pisut seda, mida üks surnud Hõbedane ja ta etiketitunnid mulle pähe tagusid. Selg sirgu, õlad taha. Hoia silmsidet.
„Oleme tõepoolest sõjas,” jätkan. „Norta, Piedmont, Järvemaa ja ka teie vabariik. Mitte kuskil ei ole kummaltki poolt turvaline. Kuid teie asute kõige kaugemal ning näite olevat tugevaimad, või vähemasti kõige paremini kaitstud. Arvan, et oleks parim, kui saaksin oma pere isiklikult sinna viia. Enne kui tulen tagasi ja viin lõpule selle, mida minust paremad on alustanud.”
„Lubadus kehtis uusverelistele, preili Barrow,” lausub Davidson tasaselt. Ta hääl peaaegu kaob meid ümbritsevasse sagimisse.
Mu kõhus tõmbub õõnsaks, kuid manan näole karmima ilme. „Mina nii ei arva, peaminister.”
Mees manab taas näole oma ilmetu naeratuse ja taandub tavapärase maski taha. „Tõesti, peadki mind nii südametuks?” Kummaline nali, kuid Davidson ongi üks läbinisti kummaline mees. Ta välgatab ühtlast hambarida. „Loomulikult on sinu pere teretulnud. Montfort võtaks nad uhkusega oma kodanikeks. Ibarem, kas saad hetkeks?” lisab ta kellelegi üle mu õla.
Kõrvaltoast tõttab välja üks mees ning võpatan tahtmatult. Ta on uusverelistest kaksikute Rashi ja Tahiri täielik koopia. Kui ma ei teaks, et Tahir on endiselt Piedmontis ja Rash Archeonis, mõlemad liikumise heaks teavet edastamas, usuksin, et ta ongi üks kaksikutest. Kolmikud, taipan kiiresti ning kurku kerkib kibedus. Mulle ei meeldi üllatused.
Ibaremil on tumepruun nahk, mustad juuksed ja hoolikalt kujundatud habe nagu ta vendadelgi. Jõuan heita pilgu ta lõual karvade varjus olevale armile, mis on valgeks valliks tuhmunud. Ka tema kannab märki – kunagi ammu tegi selle Hõbedane isand, et poissi identsetest vendadest eristada.
„Meeldiv tutvuda,” pomisen ja vaatan Davidsonile vidu-kil silmi otsa.
Peaminister tajub mu rahutust. „Ohjaa, tema on Rashi ja Tahiri vend.”
„Poleks arugi saanud,” torkan kuivalt vastu.
Ibarem naeratab napilt ja kallutab tervituseks pead. „Rõõm teiega viimaks kohtuda, preili Barrow.” Siis pöördub ta ootavalt peaministri poole. „Mida te vajate, peaminister?”
Davidson silmitseb teda. „Saada Tahirile sõna. Lase tal Barrow’dele teada anda, et nende tütar võtab nad homme kaasa. Montforti ümber asustamiseks.”
„Jah, söör,” vastab mees. Ta pilk klaasistub hetkeks, kuni sõnum tema teadvusest venna omasse liigub. Hoolimata sadadest kilomeetritest nende vahel kulub selleks vaid sekund. Mees kallutab taas pead. „Edastatud, söör. Tahir õnnitleb ja ütleb preili Barrow’le tere tulemast.”
Loodan vaid, et vanemad on pakkumisega nõus. Mitte et nad poleks. Gisa tahab minna ja ema toimib tema eeskujul. Bree ja Tramy järgnevad emale. Kuid isa puhul ei ole ma kindel. Mitte siis kui ta teab, et ma ei jää nende juurde. Palun minge. Palun laske mul seda teie heaks teha.
„Tänage teda minu poolt,” pomisen ikka veel mehest häirituna vastuseks.
„Edastatud,” teatab Ibarem taas. „Tahir ütleb, et olete väga teretulnud.”
„Tänan teid mõlemat,” segab Davidson mõjuva põhjusega vahele. Vennad võivad hulluksajava tempoga edasi-tagasi mõtteid vahetada, kuigi kui nende ühendatud ajud kõrvuti asuvad, on asi veel hullem. Ibarem noogutab vabaks laskmise peale ning liigub jalgade sahinal minema, et mujal oma tööd jätkata.
„On neid veel mõni, keda mainida võiksid?” sisistan ettepoole nõjatudes, et peaministri poole hambaid kiristada.
Ta ei lase mu meelepahal end segada. „Ei, kuigi mulle meeldiks, kui mul nendesuguseid rohkem käepärast oleks,” ohkab ta. „Naljakas lugu nende vendadega. Tavaliselt on ardentitel Hõbedasest vasted, kuid nendesuguseid ei ole ma meie verega rahvast väljaspool kohanud.”
„Ta aju tundub teistsugune kui kellegi teise oma,” pomiseb Tyton.
Silmitsen teda teravalt. „Ütled seda väga muret tekitaval viisil.”
Tyton kehitab vaid õlgu.
Pöördun sama tarmukalt Davidsoni poole tagasi, kuid ei suuda jätta tähelepanuta, missuguse kingituse ta mulle just tegi. „Tänan selle eest. Tean, et juhid riiki ja see ei pruugi kuigi oluline tunduda, kuid minu jaoks on see väga tähtis.”
„Loomulikult on,” vastab Davidson. „Ning loodan sama teha ka teiste sinu pere taoliste perede jaoks kohe, kui see on võimalik. Mu valitsus arutab hetkel, kuidas tulla toime olukorraga, mis on kiiresti kasvamas pagulaskriisiks, ning kuidas liigutada juba ümber paigutatud Punaseid ja uusverelisi. Ent sulle võib teha erandeid, selle eest, mida oled juba teinud ja mida teed tulevikus.”
„Ja mida olen ma teinud? Tegelikult?” Sõnad lipsavad üle huulte, enne kui jõuan need alla neelata. Üle mu põskede levib kuumus.
„Lõid millegi purustamatu sisse mõrad.” Davidson kõneleb, nagu oleks see ilmselge. „Tegid raudrüüle mõlgid. Keerasid kujuteldava purgi kaane pisut lahti, preili Barrow. Las meie avame selle lõplikult.” Mehe naeratus on tõeline, lai, valge ja kõrvuni. See meenutab mulle kassi. „Ja pole mingi pisiasi, et tänu sinule sõidab Vabariiki Norta troonile pürgija.”
Seda kuuldes käib mu kehast läbi tuline jutt. On see ähvardus? Kummardun kiirelt üle laua, peopesad vastu puitu ja hääl hoiatavalt madal. „Soovin sinu sõna, et talle ei tehta kurja.”
Peaminister ei kõhkle. „Saad selle,” vastab ta samal toonil. „Ma ei puuduta ta peas juuksekarvagi. Ega ka keegi teine, senikaua kui Calore minu riigis viibib. Sul on mu pühalik tõotus. Mul ei ole kombeks nõnda tegutseda.”
„Tore,” kostan vastuseks. „Sest oleks naeruväärselt rumal kaotada puhver meie liidu ja Maven Calore vahel. Ja sa ei ole ju rumal mees, eks ole, peaminister?”
Kassilik irve muutub laiemaks. Ta noogutab.
„Kas väikesele printsile ei tuleks mitte kasuks midagi teistsugust näha?” Davidson kergitab oma hoolitsetud halli kulmu. „Ilma kuningata riiki?”
Näha, et see on võimalik. Et kroon, troon, ei ole tema kohustused. Ta ei pea olema kuningas või prints. Mitte siis, kui ta seda olla ei taha.
Kuid arvan, et tahab.
„Jah,” on kõik, mida öelda oskan. Ja millele loota saan. Lõppude lõpuks, kas ma mitte ei kohanud Tiberiast esmakordselt pimedas trahteris kedagi teist mängimas, et näha, milline maailm tegelikult välja näeb? Näha, mis peaks muutuma?
Davidson nõjatub tahapoole ja on ilmselgelt minuga lõpetanud. Teen sama. „Võid arvestada, et su palve on täidetud,” lausub ta. „Ja täna õnne, et peame nagunii kõigepealt Piedmonti naasma, või vastasel juhul ei pruugiks ma olla nii järeleandlik soovile sinna tervet tonni Barrow’sid vedada.”
Ta teeb mulle peaaegu silma.
Mina peaaegu naeratan.
Poolel teel kasarmute juurde taipan, et keegi järgneb mulle läbi kindluslinna. Sammud püsivad mul tihedalt kannul, käänulisel tänaval kerged ja ühtlased. Helendavad tuled jätavad kaks varju – minu ja kellegi teise oma. Tõmbun rahutult pingule, kuid ei karda. Corvium on koalitsioonisõdureid tuubil täis ja kui keegi neist on nii rumal, et mulle halba soovida, võib ta minugi poolest vabalt katset teha. Suudan end kaitsta. Mu naha all lainetavad sädemed, mida pole mingi vaev valla päästa. Valmis ründama.
Pöördun kannapealt ringi, lootes tundmatut ootamatult tabada. Tulutult.
Evangeline peatub sujuvalt, äraootavalt, käed rinnal risti ja tumedad täiuslikud kulmud kergitatud. Ta kannab endiselt toretsevat turvist, mis sobiks paremini kuninga õukonda kui lahinguväljale. Ent krooni pole. Neiu kulutas varem kogu oma vaba aja igast kättejuhtuvast metallijupist tiaarade ja peavõrude vormimisele. Kuid nüüd, mil tal on täielik õigus seda kanda, on ta pea paljas.
„Käisin sul kaks linnajagu kannul, Barrow,” märgib ta pead selga heites. „Sa