kükitab surnukeha kõrval, kuid nüüd osutab ta millelegi, mille nägemiseks Genz peab end ringi pöörama. Surnud naise selja taga, mängumaja varikatuse tala küljes tilpneb tuule käes mingi ese, mille ümber on puntraks mähkunud riputusnöör. Genz sirutab käe tala alla ja kerib eseme lahti, nii et see pendeldab vabalt rippudes edasi-tagasi. Kaks üksteise otsa sätitud tumepruuni kastanimuna, ülemine väiksem ja alumine suurem. Väiksema kastanimuna peale on kriibitud kaks silma. Suurema sisse on torgatud käsi ja jalgu kujutavad tikud. Tegemist on lihtsa kahest kerast ja neljast pulgast koosneva nukuga, kuid Thulini süda jätab hetkeks põhjusel, mida ta endale seletada ei oska, löögi vahele.
„Kastanimunadest inimene. Kas viime ta ülekuulamisele?“
Hess silmitseb naist süütu pilguga. On selge, et ka Europolis hinnatakse klassikalist võmmihuumorit, ja Thulin ei vasta. Nad jõuavad enne, kui üks Genzi meestest mingi küsimuse esitab, omavahel vaid ühe pilgu vahetada. Hess pistab käe taskusse, kuna tema telefon hakkab taas helisema, ja samal hetkel kostab majast vile. Politseinik vehib aiast Thulini suunas. Naine ajab end püsti ja libistab pilgu üle mänguväljaku, mida ümbritsevad pronksikarva lehtedega puud, kuid siin pole midagi vaadata. Üksnes märjad kiiged ja turnimisredelid ja takistusrada, kõik vaatamata ringi sagivatele ning vihma käes piirkonda läbi otsivatele politseinikele ja kriminalistidele hüljatud ja nukravõitu. Thulin läheb majja tagasi. Kui ta Hessist möödub, räägib mees taas prantsuse keeles ja järjekordne rong kihutab mürinal mööda.
11
Sellal kui nad ministeeriumi autoga kesklinna sõidavad, annab Vogel kiire ülevaate Rosa päevakavast. Kõik valitsuse ministrid kohtuvad Christianborgis, et siis ümber nurga lossi kabelisse traditsioonilisele jumalateenistusele minna. Kui sellega ühele poole saab, tervitab Rosa oma töötajaid nende kabinettides, mis asuvad Holmensi kanali ääres Christiansborgi lossiplatsi vastas, ja kiirustab seejärel parlamendi ametlikuks avaistungiks tagasi Christiansborgi.
Ka ülejäänud päeva graafik on tihe, kuid Rosa lisab oma iPhone’is sinna mõned parandused ja täiendused. Tal poleks vaja seda teha, kuna ta sekretär hoiab ise kõigel silma peal, kuid Rosa eelistab sellist varianti. See aitab tal luua detailitunnetust, reaalsust ohjata ja tekitab tunde, et ta kontrollib olukorda. Eriti täna. Aga selleks ajaks, kui auto parlamendihoone sisehoovi pöörab, ei kuula ta enam Vogelit. Lipumastis lehvib Taani lipp ja terve õu on täis meediabusse; naine jälgib, kuidas inimesed vihmavarjude all kaameraid valmis seavad või juba salvestavad, ümberringi fotograafid.
„Asger, me sõidame edasi, lähme tagumise sissepääsu juurde.“
Juht noogutab Vogeli sõnu kuuldes, kuid Rosale see ettepanek ei meeldi.
„Ei. Laske mind siin välja.“
Vogel pöördub üllatunult naist vaatama ja juht vilksab tahavaatepeeglis tema poole pilgu. Alles nüüd näeb naine, et noorusele vaatamata on mehe suu ümber tõsised jooned.
„Kui ma seda praegu ei tee, ei anta mulle terve päev rahu. Sõitke otse sissepääsu juurde ja laske mind seal välja.“
„Rosa, oled sa kindel?“
„Olen küll.“
Auto liigub kõnniteeserva ja juht hüppab välja, et naisele uks avada. Kui ta autost väljub ja parlamendihoone laiade trepiastmete poole kõndima hakkab, näib kõik toimuvat aegluubis: kaameramehed pöörduvad, uudistereporterid tormavad ummisjalu tema suunas, ammuli suuga näod ja moonutatud sõnad.
„Rosa Hartung, üks hetk!“
Reaalsus jõuab naisele pärale. Rahvasumm ta ümber plahvatab, talle torgatakse näkku kaameraid ja ajakirjanike küsimused rabisevad kaela nagu rahe. Rosa teeb enne rahva poole pöördumist veel kaks sammu, märgates iga detaili. Hääled, valgused ja mikrofonid, kipras laubale veetud sinine müts, kellegi vehklev käsivars, paar toimuvat tagumisest reast jälgida üritavaid tumedaid silmi.
„Hartung, kas te soovite avaldust teha?“
„Mis tunne on tagasi olla?“
„Kas me saaksime kaks minutit?“
„Rosa Hartung, vaadake siia!“
Rosa teab, et ta on viimaste kuude jooksul erinevates uudistetoimetustes jututeemaks olnud – ja eriti viimastel päevadel –, aga sellist liigutust ei osanud keegi oodata; nad on ette valmistamata ja just seepärast eelistas Rosa sellist käiku.
„Astuge eemale! Ministril on midagi öelda!“
Vogel on naise juurde välja trüginud ja jälgib, et inimesed eemale hoiaksid. Suurem osa neist kuuletub ja Rosa silmitseb nende nägusid. Paljusid ta juba tunneb.
„Nagu te kõik teate, on see olnud raske aeg. Mu perekond ja mina oleme tänulikud kogu toetuse eest, mis on meile osaks saanud. Parlamendi uus tööaasta on algamas ja käes on aeg tulevikku vaadata. Ma soovin tänada peaministrit, kes on minusse uskunud, ja ootan võimalust asuda tegelema ees ootavate poliitiliste ülesannetega. Ma loodan, et te kõik austate seda. Tänan teid.“
Rosa Hartung jätkab ees astuva ja teed rajada üritava Vogeli kannul trepist üles sammumist.
„Aga Hartung, kas te olete valmis tagasi tulema?“
„Mis tunne teil on?“
„Mis tunne on teada, et tapja ei avaldanudki kohta, kuhu teie tütar ...“
Vogelil õnnestub ta suurest uksest sisse saada ja kui nad jõuavad naise sekretärini, kes seisab ukselävel, käsi välja sirutatud, tundub see mässavalt merelt kaldale jõudmisena.
12
„Nagu näete, oleme uute diivanite tõttu paigutust pisut muutnud, aga kui te peaksite vanu tagasi tahtma …“
„Ei, kõik on hästi. Mulle meeldib, et kõik on uus.“
Rosa on just oma sotsiaalministeeriumi neljandal korrusel asuvasse kabinetti astunud. Christianborgi saabudes ja jumalateenistuse ajal kohtus ta paljude kolleegidega ja on meeldiv kogu tähelepanust hetkeks eemale pääseda. Mõned kallistasid teda, teised noogutasid heatahtlikult ja kaastundlikult ja tema üritas end tegevuses hoida – kui jumalateenistus välja arvata, selle ajal andis ta endast parima, et piiskopi jutlusele keskenduda. Hiljem jäi Vogel maha, et mõne parlamendisaadikuga rääkida; Rosale tulid vastu tema ministeeriumi sekretär ja mõned assistendid ning koos mindi üle palee hoovi ja siseneti suurde hallikaspruuni majja, milles asub sotsiaalministeerium. Vogeli äraolek sobib naisele hästi, nüüd saab ta keskenduda oma töötajate tervitamisele ja ministeeriumi sekretäriga rääkimisele.
„Ma ei tea, kuidas seda küsida, niisiis ma ei hakka keerutama. Kuidas sul läheb?“
Rosa tunneb oma sekretäri piisavalt hästi teadmaks, et naise küsimus on siiras. Liu on Hiina juurtega, abielus taanlasega, kahe lapse ema ja üks kõige heasüdamlikumaid inimesi, keda Rosa tunneb, kuid ometi peab naine vajalikuks nii isiklikule küsimusele vastates pisut põigelda.
„Küsi pealegi. Asjaolusid arvestades tulen toime ja ootan nüüd võimalust tööga pihta hakata. Kuidas sul endal on?“
„Oi, kõik on kenasti. Nooremal on koolikud. Ja vanemal … aga üldiselt on kõik kenasti.“
„See sein tundub pisut lage olevat, mis?“
Rosa tajub seina poole osutades, kuidas Liu pingutab, et mitte midagi valesti öelda.
„Noh, seal olid enne kõik pildid. Aga minu meelest pead sa ise otsustama. Seal olid mõned ... teist kõigist üheskoos ... ja ma polnud kindel, kas sa tahad neid kõiki uuesti üles panna.“
Rosa vaatab seina ääres seisvat kasti ja tunneb ära Kristinet kujutava foto nurga.
„Ma mõtlen sellele hiljem. Räägi mulle, kui palju mul täna kohtumisteks aega on.“