uuesti ringi, kuid paistab, et niipea ei mõtle keegi lahkuda. Ohkan endamisi ning piidlen uuesti poissi, kelle juuksed on enam-vähem sama tooni kui tema silmadki, mis mind uudishimulikult jälgivad.
„O-okei,” pomisen, pigem endale nina alla kui talle, ning panen oma taldriku lauale.
Niimoodi noormehe vastas istudes teen juba teist korda sel päeval midagi, mida ma tavaliselt ei teeks. See on vist minu versioon mugavustsoonist välja astumisest.
Haaran ettevaatlikult lusika. Mul on kavatsus koogid võimalikult kiiresti ära süüa, et saaksin uuesti kööki varjuda. Võõrad tekitavad minus küll ebamugavust, kuid tegelikult pole see hullem kui olla oma klassikaaslaste keskel. Üks pole teisest parem.
„Mis su nimi on?” tuleb korraga küsimus ja ma pillan äärepealt lusika maha.
Teesklen, nagu ma ei kuuleks teda. Jutusumin on siin tegelikult päris kõva. Miks ta üldse arvab, et ma pean temaga rääkima? Mida ta teeb selle teadmisega? Mis vahet sel on, mis mu nimi on?
„Mina olen Tom,” jätkab noormees häirimatult, tegemata minu ebaviisakusest probleemi. „Tom Tomson,” täpsustab ta, hääles naer. „Mu vanemad ei viitsinud mulle nime pannes eriti pingutada.”
Võib-olla ma naeratan korraks. See pole päris kindel. Või kujutan oma suunurga hetkelist tõusmist ainult ette.
„Mmm…” suudan ainult mõmiseda ja põrnitsen oma kooke.
Mu sõnadest on alles vaid häälitsus. Ma ei suuda isegi nelja tähte kokku panna. L-e-n-a. Miks see nii raske on?
„Jah?”
Tõmban sügavalt hinge. „Mina… Lena,” kogelen lõpuks ja hetkeks riskin talle otsa vaadata.
Tema pruunid silmad sädelevad lustakalt, ta vaatab mind hoopis teisiti kui inimesed koolis. Märkan ka tema avalat naeratust, enne kui pilgu uuesti oma kookidele suunan. Teadmine, et ta mind vaatab, paneb mu nihelema ning veelgi kiiremini kugistama. Peaasi, et ma nüüd endale midagi kurku ei tõmbaks.
„Lena,” kordab noormees mu nime, pannes selle kõlama nii, nagu oleks nendes kahes silbis midagi ilusat. „Kas sa käid siin tihti?” uurib ta millegipärast.
Ma ei vasta, vaid kugistan järjest kiiremini, vaevumata korralikult mäluma. Ma ei taha teadagi, mida ta minust mõelda võiks.
„Lena!” ütleb korraga veel keegi mu nime. Ma võpatan.
Ema.
Millegipärast kahtlustan, et see olukord läheb siin veel hullemaks. Minu poolt vaadatuna.
„Ma kohe tulen,” ütlen talle vabandavalt, kui ta hoogsalt mulle… meile läheneb.
Ta ei tee minust väljagi, vaid vaatab silmanähtava uudishimuga hoopis Tomi poole, kelle ilme on umbes samasugune. „Kes su sõber on?” küsib ta elevusest pakataval häälel, kuid vaatab endiselt vaid poissi.
„Ta… Tom… ta pole…” pomisen hädiselt, tundes järjekordset värvivahetust põskedel.
„Mina olen Tom,” ei tee ka noormees enam minust välja ning naeratab mu emale – kuidagi teisiti kui mulle. See naeratus on täiskasvanulikum ning tundub, nagu ta tahaks endast head muljet jätta. Milleks?
See paneb mind salamisi silmi pööritama ning tekitab tunde, nagu oleksin viies ratas vankri all.
„Nii armas. Mina olen Lena ema,” ütleb ema rõõmsalt, mina aga mõistatan, mis asi siin täpselt armas on. Seejärel pöördub ta viimaks minu poole, silmis uhkus, ja ma tean kohe eksimatult, mis siit edasi tuleb. „Väga tore, et sa oma sõpru siia tood,” lausub ta õnnelikul häälel, mis tekitab minus kehva tunde, et pean hetke pärast tema lootuse kustutama.
Minu ja Tomi pilgud kohtuvad ning näen sädet tema silmis. See pole õel ega sarnane nende pilkudega, millistega harjunud olen. Ometi tekitab see minus ikkagi ebamugavust. Ma pole harjunud selliseid pilke saama. Tema on nähtavasti harjunud neid saatma.
„Tema… ta… Tom… me pole… sõbrad,” purustan ema illusiooni.
Tema ilme muutub üllatunuks, kuid piidlen ka Tomi reaktsiooni. Poisi näol püsib naeratus ning ta pilk ütleb, et talle teeb kogu see asi nalja.
„Oi,” toob mu ema hämmeldunult kuuldavale, ta paistab hetkeks sõnatuks muutuvat. Hetke pärast tema nägu selgineb ning aeglaselt ilmub sinna kaval naeratus. „Nii et te olete rohkem kui sõbrad,” toob ta võidukalt kuuldavale.
Tõmbun näost veelgi punasemaks ega suuda uskuda, et ta midagi sellist ütles. Heidan noormehe poole kiire ujeda pilgu ning märkan, kuidas ta mulle silma pilgutab.
Ma tahan, et nüüd ütleks tema midagi, sest mina pole selleks võimeline. Põrnitsen oma kooki, julgemata söömist jätkata. See kõik on muutunud liiga piinlikuks.
„Noh…” kuulen Tomi viimaks suud lahti tegemas ja tahaksin kõrvad kinni katta, „ma arvan, et Lena peab teile ise seda selgitama.”
Hingan kergendatult, kuid kardan, et mul läheb emale keeruliseks selgeks teha, et Tom on kõigest võõras, kellele olen öelnud vaevalt ühe sõna. Õnneks kutsutakse teda sel hetkel leti äärde ning saan selgitamiseks veidi rohkem aega.
„Su ema on päris tore,” ütleb Tom, kui oleme laua äärde kahekesi jäänud. „Kui ma veel kodus elasin ja keegi mul külas oli, meeldis mu emale seltskonda tulla ja vahel tundus, et ta meeldis mu sõpradele rohkem kui mina,” räägib poiss mulle millegipärast. „Ükski mu sõpradest ilmselgelt ei tunnistanud seda, aga kohe, kui ema meie juurde tuli, siis nad pugesid talle.”
Ma ei ütle talle selle peale midagi. Ega tõsta isegi pead. Hakkan uuesti kooki sööma.
Neli koogiampsu veel, ja võin ta siia üksinda jätta. Et ise minna selgitama, et Tom pole keegi. Vähemalt mitte minu jaoks. Kellegi teise jaoks kindlasti on.
„Sa pole vist väga jutukas,” lobiseb Tom edasi. Tema ilmselgelt on igatahes jutukas. „Samas arusaadav, kes tahaks ikka mingi võõra poisi emast kuulda. Sorry, kukkusin liiga palju sellest jaurama,” turtsub poiss vabandavalt naerda. „Ma olen täna vist liiga vähe inimestega rääkinud.”
Raputan ainult pead, sest mul hakkab temast kahju, et ta siin niimoodi üksinda räägib. Nüüd olen omapoolse hääletu panuse andnud ja ta võib edasi minna, kui tahab.
Mõnda aega ei ütle ta siiski midagi ja mina jõuan oma koogiga lõpuni. Hetkeks mõtlen, kas tõusta lihtsalt püsti ja minema marssida, teha seda, mida oleksin pidanud juba koolisööklas tegema. Otsustan siiski, et see poleks tema suhtes aus. Ta pole selline nagu õpilased minu koolis. Või on ta nendest vaid kavalam?
Tõusen püsti, jään talle kõhklevalt otsa vaatama, ma ei tea, mida peaksin ütlema. Ma pole harjunud ise lihtsalt midagi ütlema, ilma et peaksin vastama kellegi küsimustele. Noormehe pilk on küsiv, kuid ta ei kiirusta mulle appi. Ilmselgelt ta ei teagi, et abi vajan.
Lõpuks teen seda, mida tavaliselt teen. Krahman laualt oma taldriku ja kõnnin sõnagi lausumata minema. Jõuan näha vaid üllatunud vilksatust tema silmis.
Kööki jõudes tunnen oma käitumise pärast häbi. Mul jääb vaid loota, et Tom unustab mu kiiresti. Loodetavasti pole tema selline nagu mina, kes ma analüüsin oma elu iga väiksematki sündmust.
Kulub mõni hetk, enne kui märkan ema elevil pilku. „Niisiis, kes see armas noormees on?” uurib ta põnevil häälega ning märkan, et Ellen on sama õhevil. Asi on halb.
„Mitte keegi,” pomisen oma nina alla, põsed tulipunased, ning pööran neile selja.
Ma ei taha seda vestlust jätkata.
„Aga ta naeratas sulle nii armsalt,” ei jäta ema järele.
„Ei naeratanud,” kostan vaikselt, kuid veendunult.
Milline on üldse armas naeratus? Mis eristab seda tavaliselt? Kuidas