kõrgele õhku ka kollase joa, mis ulatus kuni poole ukse kõrgusele. Hommikul selgusid öised kahjustused: kollased joad kuni poolde seina, põrand kaetud pruunide pabulatega, kõik, mis oli seisnud laudadel või pliidil, oli ümber lükatud ning ühes aknaklaasis oli ristipidi pikk pragu. Kõik seinad ja muud esemed köögis tuli puhtaks pesta ning desinfitseerida ning sellele kulus terve päev. Isa, kes end harilikult koristamisülesannetest eemal hoidis, töötas kõige rohkem – ilmselt tundis ta end tekitatud segaduse eest vastutavana.
Maja ümber oli köögiviljaaed suurte juurviljapeenardega, mitmesuguste viljapuudega aed ja kartulipõld. Sügisel tulid paar talumeest koristama saaki, mis veeti suurde keldrisse. See oli väikese künka mõõtu maakelder. Järsud trepiastmed viisid maa alla, kus suur ruum oli jaotatud salvedeks kartuli, porgandi jms jaoks, aga ka isa veinide jaoks (kui neil oli kodus pidu ning isa-ema läksid uksele külalisi ära saatma, ronis väike tüdruk voodist välja ja jõi kõikides klaasides olnud veinipärad ära. Nii maitsev oli!).
Veinitegu oli omaette sündmus. Väga lõbus oli vaadata ema ja isa, kes ladusid punaseid sõstraid käsitsi ringi aetavasse mahlapressi, millest välja tulev mahl pandi suurde vaati, mille pealt ulatus välja imelik väändunud klaastoru. Ta võis istuda seal pikka aega, loetledes mullikesi, mis kindlate intervallide järel torusse tõusid. Ta kontrollis mullide liikumist iga päev, soovides olla esimene, kes paneb tähele, kui neid enam ei teki, ja kes teistele kuulutab, et vein oli pudelitesse villimiseks valmis. Talle tundus see alati imelik, et ema-isa olid jooki maitstes ja villides ülevoolavalt rõõmsad.
Vett toodi käsipumbaga kaevust. Igal hommikul pumpasid kadetid ämbrite kaupa vett tagaõues oleva suure paagi täitmiseks. Kuuma vett saadi puuküttel pliidi sisse süvistatud suure pajaga, kuhu kanti umbes kuus ämbritäit vett, ja kui see hommikul kuumaks köeti, siis püsis see terve päev soe. Sellest kogusest piisas nõudepesuks ja õhtuseks vanniks.
Iga kahe nädala tagant oli suur pesupäev. Pesuköök oli pumbale lähedal, et vett ei peaks kaugelt tassima. Kaks suurt pliidi sisse süvistatud vaskpada täideti veega, mis kuumutati keemiseni. Kaks talunaist tulid pesunaisteks ja korraldasid kõike. Pesupalid täideti kuuma veega, riiulitel olid suured seebikamakad, kõik asjad pesti käsitsi pesulaudadel, linad keedeti lisaks läbi. Avatud akna kaudu tõusid taevasse aurupilved – väljast vaadates paistis otsekui olnuks majas tulekahju! Tüdrukul oli keelatud pesukööki minna, sest peljati, et ta võib kuuma vee pritsmetega põletada saada, kuid ta aitas meeleldi puhta pesu ridade kaupa kuivama riputada. Tema abistamine tähendas küll peamiselt seda, et ta pidi jälgima, et naabri koer linu nöörilt alla ei kisuks. Talvel või vihmastel päevadel riputati pesu kuivama avarale pööningule ja viidi ka kööki pliiditule juurde. Talvel külmus kõik, mis pööningule riputati, kõvaks ja seepärast tuli kuivama pandud linu alla võttes olla väga ettevaatlik, sest lina nurk võis ootamatult lihtsalt ära murduda.
Pakri tuletorn. Foto: Eesti Meremuuseum (MM F 260/1)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.