Täiuslikkust leides. Kolmas raamat. Susan Mallery

Pia oli armas ja vaimukas, ilma et oleks seda üritanudki.

      Raoul keskendus uuesti lastele, hingas sisse ja kortsutas kulmu. Ta hingas uuesti sisse, tundes mingit veidrat lõhna.

      Viibinuks Raoul keskkoolis, oleks ta oletanud, et keemialaboris läks mõni katse nässu või kodundustunnis unustati küpsised ahju. Kuid algkoolis polnud see võimalik.

      Raoul pöördus proua Milleri poole. „Kas te tunnete suitsulõhna?“

      Õpetaja noogutas, sinised silmad murelikud. „Võib-olla juhtus midagi kohvikus.“

      „Kas kusagil põleb?“ küsis üks poistest.

      „Jääge kõik oma kohtadele,“ ütles proua Miller kindlalt ja suundus ukse poole.

      Ta toetas käe uksele ja lükkas selle lahti. Suitsulõhn muutus tugevamaks. Mõni hetk hiljem hakkasid ka tuletõrjesireenid huilgama.

      Õpetaja pöördus Raouli poole. „Täna on alles teine koolipäev. Me pole veel harjutanud, mida teha. Mulle tundub, et kusagil tõepoolest põleb.“

      Lapsed olid juba püsti hüpanud ja paistsid hirmunud. Raoul mõistis, et paanika pole kaugel.

      „Kas te teate, kuhu me peaksime minema?“ küsis mees õpetajalt. „Kus on väljapääs?“

      „Loomulikult.“

      „Tore.“ Raoul pöördus õpilaste poole. „Kes on teie juht?“ küsis ta nii valjusti, et see kostis üle tuletõrjehäire.

      „Proua Miller,“ karjus keegi.

      „Just nii. Võtke kõik rivvi ja minge proua Milleri järel koridori. Seal on kindlasti palju lapsi. Püsige rahulikult. Mina tulen viimasena ja kontrollin, et kõik pääseksid majast välja.“

      Proua Miller andis lastele märku ukse poole liikuma hakata.

      „Tulge minu järel,“ ütles õpetaja. „Me läheme kiiresti. Kõik hoiavad käest kinni. Lahti ärge laske. Kõik on korras. Püsige koos.“

      Proua Miller astus uksest välja. Lapsed hakkasid tema järel minema. Raoul ootas, kuni kõik olid väljunud. Üks väike poiss paistis kõhklevat.

      „Kõik on korras,“ kinnitas mees talle, hoides hääle võimalikult rahuliku. Ta sirutas poisile käe, kuid see võpatas, nagu kartes, et teda võidakse lüüa. Poiss – punapäine ja tedretähniline – põikas kõrvale, enne kui Raoul jõudis midagi öelda.

      Raoul astus koridori. Suitsulõhn muutus veelgi tugevamaks. Mitu last nuttis. Mõned seisid keset koridori, käed kõrvadele surutud. Tuletõrjesireen muudkui huilgas ja õpetajad kutsusid lapsi enda järel majast väljuma.

      „Tulge!“ ütles Raoul ja tõstis endale kõige lähemal seisva tüdrukukese sülle. „Lähme.“

      „Ma kardan,“ nuuksus tüdruk.

      „Ma olen küllalt suur, et sind kaitsta.“

      Üks väike poiss haaras Raoulil käest. Lapse silmis olid pisarad. „See teeb hirmsat lärmi.“

      „Lähme siis välja, seal on vaiksem.“

      Raoul kõndis kiiresti laste kannul. Õpetajad jooksid edasi-tagasi, loendades lapsi ja kontrollides, ega keegi pole maha jäänud.

      Kui Raoul ja tema lastesalk peausteni jõudsid, pistsid lapsed jooksu. Mees pani tüdruku maha ja see tormas oma õpetaja juurde. Raoul märkas, kuidas hallikasvalge suitsupilv tõusis erksinise taeva poole.

      Tema ümber tunglesid õpilased uksest välja. Hüüti üksteist. Õpetajad rühmitasid lapsi vanuse ja klasside kaupa. Raoul pöördus ja läks tagasi koolimajja.

      Nüüd polnud suitsu ainult tunda, vaid ka näha. Õhk oli paks ja hingamine muutus raskeks. Raoul kõndis ühest ruumist teise, lükkas lahti uksi, vaatas õpetajalaudade alla ja kontrollis, ega keegi pole maha jäänud.

      Kolmandas ruumis, kuhu mees astus, leidis ta nurgast kössitamas tillukese tüdruku, nägu pisaramärg. Tüdruk köhis ja nuuksus. Raoul võttis lapse sülle, pöördus ja oleks peaaegu tuletõrjujaga kokku põrganud.

      „Ma võtan ta ise,“ ütles naine talle maski tagant otsa vaadates ja haaras lapse. „Kaduge siit. Maja on ligi seitsekümmend aastat vana. Kes teab, mis keemiliste ühendite kokteile õhus võib olla.“

      „Siin võib olla veel lapsi.“

      „Ma tean, ja mida kauem me siin seisame ja räägime, seda suuremas ohus nad on. Minge nüüd.“

      Raoul kõndis tuletõrjuja kannul majast välja. Alles õue jõudes tundis ta, et köhib ja tal matab hinge. Raoul kummardus ja püüdis sügavalt hingata.

      Kui mees jälle korralikult hingata suutis, ajas ta ennast sirgu. Koolimaja õuel valitses kontrollitud kaos. Hoone ees seisis kolm tuletõrjeautot. Õpilased seisid ligistikku muruplatsil, koolist tükk maad eemal. Majast voogas kõigis suundades suitsu.

      Paar inimest hakkas karjuma ja osutas millelegi. Raoul pöördus ja nägi, kuidas hoone kaugemas otsas lahvatasid katusest leegid.

      Ta pöördus, et uuesti sisse tormata. Üks tuletõrjuja haaras tal käsivarrest.

      „Ärge mitte mõelgegi,“ ütles naine. „Jätke see professionaalide hooleks.“

      Raoul noogutas ja hakkas uuesti köhima.

      Naine vangutas pead. „Te läksite tagasi sisse, jah? Oh teid tsiviliste. Kas te arvate, et me kanname maske ilu pärast? Arst!“ Viimase sõna hüüdis naine valjusti ja osutas Raoulile.

      „Minuga on kõik korras,“ suutis Raoul öelda, tundes hingamistakistust.

      „Las ma pakun. Te olete pealekauba ka arst. Kuulake selle kena proua sõna, või ma ütlen talle, et te vajate klistiiri.“