„Aukõrgendust oleks sul tulnud ehk küll kauem oodata, aga sõjaajal ei saa isegi Inglismaa lubada endale luksust saata noored ohvitserid paari gini pärast vangi.”
„Noh, viimases hädas oleksin ehk neelanud uhkuse alla ja palunud kasuisa George’il end välja lunastada. Aga sinu lahkus ja kannatlik meel säästsid mind sellest alandusest ja vabastasid liigkasuvõtjate küüsist.”
„Ning tundub, nagu oleksid nüüd meelt parandanud … kapten Poldark.”
„Millest sa seda järeldad, kapten Poldark?”
„Sinu auastmest. Su tõsisest olekust. Neljast ränkraskest sõjameheaastast.”
Geoffrey Charles sirutas jalgu. „Esimesega oli lihtne: siin poolsaarel ei ela mehed just vanaks ning vabanenud koht antakse järgmisele. Mis puudutab teist, siis minu tõsidus – kui see sulle nõnda tundub – tuleneb suuresti asjaolust, et nuputan, mida kirjutada tädi Demelzale, kui tema abikaasa peaks minu juhtimise all viga saama. Ning kui rääkida kolmandast, siis, nagu sa kindlasti tead, armas onu, ei paranda neli aastat sõdurielu kellegi meelt vähimalgi määral. Need õhutavad sündsusetut käitumist üksnes takka – käigu siis jutt naistest, pudelist või kaartidest.“
Ross ohkas. „Ah, olgu peale. Ma ei räägi sellest su sugulastele.”
Geoffrey Charles puhkes naerma. „Aga võlgu mul pole, kapten. Täiesti veidral kombel. Läinud kuul, enne seda pagana taganemist peeti rügemendis eeslite võiduajamine ning panused olid kõrged; hinnates oma eluka võimalusi heaks, panustasin endale suurelt ja lõpetasin kaela jagu üheksakümne viienda Parkinsoni-poisist ees. Nõnda sain rohkem kui kahekümne kuu jooksul esimest korda kõik võlad makstud ja mul on ikka veel mõni gini taskus. Tõesti! Mul vedas, et võitsin, muidu oleksin jäänud maksmisega kõvasti jänni!”
Ross otsis valutavale pahkluule mugavama asendi. „Nagu näha, on keegi su nägu nüsinud.”
„Jah, seda küll, ning üldsegi mitte nii kenasti kui sinul. Ma foi, selle väikese armuhammustuseta ei kujutaks ma sind ettegi – see sobib sulle nii hästi. Kaotasin oma lõuast tüki juulis Coa lahingus, võideldes silla pärast. Asi võinuks minna hoopis hullemini. Kirurg andis luutüki mulle amuletiks.”
Teine peatükk
I
Öö oli edenenud, aga nad tukastasid üksnes aeg-ajalt, vahetades sekka mõne lause, heites nalja, jagades mälestusi. Koidu lähenedes rääkisid nad juba tõsisemalt endast, Cornwallist ja Poldarkidest.
Ema surm oli mõjunud Geoffrey Charlesile rängalt. Rossile meenus, kuidas too kahvatu noorukina ühel õhtupoolikul Londonis tema juurde oli ilmunud ja rääkinud, et see sündmus, see kaotus oli muutnud tema tulevikuplaane. Enam ei mõelnud ta siirduda Oxfordi, et lasta end seal mõnusasti lihvida eelseisvaks Inglismaa edelanurga vaesunud maa-aadliku eluks. Sügavalt armastatud ema pärast olnuks ta ehk nõus taluma ebameeldiva kasuisa eestkostet. Kui ema enam polnud, siis mitte. Ta tahtis elus ise edasi jõuda ega olnud valmis paluma Sir George Warlegganilt enam ainsatki teenet. Tema soov oli lahkuda esimesel võimalusel Harrow’st ja astuda kadetina Great Marlow’ kuninglikku sõjaväeakadeemiasse. Ross oli püüdnud seda mõtet maha laita, tundes sõjaväelaseelu piisavalt hästi teadmaks, missuguseid raskusi tuleb ületada noorel mehel, kellel pole ei raha ega mõjuvõimu; ta teadis sedagi, et Geoffrey Charles peab lugu elumõnudest ja ilusatest asjadest, ning kartis, et sõjakooli olud tunduvad noorele sugulasele liiga karmid. Kui Harrow’ aastad ehk olidki poissi natuke karastanud, oli ema teda õrnas eas kõvasti hellitanud ja poputanud ning need mõjud andsid end ikka veel pisut tunda.
Noormees oli paraku jäänud endale kindlaks. Rossile tundus toona, et õigupoolest ajendab teda tung pääseda eemale Cornwallist ja kõigist sellega seonduvatest mälestustest. Geoffrey Charles pidi lahkuma ja põlgus, mida ta tundis kasuisa vastu, oli ainult üks põhjus. Niisiis oli noormees viinud oma plaani täide. See tähendas muidugi tihedat – ja rasket – kirjavahetust George’iga, aga vähemasti ei pidanud nad kohtuma. George oli olnud üsna heldekäeline ning pakkunud kasupojale kuni kahekümne üheseks saamiseni aastas 200 naela; pärast seda pidi summa kasvama 500-le. Geoffrey Charles oli tahtnud pakkumise tagasi lükata, aga Ross käis peale, kuni ta selle tõrkumisi vastu võttis.
„Pean sellega mingil määral silmas ka enda huve,” oli Ross seletanud, „sest mida rohkem raha saad temalt, seda vähem vajad minult. Aga George … George võlgneb midagi sinu emale – ja isale – ning on üksnes õiglane, et ta seda võlga lunastab.”
„Et rahustada oma südametunnistust?”
„Mul pole aimugi, mis George’i südametunnistust rahustab või rusub. Elementaarne õiglus kõige laiemas mõttes nõuab, et võtaksid selle raha vastu. Kui see tema süümet kergendab, siis seda parem. Aga ennekõike on asjade niisugune korraldus parim meile kõigile. Sinu ema oleks olnud selle üle kindlasti rõõmus.”
„Noh, kui sa tõesti nii arvad, onu Ross, ei jää mul ilmselt üle muud kui nõustuda.”
Nõnda oli olnud tol karmil – igas mõttes karmil – 1800. aasta veebruarikuul. Ajapikku oli Geoffrey Charles oma elurõõmu muidugi tagasi saanud. Ta oli võtnud uuest elust mis võtta andis – isegi vahepealsel ajutise rahu aastal – ning George’i rahaeraldised, alates 1805. aastast täissumma, ei hoidnud teda võlgu tegemast, mistap Rossil oli tulnud teda kaks korda ohtlikest olukordadest välja lunastada – viimati koguni 1000 naela eest. Nende suhteid polnud see siiski rikkunud.
Geoffrey Charles haigutas, koukis välja uuri ja vaatas seda tähtede valgel.
„Hakkab vist neli saama. Varsti peaks tulema Jenkins uue kuuma joogiga. Mõistlik on võtta suurust enne koitu, sest kahtlustan, et esimese valgega tulevad nad rünnakule. Tahaksin tutvustada sind esiti paarile sõbrale.”
„Ma ei näe nende tsiviilriietega just suurem asi välja.”
„Olen rääkinud sinust lähimatele sõpradele Andersonile ja Daviesele. Sa oled oma vaiksel moel saanud kaunis tuntud tegelaseks.”
„Lollus.”
„Noh, ma saan Inglismaalt mõnikord kirju. Nendes mainitakse aeg-ajalt ka sinu nime.”
„Kes sulle kirjutab?”
„Ükskõik. Muuseas, sina pole mulle Cornwallist õieti midagi rääkinud.”
„Sa pole küsinud.”
„Ei … See ei tähenda, nagu ei tunneks ma huvi … Ainult et mõnikord, kui oled keskendunud tapmisele, ei tule nostalgia kasuks.”
„Räägi mulle Wellingtonist.”
„Vaevalt on mul öelda midagi, mis tuleks sulle uudisena. Ta on külm nagu kala, kuid suurepärane väejuht ja minu meelest hiilgav sõjamees.“
„Inglismaal on neid, kes arvavad teisiti.”
„Neid leidub ka tema enda meeste hulgas. Isegi siin on viigimeelseid, kes peavad Napoleoni võitmatuks ning tervitavad iga taganemist noogutusega, mis tähendab: eks ma öelnud.”
„Inglased,” tähendas Ross, „on pikale veninud sõjast väsinud. Põhja- ja Kesk-Inglismaal valitseb eriti terav pahameel. Valitsus näikse pühendavat kodumaise ülestõusu mahasurumisele sama palju jõudu kui prantslaste alistamisele.”
„Inglased,” sõnas Geoffrey Charles, „ajavad mul alatihti sapi keema. Kui A Coruña järel koju tulime, koheldi meid nõnda, otsekui oleksime oma riigi reetnud ja putku pistnud! John Moore’ist räägiti põlastavalt nagu saamatust nannipunnist! Küllap oleks sõjakohtu alla antud, kui ta surma poleks saanud.”
„Praegu arutletakse teisiti,” ütles Ross. „Kaotus pole kellelegi meeltmööda ning läheb aega, enne kui kõiki asjaolusid jõutakse arvestada.”
„Nad istuvad oma paksu tagumiku peal,” jätkas Geoffrey Charles, „nood su alamkojakaaslased,