niinimetatud foolscap’i formaadis3 paberilehele kirjutas ta PM & Stü, 14.05.
Chamberlain köhatas. „Niisiis, härrased, ma kardan, et olukord on halvenenud. Me lootsime – ja Tšehhoslovakkia valitsus oli andnud nõusoleku –, et rahvaküsitluse tulemuste alusel loovutatakse Sudeedimaa territoorium Saksamaale. Kahjuks teatas härra Hitler eile õhtul, et ta pole nõus enam nädalatki ootama ja alustab laupäeval sissetungi. Sir Horace Wilson kohtus temaga täna hommikul ja hoiatas teda omavahelises vestluses, kuid väga kindlalt, et kui Prantsusmaa täidab oma lepingukohustusi Tšehhoslovakkia vastu – ja meil on täielik alus oodata, et ta seda teeb –, siis oleme meie kohustatud Prantsusmaad toetama.“ Peaminister pani prillid ette ja võttis laualt telegrammi. „Pärast oma harilikku karjumist ja märatsemist vastas härra Hitler meie Berliini suursaadiku kinnitusel järgmiste sõnadega: „Kui Prantsusmaa ja Inglismaa löövad, siis tehku nõnda. See on mulle täiesti ükskõik. Ma olen valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Täna on teisipäev ja järgmisel esmaspäeval oleme sõjas.“
Chamberlain pani telegrammi käest ja jõi lonksu vett. Legati sulg jooksis paksul paberil kiiresti: PM – viimased teated Berliinist – läbirääkimiste katkemine – härra Hitleri äge reageering – „Järgmisel nädalal oleme sõjas“ –
„Ma jätkan muidugi jõupingutusi rahumeelse lahenduse leidmiseks, kui see on üldse olemas – kuigi praegusel hetkel on raske näha, mida oleks veel rohkem võimalik teha. Aga kardan, et esialgu peame valmistuma halvimaks.“
Gort vaatas kummalegi kolleegile otsa. „Peaminister, me oleme koostanud memorandumi. see võtab kokku meie ühise vaatekoha sõjalisele olukorrale. Võib-olla loen meie järelduse ette?“
Chamberlain noogutas.
„Meie arvamus on, et ükski surve, mida Suurbritannia ja Prantsusmaa suudavad osutada, olgu merel, maal või õhus, ei takista Saksamaal vallutamast Böömimaad ja andmast Tšehhoslovakkiale otsustavat hoopi. Tšehhoslovakkia kaotatud suveräänsust võib taastada ainult võiduga Saksamaa üle ja pikaajalise võitluse tulemusel, mis peab algusest peale kujutama endast piiramatut sõda.“
Keegi ei lausunud sõnagi. Legat tajus üliteravalt oma sule kriginat. Äkki tundus see absurdselt valjuna.
Lõpuks sõnas Chamberlain: „Seda õudust olen ma alati kartnud. Tundub, nagu ei oleks me viimasest sõjast midagi õppinud ja elaksime uuesti 1914. aasta augustis. Üksteise järel kistakse maailma riigid sõtta – ja mille nimel? Me ütlesime juba tšehhidele, et kui oleme võitnud, ei saa nende rahvusriik senisel kujul edasi eksisteerida. Kolmel ja poolel miljonil sudeedisakslasel peab olema õigus enesemääramisele. Seepärast ei saa Sudeedimaa eraldamine Saksamaast olla liitlasriikide sõja eesmärk. Mille eest me siis võitleme?“
„Seaduslikkuse eest?“ pakkus Gort.
„Seaduslikkuse eest. Tõepoolest. Ja kui olukord nõuab, siis teeme seda. Aga jumala nimel, ma soovin, et me leiaksime selle tagamiseks mõne muu tee!“ Peaminister puudutas korraks käega laupa. Ta vanamoeline murtud nurkadega krae tõmbas tähelepanu soonilisele kaelale. Tema nägu oli väsimusest hall. Aga end kokku võttes taastas ta oma hariliku asjaliku käitumisviisi. „Milliseid praktilisi samme tuleb praegu astuda?“
Gort ütles: „Me saadame kohe kaks diviisi Prantsusmaale, nagu on juba kokku lepitud, et demonstreerida meie solidaarsust. Need jõuavad positsioonile kolme nädala pärast ja on võitlusvalmis kaheksateist päeva pärast seda. Aga kindral Gamelin on teinud täiesti selgeks, et Prantsusmaal ei ole kavas korraldada Saksamaa vastu kuni järgmise suveni midagi rohkemat kui mõni sümboolne väljaastumine. Ausalt öelda kahtlen ma isegi selles. Nad jäävad Maginot’ liini taha.“
Newall lisas: „Nad ootavad, kuni tuleme suuremate jõududega.“
„Ja kas lennuvägi on valmis?“
Newall ajas selja väga sirgu – kõhna näoga mees, peaaegu skeletitaoline, väikeste hallide vurrudega. „Pean ütlema, et see tuleb meile halvimal mõeldaval ajal, peaminister. Paberil on meil riigikaitseks kakskümmend kuus eskadroni, aga ainult kuuel on moodsad lennukid. Ühel on Spitfire’id. Ülejäänud viiel on Hurricane’id.“
„Aga kas nad on võitlusvalmis?“
„Mõned on.“
„Mõned?“
„Ma kardan, et Hurricane’ide relvadega on tehniline probleem, peaminister – need külmuvad viieteistkümnest tuhandest jalast4 kõrgemal.“
„Mis te ütlesite?“ Chamberlain kummardus ettepoole, nagu ei oleks ta õigesti kuulnud.
„Me töötame lahenduse leidmiseks, aga see võib nõuda aega.“
„Ei, lennuväemarssal, tegelikult te ütlete, et me oleme kulutanud relvastuse uuendamisele poolteist miljonit naela, põhiosa sellest lennuväele, ja kui aeg on käes, siis meie sõjalennukid ei ole võitlusvõimelised.“
„Meie ajakavad on alati ette näinud, et Saksamaaga ei teki konflikti vähemalt enne 1939. aastat.“
Peaminister pöördus jälle peastaabi ülema poole. „Lord Gort? Kas maavägi ei suuda suuremat osa ründavaid lennukeid alla tulistada?“
„Kardan, et oleme samasuguses olukorras kui lennuväemarssal, peaminister. Meil on ainult kolmandik suurtükkide arvust, mis on meie arvates vajalik Londoni kaitsmiseks, ja suurem osa neist on eelmise sõja reliikviad. Sama suur puudus on meil prožektoreist. Meil ei ole sidetehnikat. Arvestasime samuti, et meil on jäänud ettevalmistumiseks veel aasta aega.“
Näis nagu oleks Chamberlain poole vastuse ajal kuulamise katkestanud. Ta pani prillid uuesti ette ja soris oma pabereis. Õhkkond oli ruumis muutunud pingeliseks.
Legat jätkas rahulikult ebameeldivate faktide kirjapanemist bürokraatiakeeles – PM väljendas muret õhukaitse ebapiisavuse üle – kuid ta korrektne mõtteviis oli häiritud. Ta ei suutnud jälle kujutlusest tõrjuda pilti, kuidas ta lapsed gaasimaski kannavad.
Chamberlain oli leidnud otsitava. „Ühendatud luurekomitee hinnangul kaotab Londonis esimese pommitamisnädala kestel elu sada viiskümmend tuhat inimest. Kahe kuu jooksul kuussada tuhat.“
„See ei hakka kohe juhtuma. Me eeldame, et algul suunavad sakslased pommilennukite põhijõu tšehhide vastu.“
„Ja kui tšehhid on võidetud – mis saab siis?“
„Seda me ei tea. Me peame kindlasti kasutama meie käsutuses olevat aega ettevaatusabinõude rakendamiseks ja hakkama juba homme Londoni elanikke evakueerima.“
„Ja kuidas on merevägi ette valmistatud?“
Esimene merelord oli muljet avaldava välimusega, tubli pea jagu pikem teistest ruumis viibijatest. Ta hallpea lagi oli paljas, nägu sügavate vagudega, nagu oleks see liiga kaua olnud tuulte võimuses. „Meil on mõningane puudus saatelaevadest ja miiniotsijatest. Meie suured lahingulaevad vajavad tankimist ja relvastamist; osa meeskondi on puhkusel. Meil on vaja mobilisatsioon välja kuulutada nii ruttu kui võimalik.“
„Millal teil oleks vaja seda teha, et olla lahinguvalmis esimeseks oktoobriks?“
„Täna.“
Chamberlain toetus tooli seljatoele. Ta toksis nimetissõrmedega vastu lauda. „Muidugi tähendab see, et me peame alustama mobilisatsiooni enne sakslasi.“
„Osalist mobilisatsiooni, peaminister. Selle kasuks räägib veel midagi: see näitaks Hitlerile, et me ei blufi – et kui asi läheb nii kaugele, siis oleme valmis sõdima. Võib-olla paneb see ta isegi järele mõtlema.“
„Võib-olla. Aga võib ka anda tõuke sõja alustamiseks. Pidage meeles, ma olen nüüd sellele mehele kaks korda silma vaadanud ja minu arvates on talle kõige vastumeelsem ebaväärikasse olukorda sattuda.“
„Aga kui me oleme valmis sõdima, siis on ju tähtis, et me ei jäta talle selles suhtes kahtlust? Oleks traagiline, kui ta tõlgendaks teie vapraid