veel mingi põhjus. Tavaliselt oleks personaliülem sellisel päeval valmis ja ootel, ning teadmine, et see polegi nii, tundub korraga kurjakuulutavana.
„Jah. Ta pidi minema, kuna … aga eks ta tagasi jõudes ise räägib.“
„Kust tagasi? Mis toimub?“
„Ma täpselt ei tea. Ja ma olen kindel, et kõik saab ära klaaritud, aga nagu ma ütlesin ...“
„Liu, mis toimub?“
Ministeeriumi sekretär kõhkleb, naine näib läbinisti õnnetu olevat.
„Mul on tõepoolest väga kahju. Me oleme sind toetavatelt ja sulle head soovivatelt inimestelt nii palju kirju saanud ja ma ei taipa, kuidas keegi sai midagi sellist saata.“
„Mida saata?“
„Ma ise pole seda näinud. Aga see oli vist mingi ähvardus. Niipalju kui Engells mulle rääkis, puudutas see sinu tütart.“
13
„Aga ma rääkisin temaga eile õhtul … ma käisin söömas ja siis helistasin koju ja kõik oli nagu tavaliselt.“
Laura Kjæri neljakümne kolme aastane elukaaslane Hans Henrik Hauge istub köögis toolil, niiske jakk endiselt seljas ja autovõtmed pihku surutud. Mehe silmad on punased ja paistes ning ta vahib arusaamatul ilmel aknast välja õue, kus valgesse riietatud kujud aias ja heki servas askeldavad. Siis pöörab ta pilgu taas Thulinile.
„Kuidas see juhtus?“
„Seda me veel ei tea. Millest te telefonis rääkisite?“
Kostab kolinat ja Thulin heidab pilgu avatud sahtlite ja kappide ümber toimetava Europoli mehe poole. Naine on avastanud, et mees suudab teda ka suud lahti tegemata hulluks ajada.
„Ei midagi erilist. Mida Magnus räägib? Ma tahaksin teda näha.“
„Kohe. Kas naine ütles midagi, mis võis tekitada mulje, et ta on ärevil või ...“
„Ei. Me rääkisime korra Magnusest ja siis ta ütles, et läheb magama, kuna on väsinud.“
Hans Henrik Hauge hääl on murdumas. Mees on pikka kasvu, võimsa kehaehitusega ja hästi riides, kuid tundub olevat pehme loomuga ning Thulinil tekib tunne, et kui ta tempot ei tõsta, siis osutub selle jutuajamisega lõpuni jõudmine raskeks.
„Rääkige mulle, kui kaua te teineteist tundnud olete.“
„Kaheksateist kuud.“
„Kas te olite abielus?“
Thulini pilk püsib Hauge kätel, mees on hakanud sõrmes olevat sõrmust näperdama.
„Kihlatud. Ma kinkisin talle sõrmuse. Me pidime talvel Taisse minema ja abielluma.“
„Miks just Taisse?“
„Me mõlemad oleme varem abielus olnud. Niisiis otsustasime, et teeme seekord kõike teisiti.“
„Kummas käes ta sõrmust kandis?“
„Mida?“
„Sõrmus. Kummas käes ta seda kandis?“
„Ma arvan, et paremas, mis siis?“
„Ma lihtsalt esitan küsimusi, aga on oluline, et te neile vastaksite. Rääkige mulle, kus te eile olite.“
„Roskildes. Ma olen IT-arendaja. Sõitsin sinna eile hommikul ja pidin tänase pärastlõunani messil olema.“
„Kas te olite eile õhtul kellegagi koos?“
„Jah, oma ülemusega. Igatahes ma sõidutasin ta kella üheksa või kümne paiku motelli. Sealt ma Laurale helistasingi.“
„Miks te koju ei sõitnud?“
„Sellepärast, et tellijafirma palus meil ööseks jääda. Meil olid mõned varahommikused kohtumised.“
„Millised suhted teil Lauraga olid? Oli teil mingeid probleeme või ...“
„Ei olnud. Kõik oli suurepärane. Mida nad seal garaažis teevad?“
Hauge pisaramärg pilk on taas aknast välja uidanud, peatudes seekord garaaži tagumise seina juures, kus ukse kõrval seisavad paar kohtuekspertiisilabori meest.
„Nad otsivad tõendusmaterjali, kui seal peaks midagi olema. Kas te oskate välja pakkuda kedagi, kes võinuks Laurale halba soovida?“
Hauge vaatab naisele otsa, kuid ta tundub hoopis mingis teises reaalsuses viibivat.
„Ehk oli midagi niisugust, mida te tema kohta ei teadnud? Kas on võimalik, et ta kohtus mõne teise mehega?“
„Ei, kindlasti mitte. Ma tahaksin nüüd Magnust näha. Ta peab oma rohud ära võtma.“
„Mis tal viga on?“
„Me ei tea. Ma tahtsin öelda … ta on Rigshospitalis ravi saanud ja arvatakse, et tal on mingi autismivorm. Ta saab midagi ärevuse vastu. Magnus on tubli poiss, aga ta on väga endassetõmbunud ja kõigest üheksa …“
Hans Henrik Hauge hääl murdub taas. Thulin hakkab just järgmist küsimust esitama, kuid Hess jõuab temast ette.
„Te ütlete, et kõik oli suurepärane? Probleeme ei olnud?“
„Ma ju juba ütlesin seda. Kus Magnus on? Ma tahan teda kohe näha.“
„Miks te luku ära vahetasite?“
Küsimus on täiesti ootamatu ja Thulin jääb Hessile otsa vahtima. Mees esitab küsimuse süütult, otsekui möödaminnes, ise mingit köögisahtlist leitud asja sõrmede vahel hoides. Paberitükk, mille küljes on kaks läikivat võtit.
Hauge vahib tühja pilguga meest ja paberilipakat.
„See on lukksepaarve. Selle andmetel vahetati lukk 5. oktoobril kell 15.30. Ehk siis eile pärastlõunal. Teisisõnu, pärast seda, kui teie olite messile läinud.“
„Ma ei tea. Magnus on mõned korrad oma võtmed minema visanud, niisiis me rääkisime sellest. Aga ma ei teadnud, et Laura seda tegi …“
Thulin tõuseb, et Hessi käest tšekk võtta ja seda silmitseda. Ta oleks selle hiljem maja läbi otsides kindlasti ise üles leidnud, kuid otsustab oma ärritusele vaatamata siiski olukorda ära kasutada.
„Te ei teadnud, et Laura laskis luku ära vahetada?“
„Ei.“
„Ta ei maininud seda, kui te telefonis rääkisite?“
„Ei … ei, minu meelest mitte.“
„Kas on äkki mõni põhjus, miks ta seda teile ei öelnud?“
„Küllap ta kavatses mulle sellest hiljem rääkida. Miks see nii oluline on?“
Thulin silmitseb midagi ütlemata meest. Hans Henrik Hauge vahib arusaamatust täis pilguga vastu. Siis ajab ta end järsku nõksatusega püsti ja ta tool läheb ümber.
„Te ei saa mind niimoodi siin hoida. Mul on õigus Magnust näha. Ma tahan teda kohe näha!“
Thulin kõhkleb ja noogutab seejärel veidi eemal ukse juures seisvale politseinikule.
„Pärast tahame