Originaali tiitel:
Nora Roberts
Come Sundown
2017
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Käesolev raamat on ilukirjanduslik teos. Kõik tegelaskujud, organisatsioonid ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või neid on kasutatud ilukirjanduslikel eesmärkidel.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Inna Viires
Copyright © 2017 by Nora Roberts
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11391
ISBN (PDF) 978-9949-84-567-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-568-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
PARIMATELE REISIKAASLASTELE JASONILE JA KATILE
Esimene osa
TEEKOND
Kui kõrge palavik piinab meid,
Siis otsime paremaid asendeid;
Kuid visklemine ei päästa saa
Ja uus koht valu ei vähenda.
ISAAC WATTS
Proloog
Montana lääneeosa, 1991
Alice Bodine kergendas end männituka taga. Selleks et puude taha jõuda, oli ta pidanud sumpama läbi paksu lume ja ta paljas tagumik (vesikiili tätoveeringuga, mille ta oli lasknud Portlandis teha) värises murdlainetena vuhiseva tuule käes.
Kuna ta oli kõndinud mööda mahajäetud teed kolm miili, nägemata ühtki autot, ei saanud ta aru, miks ta üldse oli teelt lahkumisega vaeva näinud.
Aga küllap on mõni harjumus lihtsalt liiga sügavalt juurdunud, mõtles ta teksaseid üles tõmmates.
Jumal teab, et ta oli üritanud. Oli üritanud loobuda harjumustest, vabaneda reeglitest, tavadest ja ootustest. Aga siin ta nüüd oli: sellest, kui ta oli kuulutanud, et vabaneb kõigest tavalisest ja harilikust, oli möödas kolm aastat ja siin ta nüüd oli – vedas oma pooljääs tagumikku tagasi koju.
Ta kohendas õlgadel seljakotti, kui jalgu kõrge kaarega oma jälgedesse asetades tagasi mahajäetud maanteele astus. Seljakott sisaldas kogu tema maist vara, mille hulka kuulus veel üks paar teksaseid, AC/DC T-särk, Grateful Deadi pusa, mille ta oli esmakordselt Los Angelesse jõudes ühelt nüüdseks unustatud tüübilt võtnud, seep ja šampoon, mille oli näpanud õnnekombel lühikeseks jäänud hotelli toateenija karjääri jooksul Idaho osariigi Rigby linna Holiday Innist, kondoomid, meik, viisteist dollarit ja kolmkümmend kaheksa senti ning see, mis oli jäänud alles päris korralikust kanepist, mille ta oli pannud pihta ühelt tüübilt, kellega Oregoni idaosas ühel laagriplatsil pidutses.
Ta kinnitas endale, et läheb tagasi koju sellepärast, et tal on raha otsas ning kuna ei kavatse enam elu seeski koristada mingi nõmeda tüübi spermaseid linu. Lisaks sellele tunnistas ta endale, kui kerge oleks olnud saada mõneks neist surnud silmadega naistest, keda ta oli näinud nii paljude linnade nii paljudel tänavanurkadel mehi püüdmas.
Ta tunnistas, et oli sellele üsna lähedale jõudnud. Kui su kõht on küllalt tühi, kui sul on küllalt külm, kui kardad küllalt, siis tundus oma keha müümine – lõpuks on see ju kõigest seks – söögi ja normaalse ulualuse hinnaga täiesti okei.
Aga tegelikult – ja tuli ette hetki, mil ta tunnistas tõde – oli mõni reegel, mida ta polnud valmis rikkuma. Tegelikult tahtis ta koju. Ta tahtis ema, õde, vanavanemaid. Ta tahtis oma tuba, mille ilusatel roosadel seintel on plakatid ning mille akendest avaneb vaade mägedele. Ta tahtis tunda hommikuti köögis kohvi ja peekoni lõhna ning tunda enda all galopeerivat hobust.
Ta õde oli abielus – kas mitte õe nõme, läbi ja lõhki traditsiooniline pulm polnudki see, mis sai viimaseks õlekõrreks? Reeniel võib nüüd juba laps olla – arvatavasti ongi – ja võib arvata, et ta on endiselt sama neetult täiuslik nagu alati.
Aga ta tundis puudust isegi sellest, isegi Maureeni vastikust täiuslikkusest.
Ja nii kõndis ta edasi, veel ühe miili, pruugitud asjade poest ostetud kulunud fliisjakk ei kaitsnud külma eest ja üle kümne aasta vanad saapad kopsisid kitsal teepeenral kõvakstõmbunud lund.
Ta oleks pidanud Missoulast koju helistama. Oleks pidanud uhkuse maha suruma ja helistama. Vanaisa oleks talle järele tulnud – ja vanaisa ei pidanud iial loenguid. Aga tema oli kujutanud ette, kuidas mööda teed rantšo poole kõnnib – võib-olla isegi uhkeldaval sammul.
Ja kuidas kõik jääb seisma. Kuidas töömehed, hobused ja isegi kari väljal seisatavad. Kuidas vana hagijas Blue sörgib teda tervitama. Ja kuidas ema astub maja ette trepile.
Kadunud tütar tuleb tagasi.
Alice ohkas, nii et õhku paiskus sooja õhu pilv, mille kärekülm tuul minema puhus.
Ta oleks pidanud olema targem – oligi targem –, aga Missoulast küüti saada tundus omamoodi endena. Ja ta jõudis kodust kaheteistkümne miili kaugusele.
Ta ei pruugi pimeduse saabumiseks koju jõuda ja see tegi talle muret. Tal oli seljakotis taskulamp, aga selle patareid olid peaaegu tühjad. Tal oli välgumihkel, aga mõte jääda öö peale ilma telgi või tekita, ilma söögita ja olukorras, kus viimane vesi oli otsa saanud juba kahe miili eest, sundis teda edasi sammuma.
Ta üritas ette kujutada, mis nad talle ütlevad. Nad on teda nähes rõõmsad – peavad olema. Võib-olla on nad pahased, et ta läks minema, jättes maha üksnes nipsaka kirja. Aga ta oli siis kaheksateist ja küllalt vana, et teha nii, nagu tahtis – ja tema ei tahtnud kolledžit või abieluvanglat või teha rantšos mõnd tühja tööd.
Ta tahtis vabadust ja oli selle endale ka võtnud.
Nüüd oli ta kakskümmend üks ja oli langetanud ise otsuse koju tulla.
Võib-olla polegi tal eriti midagi rantšos töötamise vastu. Võib-olla kaalub ta isegi kolledžisse minekut.
Ta oli täiskasvanud naine.
Täiskasvanud naise hambad tahtsid plagiseda, aga ta rühkis edasi. Ta lootis, et vanavanemad on veel elus – ja tundis süümepiinu, sest ta ei saanud olla täiesti kindel, et vanaema või vanaisa on ikka veel elus.
Muidugi on elus, rahustas Alice end. Ta on ju olnud ära kõigest kolm aastat. Vanaema ei oleks pahane – vähemalt mitte eriti kaua. Võib-olla ta noomiks teda. Vaata, kui niruks sa oled jäänud! Mida sa küll oma juustega oled teinud?
Alice tõmbas selle mõtte juures naeratades suusamütsi veelgi mõnusamalt lühikestele juustele, mille ta oli värvinud nii heledaks, kui tal õnnestus. Talle meeldis blond olla, talle meeldis, kuidas see säravam värv muutis ta silmad rohelisemaks.
Aga eelkõige meeldis talle mõte sellest, kuidas vanaisa kallistab teda kõvasti, kuidas ta istub kaetud laua äärde – tänupüha on ju kohe varsti – ja räägib kogu oma ennasttäis perele oma seiklustest.
Ta oli näinud Vaikset ookeani, oli jalutanud filmitähena Rodeo Drive’il, oli töötanud kaks korda filmides statistina. Mis siis, et pärisosade saamine päris filmides osutus palju raskemaks, kui ta ette oli kujutanud, aga ta oli vähemalt üritanud.
Ta