valmistanud, et sealt tõustes jälle jaksata elada oma argielu kõigi selle toimetustega.
Ja ma tänan Sind, Jumal, et võin olla arvatud Sinu kutsutute hulka. Ma ei taha nende hulgast välja langeda oma mõtlematute vabanduste tõttu, ma tahan ikka olla üks neist, kes võib oodata Sinu kutset ja sellele rõõmuga vastata. Anna mulle selleks püsivust ja jõudu.
MT
Tagasivaatamise aeg
Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)
Kõlbmatuks tunnistamine on ränk asi. Eriti siis, kui selle põhjus näib nii tühine olevat – lihtne tagasivaatamine, ei midagi enamat. Ometi võib see lihtne asi saada saatuslikuks. Loti naine vaatas kord tagasi seal, kus seda oli selgesõnaliselt keelatud teha – ja sinna ta jäigi soolasambana seisma. Tema teekond lõppes selle tagasivaatamisega.
Küsimus ongi ehk selles, et igale asjale on määratud oma aeg – ka tagasivaatamisele ja sellest hoidumisele. Kuni sa alles mõtled, kas ja kuidas oma kätt adra külge panna, võid ehk ka veel tagasi ja kõrvale ning kuhu tahes vaadata. Aga kui käsi on juba adra küljes, kui jalg on juba põllule astunud, kui vao sirge või kõver olemine sõltub sellest, kui otse sa oma pilgu hoiad, siis on tagasivaatamise aeg tõepoolest möödas. Siis on töötegemise ja edasiminemise aeg, mil kehtib Õpetussõnade nõuanne: „Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad!” (Õp 4:26)
Pühakiri õpetab meile suuri tõdesid ühelt poolt meie vabast tahtest ja teiselt poolt pühendumise sügavast tähendusest. Kui oleme omal vabal tahtel käe adra külge pannud, kohustab see pühendumise otsus meid edasiminekuks ja piirab omal kombel meie edasisi valikuid.
MT
Mõistus innukusele lisaks
…neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt, sest nad ei mõista Jumala õigust… (Rm 10:2-3)
Paljudes kohtades Piiblis tunnustatakse usulist indu ja agarust. Mõnikord nimetatakse seda pühendumiseks, mõnikord ka ohvrimeeleks, andumuseks või Jumala riigi tööks. Seda on nii rohkesti väärtustatud, et mõnedel inimestel jääb kahe silma vahele, et innukust peab tingimata ka mõistus saatma.
Kui me ei saa asjadest õigesti aru, siis tekitab agarus palju rohkem kahju kui leigus. Õpetussõnad väljenduvad väga lakooniliselt: „Arutu agarus pole hea” (19:2). Mõnikord on püütud mõistlikkust vaimulikkusele vastandada – aga siis minnakse Paulusega küll otsesesse vastuollu, sest kirjas galaatlastele ta just nimelt seostas mõistmise Püha Vaimuga ja mõistmatuse lihalikkusega: „Kas te olete nii mõistmatud? Te alustasite Vaimus, kas tahate nüüd lõpetada lihas?” (Gl 3:3.)
Siin on Paulus kurb inimeste pärast, kelles on väga väärtuslikku energiat, aga puudub Jumala tahte mõistmine. Kindlasti oli Paulus samavõrd kurb nende pärast, kes said küll vaimulikest asjadest üldiselt õigesti aru, aga suhtusid sellesse loiult. Pühakiri ütleb meile siin, et tarvilik on kooskõla ja tasakaal pühendumise ja mõistmise vahel.
ÜT
Pettunud Mooses, mu hingesugulane
Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: „Milleks sa siis mind oled läkitanud? Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!” (2Ms 5:22-23)
Jumal kutsus Moosese, et too tema rahva Egiptusest välja viiks ning orjusest päästaks. Pärast mõningaid vastuväiteid ja puiklemisi oli Mooses viimaks valmis seda tegema. Vastavalt Jumala antud juhtnööridele läks ta koos Aaroniga vaarao ette luba nõutama, et viia rahvas kõrbe Issandale ohverdama.
Mooses tegi kõik, mis Jumal talle oli öelnud. Mis oli tulemus? Kõik läks vaid halvemaks. Vaarao keeldus nende religioosseid veendumusi tunnustamast, suurendati hoopis Iisraeli töökohustust. Lisaks sellele tuli tagasilöök ka oma rahva poolt. Nad olid nördinud, sest lubatud Jumala päästeplaanist polnud midagi välja tulnud (5:21). Mooses, silmad häbi täis (ta oli ju narriks jäänud nii vaenlaste kui omade ees!), tuli oma pettumusega Jumala ette: “Sa lubasid meid päästa! Aga kõik on vaid hullemaks läinud!”
Kaugelt distantsilt kipume ehk üleolevalt pead vangutama: Kallis Mooses, kui sa vaid teaksid, mis sul kõik veel ees seisab! Sa oled astunud ühe sammu ja juba heidad meelt. See on alles vaevade ja võitluste algus!
Mooses pole ainus, kes on Jumala tahet järgides pettumusi kogenud. Nii Jeremija, Taavet, Ristija Johannes kui ka Jeesus võiksid temaga oma kogemusi jagada. Tõenäoliselt kuulume meiegi sellesse seltskonda. Andku Jumal armu, et kuuluksime nende hulka ka selle poolest, et kuulame ära, mida Jumalal meile meie pettumuse tunnil öelda on.
ÜT
Võimatu ülesanne
Aga Jeesus ütles neile: „Neil ei ole tarvis ära minna. Andke teie neile süüa!“ (Mt 14:16)
Ime, mille Jeesus sooritas viit tuhandet meest viie leiva ja kahe kalaga toites, sai alguse sellest, et ta käskis oma jüngritel rahvahulka toita. Mõistagi polnud jüngritel selleks mingeid ressursse.
Niisiis, Jeesus annab jüngritele ülesande. Ülesannet on võimatu täita. Ja tegelikult lahendab Jeesus olukorra ise. Milleks siis niisuguse käsu andmine, mille kohta Jeesus isegi teab, et tal tuleb see probleem ise ära korraldada? Seega, kuigi Jeesus asja ise ära tegi, pidi tema esialgses käsus „Andke teie neile süüa!” kindlasti mingi mõte olema.
Tuleb märkida, et kõige selle juures on jüngrid siiski asjaosalised – mitte pealtvaatajad. Nad pole kõrvale jäetud. Näiteks oleks võinud Jeesus ju lasta taevast mannat sadada ja jüngrid oleksid imetlusega vaid vaadanud, kuidas leib näljastele inimestele sülle ja suhu langeb. Tundub, et kirjeldatud väga olulise kogemuse mõte seisneb selles, et kui Jeesus annab meile võimatuna näiva ülesande, siis ei tähenda see, et asi osutubki võimatuks. Antud ülesande puhul ei sõltu lahendus tihtipeale ei Jeesuse järelkäijate võimetest ega võimalustest. Jüngritel tuli tõepoolest endale teadvustada, et see, mida Jeesus neid tegema kutsub, on neile inimlikult ülejõu käiv. Aga järgnev kogemus pidi neile – ja peaks ka meile – osutama, et me võime saada osaliseks imedes, kus Jumal meile näitab, et tema hoolib ja suudab.
ÜT
Ole valvel!
Pillutaja tuleb su vastu! Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta jõud hästi kokku! (Na 2:2)
Kas poleks tore, kui oleksime alati ette hoiatatud olukordade eest, mis meid jalust maha võivad rabada? Meil võiks olla oma isiklik prohvet selle jaoks. Oleksime siis lausa võitmatud, valmis lahingut vastu võtma, keegi ei saaks meid ootamatult üllatada. Meie usk aga muudkui kasvaks ja tugevneks.
Aga äkki läheks meiegagi nii nagu kord Peetrusega, kes Jeesuse hoiatuse peale lubas koos temaga lausa surma minna, haaras Keetsemani aias mõõga ja oli täis vaprat valmisolekut, aga... Paraku juhtus nii, et kõigest natuke hiljem, kui talle tundus, et oht on möödunud, laskis ta vöö lõdvaks ja salgas oma Õpetaja.
Pillutajatega ongi see kurb lugu, et neid on vahel üsna raske ära tunda isegi hoiatuse peale. Nagu muinasjutu hunt tegi käpa valgeks ja pettis ära väikesed rumalad kitsetalled, nii laseme meiegi end kergesti ära petta. Me valmistume küll suurte ja tõsiste asjade puhul palvevõitlust pidama ja palume eestpalveid teisteltki, aga enamasti on need just väikesed ja tühiseina näivad asjad, mille puhul pillutaja meist võitu saab. Sest seal me lihtsalt pole osanud valmis olla ja vöö on parasjagu lõdvaks lastud. Ega asjata ole Jeesus meile meelde tuletanud: „Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” (Mt 24:42).
MT
Inimene – väike ja suur
Mis on inimene, et sa temale mõtled…? (Ps 8:4-10)
Nii