Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston Graham

sõrmkübaralilli. Võis näha, et ta on selle kohtumise üle sama üllatunud kui George.

      Järgnenud vaikuses sülitas praksuv tuli kaminast välja põleva puutükikese, mis kukkus põrandale ja jäi seal segamatult suitsema.

      „Kes te olete? Mida te soovite?” Nii karmil toonil polnud George’il juba ammu põhjust olnud rääkida – inimesed täitsid tema käske niigi küllalt kiiresti –, aga see ilmutis, see sissetungija …

      „Palun vabandust,” vastas tüdruk. „Ma nägin, et uks on lahti, ja mõtlesin, kas pole ehk tuul seda valla puhunud.”

      „Mis see teisse puutub?”

      Tüdrukust õhkus iseäralikku rahu, tasakaalukust, mis ei tulenenud ülemäärasest enesekindlusest, vaid pigem teadmatusest, et ta on teinud midagi sobimatut või lubamatut.

      „Ma kõnnin mõnikord siia kanti,” vastas ta. „Hekkide all õitsevad praegu nii ilusad sõrmkübaralilled. Ma pole kunagi varem näinud, et uks oleks lahti.”

      George tõusis püsti. „Kas te teate, et viibite võõrastes valdustes?”

      Tüdruk astus paar sammu lähemale, pani lilled suurele söögilauale ning pühkis kleidilt paar lehekest ja kübekese õietolmu.

      „Kas teie olete Sir George Warleggan?” küsis ta.

      Häälduse järgi otsustades polnud tüdruk tavaline külapiiga ning George’is võrsus kuri kahtlus.

      „Mis teie nimi on?” küsis ta.

      „Minu?” Neiu naeratas. „Mina olen Clowance Poldark.”