enne seda, kui Pia sai teada, et talle oli pärandatud kolm väga külmunud potentsiaalset last.
Pia astus väikese külmiku juurde toanurgas. „Mul on dieetlimonaadi ja vett.“ Ta heitis pilgu üle õla. „Sa pole dieetlimonaadi tüüpi.“
Üks tume kulm kerkis. „Kas see oli küsimus või otsus?“
Pia muigas. „Kas ma eksin?“
„Vesi sobib hästi.“
„Ma teadsin seda.“
Pia võttis külmikust pudeli ja purgi ning naasis laua juurde. Ulatanud mehele pudeli, võttis ta istet ja põrnitses kollaste märkmepaberite pakki enda ees. Sellele oli midagi kirjutatud, tõenäoliselt inglise keeles. Pia suutis eristada üksikuid tähti, kuid mitte sõnu ning päris kindlasti mitte lauseid.
Nad pidid millestki rääkima. Niipalju oli selge. Pia tegeles linnas festivalide korraldamisega. Igal aastal korraldas ta linnale üle kümne ürituse. Kuid kaugemale Pia mõtted ei ulatunud. Püüdes meenutada, miks Raoul tema juurde tuli, oli peas täielik tühjus. Ta mõtteid täitsid teised asjad.
Lapsed. Crystal oli pärandanud talle lapsed. Olgu, embrüod, kuid tähendus oli selge. Crystal tahtis, et ta lapsed ilmale tuleksid. Mis tähendas, et keegi pidi laskma viljastatud munarakud endale siirata, neid kandma ja siis sünnitama. Kuigi seegi oli juba piisavalt hirmutav, lisandus sellele veel edasine õudus nad üles kasvatada.
Lapsed polnud nagu kassid. Seda Pia teadis. Nad vajavad enamat kui kuivtoitu, veekaussi ja puhast liivakasti. Hoopis enamat.
„Oh jumal, ma ei suuda seda teha,“ sosistas naine.
Raouli kulm tõmbus kortsu. „Ma ei saa aru. Kas sa tahad meie kohtumise teisele ajale viia?“
Kohtumise? Oh jaa. Mees oli siin mingil põhjusel. Tema laager ja ta tahtis, et Pia...
Naise pea muutus uuesti tühjaks. Halastavale tühjusele järgnes sedamaid paanika. Sügavale sisemusse ulatuv, sisikonda krampi kiskuv paanika.
Pia tõusis ja surus hingeldades käed kõhule.
„Ma ei suuda seda teha. See on võimatu. Mida ta ometi mõtles? Ta oleks ju pidanud teadma.“
„Pia?“
Külaline tõusis. Naine pöördus talle ütlema, et uue aja kokkuleppimine on arvatavasti hea mõte, kui ruum tema ümber hakkas tiirlema. See keerles ja keerles ning tõmbus samal ajal äärtest tumedamaks.
Järgmiseks istus naine kummargil oma toolil, pea põlvede vahel ning miski surus teda tugevasti kuklale.
„See on ebamugav,“ suutis ta öelda.
„Hinga.“
„Seda on lihtsam öelda kui teha. Lase lahti.“
„Hinga veel paar korda.“
Surve kuklale muutus nõrgemaks. Pia ajas ennast aeglaselt sirgu ja pilgutas silmi.
Raoul Moreno kükitas tema kõrval, tumedad silmad murest udused. Pia hingas uuesti sisse ja tundis, et mees lõhnab vaimustavalt. Puhtuse ja veel millegi järele.
„Kas kõik on korras?“ küsis Raoul.
„Mis juhtus?“
„Sa hakkasid minestama.“ Raoul vaatas naisele otsa. Pia silmad läksid suureks ja hoolimata sellest, et ta pead täitsid olulisemad mõtted, ei jäänud talle märkamatuks ka huvivilksatus.
Pia pilgutas silmi ja raputas pead. „Ma ei minesta. Ma ei minesta kunagi. Ma...“ Mälu tuli tagasi. „Oh, pask.“ Ta kattis näo kätega. „Ma pole üldse valmis emaks saama.“
Raoul eemaldus kiirusega, mis tegi au tema füüsilisele vormile ja mõjus samal ajal peaaegu koomiliselt.
„Meestemured?“ küsis ta ohutust kaugusest ettevaatlikult.
„Kuidas?“ Pia laskis käed alla. „Ei. Ma ei ole rase. See eeldaks seksi. Või mitte. Tegelikult ei eeldaks ju. Seda pole üldse mitte.“
„Olgu.“ Mehe hääl reetis närvilisust. „Kas ma peaksin arsti kutsuma?“
„Ei, aga sa võid ära minna, kui tahad. Minuga on kõik korras.“
„Sa ei näe sedamoodi välja.“
Nüüd oli Pia kord kulmu kergitada. „Kas sa arvustad mu välimust?“
Raoul muigas. „Seda ma ei söandaks.“
„See kõlas peaaegu kriitiliselt.“
„Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin.“
Muidugi sai Pia aru. „Minuga on kõik korras. Mul oli kerge vapustus. Üks minu sõbratar suri hiljuti. Ta oli abielus mehega, kes teenis armees. Enne kui mees Iraaki saadeti, otsustasid nad kehavälise viljastamise kasuks, juhuks kui mehega peaks midagi juhtuma. Et naine saaks tema lapsed sünnitada.“
„Kurb, aga tundub loogiline.“
Pia noogutas. „Mees sai paari aasta eest surma. Mu sõbratar elas seda rängalt üle, kuid otsustas siis, et sünnitab lapsed. Nii oleks vähemalt osa mehest edasi elanud, eks ole?“
Pia tõusis ja hakkas kabinetis ringi kõndima. Liikumisest tundus olevat abi. Ta hingas paar korda ettevaatlikult sisse, kontrollimaks, kas ta suudab teadvusel püsida. Minestamine? Võimatu. Ometi hakkas maailm ümberringi uuesti ähmastuma.
Naine sundis end pooleliolevale vestlusele keskenduma.
„Ta läks arsti juurde tavapärasesse tervisekontrolli,“ jätkas ta. „Seal avastati tal lümfoom. Ja mitte healoomuline.“
„Kas neid on ka healoomulisi?“
Pia kehitas õlgu. „On üks variant, mis allub tavaliselt ravile. Temal ei olnud see. Ja siis oli ta surnud. Tema kass on minu juures. Arvasin, et ta jääbki mulle. Meil on suhe. Omamoodi. Kassi puhul on seda raske öelda.“
„Nad hoiavad omaette.“
Mehe hääles oli midagi. Pia vaatas talle kurjalt otsa. „Kas sa viskad minu arvel nalja?“
„Ei.“
Pia nägi, kuidas mehe suunurk tõmbles. „Ära tule minuga jantima,“ sähvas ta. „Või ma räägin oma tunnetest.“
„Kõike muud, ainult mitte seda.“
Pia astus uuesti laua juurde ja vajus toolile. „Ta ei jätnud mulle kassi. Ta jättis mulle embrüod. Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, mida ta mõtles. Lapsed. Jumal küll – ükskõik kes, ainult mitte mina. Ja ma ei saa seda eirata. Neid. Advokaat vihjas sellele. Et ma ei pruugi mõnda aega sellele mõelda, sest „tasu“ on kolme aasta eest makstud.“ Pia vaatas mehele otsa. „Ilmselt külmutamise eest. Võib-olla peaksin ma minema neid vaatama.“
„Need on munarakud. Mida seal vaadata on?“
„Ma ei tea. Midagi ikka. Kas neid mikroskoobi alla ei saa panna? Kui ma neid näeksin, saaksin ehk aru.“ Pia tuiutas meest, nagu oleks vastus tolle käes. „Miks ta arvas, et ma saan hakkama tema laste üleskasvatamisega.“
„Mul on kahju, Pia. Ma ei tea.“
Mees paistis end ebamugavalt tundvat. Ta pilk viibis uksel. Tegelikkus naasis ja koos sellega ka piinlikkus.
„Mul on nii kahju,“ pomises Pia püsti tõustes. „Me lepime uue aja kokku. Ma võtan ennast kokku ja olen järgmisel korral hoopis paremas vormis. Ma vaatan oma kalendri üle ja helistan sulle.“
Raoul pani käe ukselingile, kuid peatus siis. „Oled sa kindel, et sinuga on kõik kombes?“
Ei, Pia polnud selles kindel. Ta polnud milleski kindel. Kuid see ei olnud Raouli mure.
Naine sundis näole naeratuse. „Kõik on hästi. Ausalt, sa peaksid minema hakkama. Ma helistan paarile sõbratarile ja lasen neil ennast maha rahustada.“