lumivalgesse pulmakaustikusse.
Ta pilgus oli pisut hullunud helk.
„Ja valge sameti asemel sinna, kus saan peatub, punane samet – tumepunane, mitte erkpunane. Nii tõuseb su kleit paremini esile. Ja ma räägin, et meil on vaja harfimängijat – kes kannab stiilse kuldse äärisega punast sametit –, kes mängib sel ajal, kui külalised tulevad sisse ja leiavad istekohad.”
Jessica hingas sügavalt sisse. „Mimosasid tuleb juurde tellida.”
„Kuulsin, mis sa ütlesid.” Bodine manas näkku naeratuse ja sekkus kriitilisel silmapilgul ema ja tütre vestlusesse.
Bodine kuulas stiilselt kuldse pulma arutelu nelikümmend minutit ja põgenes siis. Nende kolme kuu jooksul, mil Jessica oli olnud ürituste korraldaja ametikohal, oli ta tõestanud, et saab tülika ema ja otsustusvõimetu pruudiga väga hästi hakkama.
Teda ootas nii või teisiti ees kohtumine restoranijuhatajaga ning tal oli vaja vastata autojuhi paarile küsimusele ning ta tahtis saada päevakorrast maha arupidamise talliülemaga.
Käänuline ja mägine kruusatee tema kontorist teemakeskusesse oli ligemale poole miili pikkune, aga niipea kui ta astus kargesse õhku, otsustas ta autoga sõitmise asemel minna jala.
Nüüd oli õhus tunda lume lõhna – võis arvata, et enne õhtut hakkab sadama. Ent praegu oli taevas lähenevate pilvede all helesinine.
Ta möödus paarist väikesest rohelisest Kiast, mida külalised said puhkekeskuses viibimise ajal territooriumil ringi sõitmiseks kasutada, ning keeras kitsale kruusateele, kus polnud hingelistki.
Mõlemal pool teed olid lume alla mattunud põllud. Ta märkas üle põllu sammumas kolme paksu tumeda talvise kasukaga hirve, valged sabad sähvimas.
Jahikulli hääl pani teda pilku tõstma ning linnu ringlemist vaatama. Puhkekeskuse lähima kolme aasta plaanis oli lisada võimalike tegevuste hulka ka pistrikujaht ning ta oli selle teemaga juba üsna kaugele jõudnud.
Tuul keerutas ta ümber helkevat tolmu meenutavat lund ning ta saapad krudisesid kivikõval pinnasel.
Ta märkas teemakeskuse juures liikumist: osa personali oli paari hobusega tuule eest kaitstud koplis. Bodine’ini kandus hobuste sooja lõhna, samuti õlitatud naha, heina ja teravilja lõhnu.
Ta tõstis tervituseks käe, kui tema poole vaatas paksus jopes ja pruuni Stetsonit kandev mees. Abe Kotter patsutas Paint tõugu mära, keda oli just harjanud, ning tuli siis Bodine’ile vastu.
„Lund hakkab sadama,” märkis Bodine.
„Lund hakkab sadama,” nõustus Abe. „Üks paar Denverist tahtis minna ratsutama. Nad teavad, mida teevad. Maddie läks nendega kaasa. Jõudsid just tagasi.”
„Anna teada, kui tahad saata kellegi rantšosse või välja vahetada.”
„Saab tehtud. Kas tulid peamajast jala?”
„Tahtsin kõndida, õhku hingata. Aga tead mis, panen vist ühele sadula selga ja lähen ratsa tagasi ning astun tee peal Bodine House’ist läbi ja vaatan, mis sealsed daamid teevad.”
„Tervita neid minu poolt. Panen sulle ise hobuse valmis. Kolmsokile kuluks jalutuskäik ära. Säästaksid minu vanu konte.”
„Mis vana sina ka oled.”
„Veebruaris saan kuuskümmend üheksa.”
„Kui sa väidad, et see on vana, siis peaksid kuulma, mis mu vanaemadel selle kohta öelda on.”
Abe puhkes naerma, taganes sammukese ja tõmbas veel paar korda üle hobuse külje. „Aga sellele vaatamata võtan talvepuhkuse, millest meil juttu oli. Sõidan koos naisega Arizonasse venda vaatama. Kohe pärast jõule ja aprilli lõpuni välja.”
Bodine ei teinud teist nägugi, kuigi tal oli tahtmine nina krimpsutada. „Me tunneme puudust nii sinust kui Eddast.”
„Aastate edenedes muutuvad talved raskemaks.” Abe vaatas hobuse kapja, puhastas selle ära. „Talvel pole ratsaretkede järele nii suurt nõudlust. Maddie võib mind asendada ja paar kuud hobuseid juhtida. Ta on nutikas tüdruk.”
„Räägin temaga. On ta sees? Pean minema niikuinii sisse Mattiga rääkima.”
„Maddie on seal. Panen Kolmsoki sulle valmis.”
„Suur tänu, Abe.” Bodine hakkas juba minema, kuid tuli tagasi. „Mida paganat sa Arizonas teed?”
„Kui ma seda isegi teaks, aga vähemalt on seal soe.”
Bodine läks sisse. Kevadest kuni oktoobrikuuni välja oli see suur küüni moodi ehitis täis gruppe, kes valmistusid minema parvetama, ATV ringile, ratsaretkedele, karjaajamisele ja giidiga matkadele.
Pärast tõsisemaid lumesadusid jäi siin tööd vähemaks ja nüüd kajasid ta sammud suures ruumis vastu, kui ta astus kaarja leti juurde, kus istus puhkekeskuse teemajuht.
„Kuidas läheb?”
„Tänan küsimast, Matt, kenasti. Ja sinul?”
„Siin on parasjagu nii vaikne, et jõuame mõned tegemata tööd ära teha. Üks grupp on murdmaasuusaretkel, üks grupp jahilaskmisel. Kaheteistkümnene perekond läheb homme suurele ringile, nii et andsin sellest ka Chase’ile teada. Chase ütles, et Cal Skinner on tagasi ja tegeleb sellega.”
„Nii see on.”
Bodine rääkis Mattiga inventarist, varustuse väljavahetamisest ning võttis siis telefoni, kus tal olid märkmed Jacksoni pulma kohta, millest ta samuti Mattiga rääkida tahtis.
„Saadan sulle kõigi küsimustega e-kirja. Praegu vaata lihtsalt, et oleksid kõige sellega arvestanud, ja võta appi, keda vaja.”
„Selge.”
„Abe ütles, et Maddie on siin.”
„Tualetis.”
„Okei.” Bodine heitis enne telefoni taskusse pistmist pilgu kellale. Ta tahtis vanaemade juurest läbi ratsutada, aga siis tuleb tal tõesti tagasi kontorisse minna. „Ootan paar sekundit.”
Ta läks joogiautomaadi juurde. Jessical oli õigus: ta peaks tõesti rohkem vett jooma. Ta ei tahtnud vett. Ta tahtis midagi magusat ja kihisevat. Ta tahtis koolat.
Paganama Jessie, mõtles ta raha automaati pistes ning sealt veepudelit võttes.
Ta võttis just ärritunult esimese lonksu, kui Maddie tualetist väljus.
„Tere, Maddie!”
Bodine läks Maddiele vastu. Talle tundus, et Maddie on pisut kahvatu, ja kuigi ta naeratas, olid ta silmad väsinud.
„Tere, Bo! Jõudsin just rajalt tagasi.”
„Kuulsin jah. Kõik korras? Sa oled nagu pisut haiglase välimusega.”
„Pole midagi.” Maddie lõi käega, kuid ohkas siis. „On sul hetk aega?”
„Muidugi.” Bodine osutas väikesele lauale. „Kas kõik on korras? Siin? Kodus?”
„Kõik on hästi. Ausõna.” Maddie, kes oli Bodine’i eluaegne sõbranna, võttis istet ja lükkas heleblondidele juustele asetatud kaabu kuklasse. „Ma ootan last.”
„Sa… Maddie! Kui tore! On ju tore?”
„See on tore ja imeline ja fantastiline. Pisut hirmutav. Leidsime Thadiga, et milleks oodata. Abiellusime alles kevadel ja mõte oli oodata aasta või paar. Aga siis leidsime, et mis mõtet sellel on. Ja võtsimegi ette.”
Ta puhkes naerma ning toksas siis Bodine’i veepudelit. „Lubad lonksu?”
„Võta kogu pudel. Mul on sinu pärast nii hea meel. Kas sa tunned end normaalselt?”
„Esimesed paar kuud oksendasin kolm korda päevas. Kohe hommikul, lõuna