poodides loenguid pidama. Seisin viiekümne kuni viiesaja inimese ees ja rääkisin neile puhta sellerimahla võimsast ravitoimest. Väga vähestel inimestel oli sel ajal kodus mahlapress, seega näitasin, kuidas valmistada sellerimahla kannmikseris. Tükeldasime selleri, purustasime tükid kannmikseris ja kurnasime mahla. Kui inimesel polnud mahlapressi ega kannmikserit, soovitasin tal närida sellerivarsi ja viljaliha välja sülitada. Meetod polnud kuigi tõhus – mitte keegi ei suuda nii palju sellerit närida −, ent pisut abi oli sellest siiski. Soovitasin inimestel selleriportsjonid päeva peale ühtlaselt jaotada, et lõualuud väga ära ei väsiks.
Inimeste näod venisid sageli pikaks, kui sellerimahla mainisin. See polnud populaarseim mahlaköögivili. Sel ajal pressiti mahla peamiselt peedist, porgandist ja õuntest. Aeg-ajalt lisati mahlasegudesse ka kurgimahla ja mõnikord harva veel paar sellerivart. Puhast sellerimahla ei joonud keegi. See ei tundunud joodav olevat.
Sellerit peeti vähemalt tervislikuks, kuna seda lisati mõnikord salatitesse ja suppidesse. Mõned inimesed kirjeldasid vanaema keedetud tervislikku selleri-porgandipuljongit. Mõned olid koguni kuulnud, et sellerit kasutati vanasti ravimtaimena – siinkohal pean mainima, et sageli peetakse selleri kasutamisest rääkides silmas juursellerit. Varsseller on hoopis teine taim. Just nii: juur- ja varsseller on ühte perekonda kuuluvad eri taimed. Juursellerist, mis meenutab kaalikat, pole mõtet mahla pressida, kuna keha ei saa toorest juurviljast kergesti omastatavaid toitaineid kätte. Toores juurseller on raskesti seeditav. Ka kuumtöödeldud juurseller pole nii kasulik kui varsseller või sellerimahl.
Kuigi seller ei olnud inimestele päris võõras – olgem ausad, mitte keegi ei mõelnud tegelikult kuigi tihti sellerile −, ei joodud sellerimahla üldiselt enne, kui mina seda soovitama hakkasin. Seller ja sellerimahl on eri tähendusega mõisted. Värske sellerimahlaga polnud keegi end varem ravinud ja kindlasti ei joonud keegi seda niisuguses koguses. Inimesed pressisid sellerist mahla ainult siis, kui leidsid külmikust närtsiva taime, mida tahtsid kusagil kasutada. Tõenäoliselt lisati sellerimahlale ka veidi porgandi- või õunamahla.
Seetõttu kaheldigi sellerimahla väärtuses. Enamasti küsiti lihtsalt kahtleval toonil: „Selleri... mahl?“ Inimesed olid veendunud, et sellerivarsi oli kõige parem süüa dipikastmega või muude roogade koostisosana, ning ajuti tundus võimatu veenda kedagi selles, et puhas sellerimahl on võimas tervendaja. Arstid ja muud terapeudid ei mõistnud sellerimahla väärtust.
Tulemused, mida ma nägin, jälgides inimesi, kes mahla jõusse uskusid, olid tõeliselt hämmastavad. Reisisin ringi ning õpetasin inimesi sellerimahla valmistama väikestes ja suurtes tervisetoitude poodides, tillukestes loengusaalides ja koguni kirikute keldrites. Rääkisin sellerimahla universaalsest tervendusjõust ning andsin ka muud infot, mida jagan „Meditsiinimeediumi“ raamatutes.
1990. aastate alguses tuli minu juurde hilistes kahekümnendates naine pärast üht demonstratsiooni, mille käigus näitasin, kuidas kannmikseris sellerimahla valmistada ja kurnata, ning rääkisin pikalt-laialt mahla tervendusjõust.
„Ma näen vaeva sõltuvusega,“ tunnistas ta. „Olen sõltuvuses kõigest. Minu iseloom soodustab sõltuvuste teket.“
„Soovitan sel juhul juua üheksasada kuuskümmend milliliitrit sellerimahla üks kord päevas,“ teatasin.
Kuu aega hiljem esinesin taas samas tervisetoidu kaupluses kaheksa- või üheksakümne kuulaja ees. Minu juurde astus seesama noor naine. „Kas te mäletate mind?“ küsis ta.
„Teil oli sõltuvusprobleem,“ meenutasin. „Kuidas teil läheb?“
„Vabanesin tänu teile sõltuvusest,“ vastas ta.
„Tõesti?“
„Jah,“ vastas naine. „Te käskisite mul sellerimahla juua.“
„Sellerimahl vabastas teid sõltuvuse küüsist,“ sõnasin. „Jooge seda edaspidigi.“
„Ma polnud enne teiega kohtumist lapsepõlvest saadik ainsatki kuud probleemideta mööda saatnud,“ sõnas naine. „Ma ei loobu sellerimahlast kunagi.“
Veendusin aastate jooksul, et sellerimahl aitas inimestel tõepoolest nõiaringist väljuda. Olenemata sellest, kas inimene oli sõltuvuses toidust, näiteks kookidest, küpsistest ja kartulikrõpsudest, ülesöömisest üldiselt, uimastitest, retseptiravimitest, vihast, nikotiinist või millestki muust, oli esmalt sageli tekkinud ärevus või depressioon. Kui ärevus või masendus oli inimesele võõras, võisid mõlemad sõltuvuse tõttu hiljem siiski tekkida. Tunded ja mõtted tekitasid teatud käitumismustreid, mis omakorda tekitasid teatud mõtteid ja tundeid. Inimene võis seetõttu tunda, et ta ei pääse nõiaringist iialgi välja. Sellerimahl lõhkus nõiaringi ning leevendas korraga sõltuvushäiret, ärevust ja depressiooni, aidates seega inimesel taas kindlalt jalgealust leida.
Kahtlejaid leidus sellegipoolest alati. Loengute ajal inimeste näoilmeid jälgides märkasin sageli sõnatut küsimust: „Seller? Kuidas see võimalik on? Seller on väärtusetu.“ Mõnikord naerdi minu üle. (Seda tehakse seniajani, kuigi üha raskem on sellerimahla naeruväärseks pidada, kuna inimesed räägivad aina sagedamini avalikult oma tervenemisest.) Mõnel minu loenguid kuulanud või mu kabinetti tulnud inimesel polnud vähimatki tahtmist loobuda porgandimahlast või retseptiravimitest.
Teised olid avatumad ja tunnistasid: „Ma olen haige. Ma olen põrgust läbi käinud. Suutsin end täna vaevu siia vedada. Mu tervis on nii halb, et pelgalt siin teie ees seismine on raske.“ Üks asi on tänaseni muutumatuna püsinud: kui inimene on haige, haaravad nad kinni igast õlekõrrest, mille poole nad varem poleks vaadanudki.
„Mida te proovinud olete?“ uurisin.
„Kõike. Mitte miski ei aita. Ma olen nõus kõike proovima,“ vastasid nad.
Soovitasin sellerimahla.
„Olgu siis pealegi seller,“ vastasid vähesed vaprad inimesed. „Ma ei usu, et see toimib, ja ilmselt ei meeldi mulle ka mahla maitse, ent teen katset.“
Tervenemissoov on niivõrd tugev, et inimesed ületavad kõik takistused ning otsivad abi tava- ja koguni alternatiivmeditsiinis tundmatutest ebaharilikest ravivõtetest. Inimesed, kes proovisid sellerimahla, saavutasid hämmastavaid tulemusi. Need, kes järgisid selles raamatus antud juhtnööre ja jõid iga päev nelisada kaheksakümmend milliliitrit sellerimahla tühja kõhu peale, avastasid üllatusega, et mahla ravitoime on tõesti tugev. Nende tervis hakkas viimaks ometi paranema ja nad tundsid end üle hulga aja paremini, kui oleksid võimalikuks pidanud. Sellerimahl on salajane ravim, mida ma soovitasin inimestele läbi aastate järjekindlalt. 1990. aastate lõpuks olin näinud, kuidas sellerimahl aitas tuhandeid inimesi. Mahlast oli abi kõikvõimalike haigusnähtude, tervisehäirete ja tõbede korral. See ei valmistanud kunagi kellelegi pettumust.
Soovitasin aastate jooksul pidevalt sellerimahla ning meditsiinimeediumi kogukond kasvas. Mahlapressid ja -baarid muutusid aina populaarsemaks ning sellerimahl seega kättesaadavamaks. 2015. aastaks, mil hakkasin raamatuid avaldama, olin andnud tervisenõu suurele hulgale inimestele ja näinud, kuidas sellerimahl paljud terveks ravis.
Tänu „Meditsiinimeediumi“ raamatusarjale liituti kogukonnaga aina aktiivsemalt. Kuna sellerimahl oli alati olnud tõde, mida tahtsin inimestega jagada, rääkisin sellest igas oma raamatus. Mahl oli mitmekülgne ja elutähtis. Kuna sellerimahla oli tänu tehnika arengule nüüd lihtsam valmistada kui varem, hakkasid lugejad seda innukamalt proovima ja leidsid, et see tõesti toimib. Nad jagasid sotsiaalmeedias oma lugusid ning toetasid ja innustasid üksteist. Inimesed proovisid mahla ja rääkisid sellest üha aktiivsemalt ning sellerimahlarevolutsioon sai hoogu juurde.
Äkitselt hakati mahlabaarides üle kogu maailma aina sagedamini sellerimahla tellima. Teenindajad olid hämmingus. „Puhast sellerimahla?“ Nad olid aastate jooksul harjunud valmistama kõikvõimalikke mahlu, ent nad ei mõistnud, miks keegi peaks soovima lisanditeta sellerimahla. Toidukauplustes lõppesid sellerivarud, kuna mahla valmistavad inimesed ostsid seda innukalt. Ootamatu sellerimaania hämmastas köögiviljaosakondade eest vastutajaid. Sellerimahl toimis ja nõudlus kasvas.
Sellerimahl