Kui me teda oskame näha, siis tunduvad meie väikesed saavutused vagade reeglite pidamise võistluses nii lõpmata tühised.
ÜT
Lausa loodud head tegema
Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (Ef 2:10)
Esmapilgul tundub küll hämmastav ja uskumatu, et heade tegude tegemine on midagi niisugust, milleks me Jumala poolt loodud oleme. Ja mitte üksnes loodud häid tegusid tegema, vaid need head teod on meie jaoks lausa valmis seatud „juba enne” – tundub küll, nagu peaks sel juhul heategusid kui küllusesarvest pudenema. Kõik on ju selleks valmis. Miks siis tegelik elu seda heategude küllust nii selgesti ei näita?
Küllap peitub saladus sellesama Pauluse lause alguses – tegemist on „uue looduga”, millest Paulus mujalgi räägib. Head teod kuuluvad lahutamatult uueks saanud loomuse juurde, Kristuses Jeesuses olemise juurde, ja annavad ühtlasi sellest tunnistust. Kristus ise hoiatas kord, et mitte igaüks, kes ütleb: „Issand, Issand!” ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb Isa tahtmist (Mt 7:21). Nii ei saa meist ka uut loodut üksnes meie sõnade peale, et me seda oleme; uus loodu Kristuses Jeesuses hakkab meist konkreetselt välja paistma läbi meie heade tegude. Ja nii hea on teada, et kui me end heade tegude tegemiseks kokku võtame või nende nimel millestki loobume, oleme kindlalt sellel teel, mille Jumal meie jaoks on seadnud – „juba enne”!
MT
Murelik tänu
Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse, et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat! (Ps 43:3-5)
Mureliku hinge palve, et Jumal juhataks teda oma altari ette tänu tooma, on midagi märkimisväärset ja üllatavat. Tänu tuuakse ju tavaliselt ikka pärast – millegi eest, mis on juba kätte saadud, mis on rõõmu toonud, probleemid lahendanud, kitsikusest päästnud. Siin aga tun-dub, et lauljal on vaid usk ja lootus abi saada – lahendust ennast ei paista veel kusagilt. Juhatust ei palu laulja ometi mitte selleks, et kitsikusest pääseda, vaid et Jumala ligi jõuda ja leida võimalus Talle oma tänu tuua.
Küsimus: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?“ kõlab peaaegu etteheitena ja ometi paistab siit kõige selgemini kätte, mis laulja hinges hetkel toimub. Kui imeline, et sellestsamast haigest hingest mahub tõusma just selline palve: „...et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal...“ Võib-olla saabki tõeline tänu alguse sealt, kus ainsaks toetuspunktiks on jäänud usk ja lootus Jumala abile, mis ju kindlasti millalgi tuleb – isegi kui seda veel näha ei ole.
MT
Kui Jumal on minuga ...
Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks... (1Ms 28:20-21)
Piibel on üks aus ja inimlik raamat. Need vägevad esiisad, kellest kogu rahvahõim hakkab oma põlvnemist arvestama ja kelle nimesid Piiblis nii aupaklikult nimetatakse, on meie ette toodud kogu oma loomulikkuses – usus ja uskmatuses, väärikuses ja kiusatuses ja vahel pattugi tehes. Elus tuleb ju ette igasuguseid hetki.
Ja küllap on vägagi inimlik Jumala ees seistes sellist palvet paluda, nagu tegi kord Jaakob. Ta oli siiralt valmis Jumalale ühe tõsise tõotuse andma: „siis on Issand mulle Jumalaks”. Need polnud tühjad või kerged sõnad – need tähistasid pühendumist, teenimist, ohverdamist. Aga ta oli kõigeks selleks valmis vaid teatud tingimustel: „kui Jumal on minuga ja hoiab, annab jne”. Kas ei tule tuttav ette? Kas pole me sageli olnud kiusatuses samamoodi mõelda? Ja küllap oleme kohanud ka inimesi, kes ongi nii mõelnud ning Jumalast lahti öelnud põhjendusega, et Jumal on nende elus midagi tegemata jätnud – ei ole neid hoidnud või neile piisavalt andnud.
Kõige selle juures on üks väike „aga”: meie inimlik arusaam sellest, kas ja kuivõrd Jumal meid hoiab ja meile annab, on vägagi piiratud. Jumal võib meid hoida õnnetuse eest – aga ka õnnetuse sees; Jumal võib meile anda imelisel viisil ja ootamatult, aga ka pikkamisi ja märkamatult. Jumal teeb meie elus alati enam, kui me tähele paneme. Nii oleks ehk õigem öelda: „Kuna Jumal on minuga, siis on ta mulle Jumalaks...”
MT
Jumala poole seljaga
Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja. (Js 1:4)
Suhtest Jumalaga võib kirjutada mitut moodi. Ka suhte puudumist võib kujutada mitut moodi. Siin teeb prohvet Jesaja iisraeli rahvale karme etteheiteid selle kohta, et nad on suhte Jumalaga katkestanud, öeldes, et nad on talle selja pööranud. See kujund annab mõtlemisainet. Millist suhet (või suhte puudumist) niisugune pilt kirjeldab? Kindlasti ei sisalda see ateismi, Jumala eitamist. Rahvas ei ütle, et Jumalat pole olemas. Inimesed ei püüa väita ka seda, et Jumala tahe oleks halb, et tema plaanid või kavad oleksid halvad.
Nad lihtsalt ei pane Jumalat tähele. Täpsemini, nad on otsustanud teda mitte märgata. Jumal pole mitte pelgalt pildilt ära kadunud, vaid nad on Jumalale selja pööranud. Iga kord, kui ma tahan ise toimetada, olles segamata Jumala suunava või manitseva kohaloleku mõjust, pööran ma talle selja.
See räägib hoolimatusest – mind ei huvita Jumala kohalolek. See pilt räägib n.ö silmsideme puudumisest, tegelikult selle vältimisest. Ja selja pööramine muudab nii kergeks liikumise hoopis teise suunda – Jumalast eemale. Seega on prohveti hoiatus meilegi siin ja praegu ajaja asjakohane.
ÜT
Julgus kohtumõistmist nõuda
Issand mõistab kohut rahvastele. Mõista minule kohut, Issand, mu õigluse järgi ja mu veatust mööda! (Ps 7:9)
Me kõik pelgame teataval määral kohut ja kohtunikke, sest nende tegevus seostub süü otsimise ja süüdimõistmisega. Ometi on selge, et kahtluse all olev süütu inimene ilmselt lausa igatseb kohtuprotsessi, et tema süütus avalikuks tuleks ja ta võiks jälle pea püsti ajada, vabanenuna (vale)süüdistuse koorma alt. Võib-olla on psalmisti puhul tegemist sarnase tundega. Näib, nagu oleks talle esitatud süüdistus, mida ta püüab justkui ümber lükata. Ta ütleb: „Kui ma olen seda teinud, kui mu käte küljes on ülekohus...“ (s 4), aga seejärel pöördub otseselt Jumala poole sooviga, et tema üle õiglast kohut mõistetaks.
Mõnikord võib sellises kohtumõistmise soovis peituda ka igatsus asjadesse selgust tuua. Minule tundub, et ma pole süüdi. Keegi teine näeb asja teisiti. Jumal, Sina oma õigluses ja kõiketeadmises – vaata armuga selle olukorra peale ja too siia selgust! Psalmist on kindel, et Jumala käest tuleb lahendus: „Mu kilp on Jumala käes; ta päästab need, kes on õiglased südamelt“ (s 11).
MT
4. nädal
Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. (Lk 14:17-18a)
Jumal, õpeta mind õigel viisil ja õige meelsusega vastama Sinu pidusöögikutsele. Ma ju tean, et sinul on oma hea plaan minu elu jaoks. Ja osaks sellest plaanist on ka pidulikud kõrghetked nagu kutse Sinu pidulauas istuda. Aga mõnikord tõepoolest tundub, nagu segaks sinu plaan minu plaane ja minu oma elu. Nii lihtne on leida vabandusi selleks, et mitte võtta aega sinu jaoks – elu on ju tõepoolest kiire ja hetketi tundub lausa, nagu kuhjuksid kõik ülesanded kokku.
Õpeta mind tegema pausi kõigis oma toimetustes sel hetkel, kui Sa ütled: tule nüüd! Kõik on valmis ning