on maailm hämardunud ja kell mitme tunni võrra edasi liikunud. Nüüdseks on poiss ammu kodus ning loodetavasti unustanud veidra vahejuhtumi. Sel pole tema jaoks mingit tähtsust. Küll aga tean ma, et see on omamoodi oluline minu jaoks. Kui mul öösel und ei tule, siis analüüsin iga nüanssi sellest kohtumisest. Tegelikult teen seda juba praegu, kui kõmbin pimeduses üksi kodu poole. Ema ja Ellen jäävad kohvikut sulgema ning lubavad mul enne neid lahkuda.
Ma mõtlen sellele, kas oleksin pidanud selle poisiga teisiti käituma. Kas oleksin pidanud olema julgem ja rõõmsam? Ehk siis olema keegi, kes ma tegelikult pole? Võib-olla sellisel juhul oleksid meist saanud sõbrad? Muidugi mitte kohe, aga ehk oleks ta küsinud mu Facebooki või telefoninumbrit ja tasapisi oleks tekkinud sõprus. Või kuidas see sõpradeks saamine käibki? Minu kogemused selles osas on väga ammused.
Selle asemel olin argpüks Lena nagu tavaliselt ja minu jaoks ei muutunud miski, välja arvatud see, et tegin end järjekordse inimese ees lolliks. Kas ma kunagi suudan astuda suure sammu ja leida endale sõbrad?
Tegelikult on mul neid olnud. Sõpru. Mõni. Üksik. Tegelikult kolm, ja kõik erinevatel ajaperioodidel ning nüüdseks juba piisavalt ammu. Neist on alles vaid hallid mälestused.
Jahedas sügisõhtus kõnnivad mulle vastu vaid üksikud inimesed. Keegi neist ei naerata ega tervita mind. Neil ei jagu minu jaoks pilke ega sõnu, erinevalt sellest poisist kohvikus. See peakski nii olema.
Ma elan tegelikult suhteliselt väikeses linnas ja ma ei välista, et taaskohtumine Tomiga on võimalik. Ma võiksin saada oma teise võimaluse ja käituda temaga teisiti, aga ma ei usu sellesse. Ma ei usu, et ta mind mäletab, kui me jälle kohtume. Ma olen nähtamatu.
Lõpuks jõuan koju, oma turvapaika, kus ma pole nähtamatu. Seal olen oluline. See on maailmas ainuke koht, kus tunnen, et keegi mind vajab. Ema ja isa, nende jaoks tähendan ma palju. Ja nemad minu jaoks. Aga ühel minuvanusel peab olema keegi veel. Või kas ikka peab? Üksinduses pole ju midagi halba? Kusagil pole öeldud, et inimesel peab ka sõpru olema.
Ent kui ma hiljem lahtiste silmadega oma voodis leban, tunnen end nii üksikuna. Siin maailmas pole kedagi teist, kes minust hooliks peale ema-isa ja ilmselt ka Elleni. Keegi ei mõtle enne uinumist naeratades minu peale. Keegi ei vali mu telefoninumbrit ega kirjuta mulle Facebooki. Keegi ei muretse minu pärast. Ma peaaegu tunnen, nagu elaksin vaid kolme inimese eludes. Nagu oleksin vaid vari, keda väga vähesed tähele panevad.
Aga kas ma mitte seda ei tahagi? Ma ju isegi ei ürita kellegagi sedavõrd suhelda, et asi läheks nii kaugele, et keegi enne uinumist mulle mõtleks. Mina ise olen kogu selles nähtamatuses süüdi, aga ma ei oska seda kuidagi parandada. Kas ma üldse tahaksingi nähtav olla?
Mobiili äratuskell heliseb varahommikul mu kõrva juures. See tirib mind välja unenägudeta unest. Isegi unes pole mul kedagi. Võib-olla see tõesti peabki nii olema.
Teel kooli olen ärevil ning ärevus aina kasvab, mida lähemale koolimajale jõuan. Mu samm jääb järjest aeglasemaks, siiski ma ei peatu. Ma ei ole unustanud eile juhtunut. Kas teised on?
Silmad kindlalt maas, kõnnin veidi aja pärast esimesse tundi. Näen vaid teiste jalgu ja kuulen nende hääli, kuid nii ei pea ma nägema näoilmeid. Kuigi see, et ma ei näe, ei tähenda, et ma neid ette ei kujutaks. Ma ei saa sinna midagi parata.
Jõuan klassi, istun oma kohale, ringi ei vaata. Kõikjal on lärm, mida ei saa välja lülitada, kuid ma lihtsalt kannatan selle ära. Mul ei ole muud valikut.
Esimesed kaks tundi mööduvad rahulikult, kuid siis tuleb kirjandustund, mis paneb mu kurgu kuivama. Joon ohtralt oma pudelist vett, kuid see ei aita. See ei vähenda mu hirmu selle ees, et kardan õpetaja tähelepanu.
Hoian pilku vankumatult oma laual, kui kuulen meest tõtakal sammul klassi astumas. Tema tervitusele jätan vastamata nagu nii mõnedki teised. Mu hääl kaoks nagunii üldisse saginasse.
Kui tund on poole peale jõudnud, riskin vilksamisi õpetaja poole vaadata. Ta on väga süvenenud oma juttu ega märka, kuidas ma teda ujedalt silmitsen. Seetõttu julgen natuke kauem pilku tema peal hoida. Võpatan, kui ta teeb oma jutus pausi, ning mu silmad on jälle lauaplaadil.
Ta ei küsi mind see tund, tegelikult ei pöördu ta ühegi õpilase poole nimeliselt. See on üks neist tundidest, kui õpetaja räägib peamiselt ise. Seda ei juhtu tihti, kuid mõnikord siiski.
„Lena,” peatab ta mind taas sel hetkel, kui tunni lõppedes tahan ruumist väljuda.
Jään seisma, mu ärevus kasvab. „J-jah?” suudan hädavaevu kuuldavale tuua ning seisatan täpselt tema laua vastas. Ennast kokku võttes suudan talle isegi otsa vaadata.
Õpetaja rohelised silmad uurivad mind pingsalt, ta vaikib mõnda aega, kuni viimanegi inimene peale meie on klassist lahkunud.
„Ma küsisin eelmisel nädalal, kas sul on kõik korras,” teeb ta lõpuks suu lahti.
„Ma… ma mäletan,” pomisen nüüd tema lauda põrnitsedes. Mu hääles ja olekus puudub igasugune entusiasm.
Mõni hetk on kuulda vaid lärmi suletud ukse taga.
„Kas on siis?” küsib õpetaja uuesti.
Tavaliselt ootavad inimesed sellele ühte lühikest kolmetähelist vastust. Tõe jaoks pole neil aega või isegi mitte huvi. Ja seda küsimust esitatakse ka ainult viisakusest. Enamasti.
„Jah,” ütlen uuesti, talle ikka veel otsa vaatamata.
„Ma olen märganud…” alustab õpetaja kõhkleval häälel, kuid jääb siis vait, nagu oleks julguse kaotanud.
Sellegipoolest jõnksatab mu pea, et teda vaadata, kuid vaid hetkeks. „Te… misasja… mida te märganud olete?” küsin kahtlustavalt. Mu pikim lause talle.
Ma ei saa kohe vastust ning tegelikult see üllatab mind. Ning ka see, et ta lause pooleli jättis. Ma arvasin, et keegi nagu tema on piisavalt otsekohene ütlemaks välja asju, mis talle silma on jäänud.
Ta köhatab.
„Ma olen tähele pannud, kuidas sa…” alustab ta uuesti, kuid teeb pausi. „Lena,” ütleb ta hoopis ning mu nimi ei sobi kuidagi tema eelnevat lauset jätkama.
„M-mida… sa… te… ütlesite… öelda tahate?” küsin üha kasvava närvilisusega.
Õpetaja pilk on ikka veel kõhklev, mis ei sobi talle, sest enesekindlusega ei tohiks tal probleeme olla.
„Lihtsalt… ma tunnen sinu pärast muret,” ütleb ta lõpuks.
Mu kulm kerkib. Suu võiks lahti vajuda, kui mul poleks piisavalt hea enesekontroll. Tema muretseb minu pärast? Miks? See, et ma olen teistest nii silmanähtavalt eraldi ning väga vaikne, ei tohiks anda talle põhjust muretsemiseks. Sest ega mind ju ei kiusata, tegemist pole mingit sorti koolivägivallaga, mis nõuaks õpetaja sekkumist. Ma olen lihtsalt Lena, see, kes ma alati olnud olen.
„Te… m-miks?” küsingi seetõttu ning põrnitsen teda ühe pika hetke, kuni kaotan julguse ja langetan pilgu.
Ta köhatab, kuid mulle tundub, et mitte seetõttu, nagu tal oleks seda vaja päriselt teha, vaid pigem aja võitmiseks.
„Ma olen sind jälginud…” alustab ta uuesti. Mu pilk jõnksatab uuesti talle otsa vaatama ning ilmselt on mul kohkunud ilme, sest ta läheb näost punaseks.
„Ei, ei, mitte selles mõttes jälginud,” ütleb ta kiiruga, hääl veidi ärevil.
Millegipärast tunnen tahtmist naerda, kuigi mu näoilme püsib tõsine.
„Kuidas siis?” küsin vaikselt ja mu pilk rändab tema näolt lauale, mis on tavapäraselt segamini.
„Ma olen märganud, kuidas sa teistega üldse ei suhtle,” suudab õpetaja lõpuks normaalse lause moodustada.
Ma mõtlen hoopis selle peale, et ta on nii noor ega oska sellepärast selliste olukordadega toime tulla. Tal ei ole veel kogemust,