küll, kuidas ta tahtis kodus olla.
Päikese asukoha järgi oli selge, et ta ei jõua koju enne pimedat, ning õhus oli tunda läheneva lumesaju lõhna. Võib-olla – võib-olla kui minna puude vahelt üle põllu, siis jõuaks välja Skinneri taluni.
Ta jäi väsinult ja kõheldes seisma. Maantee peale jääda on ohutum, aga üle välje minnes võidaks ta tubli miili või rohkemgi. Pealegi oli seal paar onni, juhuks kui ta ei mäleta enam teed. Kõigest neli seina ja katus looduses puhkajatele, aga sinna õnnestuks sisse murda, teha tuli ja leida vast isegi mõni konserv.
Ta vaatas tühjana tunduvat teed, üle lumega kaetud väljade, lumemütsidega mägede poole, mis kerkisid videvikus ja lähenevas lumesajus hallikassinistena taevasse.
Hiljem mõtles Alice selle otsustamatusehetke peale, nende paari minuti kõhklemise peale, kui ta seisis maanteeserval kõledas tuules. Nende paari minuti peale, enne kui ta astunuks sammukese väljade ja mägede poole, mis viinuks ta mändide üha pikemaks venivatesse varjudesse, maanteest eemale.
Kuigi see oli esimene heli, mida Alice oli rohkem kui kahe tunni jooksul peale oma hingamise, oma sammude ja puudes lõõtsuva tuule kuulnud, ei jõudnud mootorimüra talle kohe kohale.
Ja kui jõudis, ronis ta uuesti läbi lume, tundis, kuidas süda hüppab, kui ta lähenevat kastikat nägi.
Ta astus tee keskele ja selle asemel et tõsta pöial, nagu ta oli oma teekondadel arvutuid kordi teinud, vehkis ta appikutsuvalt kätega.
Ta oli küll kolm aastat ära olnud, aga olema olemuselt oli ta ikkagi maatüdruk. Lääne tüdruk. Mitte keegi ei sõida mööda naisest, kes annab üksildasel teel märku, et vajab abi.
Kui auto võttis kiiruse maha, et seisma jääda, tundus Alice’ile, et ta pole elu seeski näinud midagi nii ilusat kui see relvatugedega roostes sinine Ford, mille kasti kattis present ja mille tuuleklaasil oli kleeps kirjaga TÕELINE PATRIOOT.
Kui juht kõrvalistujaakna alla keris, võitles Alice pisaratega.
„Tundub, et te vajate abi.”
„Tahaksin küüti.” Alice naeratas mehele teda pilguga mõõtes. Ta vajas küüti, aga ta polnud loll.
Mees kandis üsna vana lambanahkset kasukat ja lühikestel tumedatel juustel pruuni kauboikaabut.
Hea välimusega mees, mõtles Alice. Selline asi tuli alati kasuks. Vanem – vähemalt nelikümmend. Silmad, mis olid samuti tumedad, tundusid üsnagi sõbralikud.
Alice kuulis autoraadiost kantrimuusikat.
„Kui kaugele te tahate minna?” küsis mees Montana lääneosale omase venitava kõneviisiiga, mis kõlas samuti nagu muusika.
„Bodine’i rantšosse. See on…”
„Tean, kus see on. Sõidan sealt mööda. Hüpake sisse.”
„Tänan. Tänan. Suur tänu.” Alice võttis seljakoti seljast ja tõmbas enda järel autosse.
„Kas te auto läks katki? Ma ei näinud tee ääres ühtki autot.”
„Ei.” Alice pani seljakoti jalgade juurde maha ja oli peaaegu sõnatu kergendusest, mis valdas teda, kui ta tundis auto radiaatorist puhuvat soojust. „Tulin Missoulast, sain küüti, aga nad pidid umbes kuue miili eest ära keerama.”
„Kas te olete siis kuus miili jala maha käinud?”
Alice sulges õndsuses silmad: ta varbad, mis olid olnud nagu jääkuubikud, hakkasid üles sulama. „Teie olete esimene, keda ligemale kahe tunni jooksul näinud olen. Ma ei arvanud, et pean kogu maa jala maha käima. Mul on väga hea meel, et nüüd pole seda vaja teha.”
„Pikk tee – ja teiesugune ihuüksi tee peal. Kohe varsti läheb pimedaks.”
„Tean. Mul vedas, et teie siit mööda sõitsite.”
„Teil vedas,” kordas mees.
Alice ei osanud rusikat oodata. See käis nii kähku ja oli nii ootamatu. Ta nägu oleks löögist nagu plahvatanud. Ning siis kaotas ta teadvuse.
Teist lööki ta enam ei tundnud.
Mees, erutatud, et talle oli selline võimalus lihtsalt taevast sülle kukkunud, tegutses kiiresti: ta tassis Alice’i autokasti ja lükkas lõdva keha presendi alla.
Ta sidus Alice’i käed ja jalad kinni, pani suhu tropi ning viskas talle vana teki peale.
Ta ei tahtnud, et Alice enne surnuks külmuks, kui ta koju jõuab.
Sõita oli veel üsna mitu miili.
Esimene peatükk
Tänapäev
Koidik säras roosa roosina, maalides lumega kaetud mäed õrnades toonides. Põdrad hüüdsid hommikusel palverännakul läbi udu ujudes ja kukk kires nõudliku äratuskellana.
Veel viimast kohvitilka nautiv Bodine Longbow seisis köögiuksel, et vaadata ja kuulata seda, mida tema pidas novembrikuu päeva kõige imelisemaks alguseks.
Ainus asi, mis teeks selle päeva veelgi paremaks, oleks see, kui päev oleks tunni võrra pikem. Ta oli soovinud juba lapsepõlveast peale, et päevad oleksid kahekümne viie tunnised, ta oli pannud lausa kirja, mida kõike ta jõuaks veel ühe kuuekümne minutiga korda saata.
Aga kuna maakera pöörlemine ei tulnud tema soovile vastu, tegi ta selle tasa sellega, et magas vaid harvadel juhtudel kauem kui poole kuueni. Selleks ajaks kui päike tõusis, oli tema juba teinud ära hommikuse trenni – täpselt kuuskümmend minutit –, käinud duši all, teinud end korda, pannud selga tööriided, lugenud läbi e-kirjad ja sõnumid, söönud hommikusöögiks jogurti – üritades panna end nautima Granolat, mis meeldis talle sama vähe kui jogurt –, vaadates samal ajal üle oma päevakava.
Kuna päevakava oli tal juba peas, polnud vaja seda üle vaadata. Aga Bodine oli põhjalik.
Kuna nüüd oli koidueelne osa päevast möödas, võib nautida mõne hetke hommikust latet: topeltespresso, rammus piim ja terake karamelli, kuigi ta üritas oma sisemist kriitikut veenda, et tal õnnestub end sellest kunagi võõrutada.
Peagi ärkavad ka teised ja tulevad kööki: isa ja vennad on selleks ajaks käinud karja üle vaatamas ja pannud töömehed tööle. Kuna Clementine’il oli vaba päev, purjetab ema kööki, et valmistada heatujuliselt ja täiuslikult tüüpiline Montana rantšo hommikusöök. Söötnud ära kolm meest, koristab Maureen köögi, enne kui läheb Bodine Resorti, kus ta tal on müügijuhi amet.
Maureen Bodine Longbow oli oma tütre pidev imetluseallikas.
Bodine oli täiesti kindel, et lisaks sellele, et ema ei soovinud aktiivselt, et päev oleks tunni võrra pikem, polnud tal seda vajagi, et jõuda kõik ära teha: säilitada kindel abielu, aidata juhtida kaht keerulist ettevõtet – rantšot ja puhkekeskust – ning nautida samal ajal veel täiel rinnal elu.
Just siis, kui Bodine’il see mõte peast läbi käis, tuhises Maureen kööki. Ta lühikesed küpsetatud kastani tooni juuksed ehtisid roosinupuna ilusat nägu. Elavad rohelised silmad naeratasid Bodine’ile.
„Hommikust, kullake!”
„Hommikust. Sa näed superhea välja.”
Maureen tõmbas käega üle kitsaste puusade ja kena mererohelise kleidi. „Mul on täna päev otsa koosolekud. Pean ju muljet avaldama.”
Ta avas sahvrisse viiva vana laudaukse, võttis sealt konksu otsast valge lihunikupõlle.
Kuigi ega peekonirasv julgekski sellele kleidile pritsida, mõtles Bodine.
„Ole kena, tee mulle üks late,” palus Maureen põlle ette pannes. „Keegi teine ei tee seda nii hästi kui sina.”
„Saab tehtud. Mul on kohe hommikul Jessiega nõupidamine,” ütles Bodine.