I will still try to make those Czechos sensible.5) Aga miski ei maskeerinud kohtumise keskset asjaolu: et Wilsonil jätkus hulljulgust lugeda ette varem ettevalmistatud avaldus, mis kinnitas, et vaenutegevuse korral toetavad britid Prantsusmaad, ja paluda siis Führer’it korrata, mida Wilson oli talle äsja öelnud, olemaks kindel, et ta sai õigesti aru! Pole ime, et Hitler läks endast välja ja ütles Wilsonile, et ta ei hooli, mida prantslased või inglased teevad, et ta on kulutanud sõjaks valmistumiseks miljardeid ja et kui nad soovivad sõda, siis selle nad ka saavad.
Hartmann mõtles, et see on sama hea, nagu paluks relvastamata mööduja hullu oma relv käest anda.
„Niisiis tuleb ikkagi sõda.“
Ta andis dokumendi tagasi Kordtile, kes lukustas selle oma portfelli.
„Nii näib olevat. Pool tundi pärast kohtumise lõppu,“ Kordt noogutas relvastatud kolonni suunas – „andis Führer selleks käsu. Pole juhus, et kolonn liigub just Suurbritannia saatkonnast mööda.“
Mootorimüra lõhestas sooja õhku. Hartmann tundis keelel tolmu ja kütuse magusust. Ta pidi üle müra karjuma: „Kes nad on? Kust nad tulevad?“
„Witzlebeni mehed Berliini garnisonist, nad suunduvad Tšehhi rindele.“
Hartmann tõmbas ta selja taga käe rusikasse. Lõpuks! Temast uhas läbi ootus. „Nüüd peate siis nõustuma, et teist võimalust ei ole, jah? Me peame tegutsema?“
Kordt noogutas aeglaselt. „Mul on tunne, et ma hakkan oksele.“ Äkki pani ta käe hoiatavalt Hartmanni käsivarrele. Üks politseinik sammus nende poole, kumminui välja tõmmatud.
„Härrased! Tere päevast! Führer on rõdul.“ Ta osutas kummnuiaga piki tänavat. Politseiniku käitumine oli lugupidav, ergutav. Ta ei öelnud neile, mida teha, lihtsalt juhtis nende tähelepanu ajaloolisele võimalusele.
Kordt vastas: „Tänan, politseinik.“
Kaks diplomaati läksid tänavale tagasi.
Riigikantselei seisis välisministeeriumi kõrval. Üle tee oli väike inimrühm kogunenud laiale Wilhelmplatzile. Need olid kindlasti parteilastest klaköörid, osa mehi kandis isegi haakristiga käesidemeid. Aeg-ajalt kostis kare „Heil!“ ja püssid tõsteti tervituseks. Relvastatud kolonni mehed pöörasid pead paremale ja andsid au. Enamasti noored mehed – Hartmannist palju nooremad. Ta seisis nii ligidal, et nägi nende ilmeid. Hämmeldus, imetlus, uhkus. Riigikantselei kõrge musta raudaia taga oli õu; maja peaukse kohal rõdu; rõdul seisis alati äratuntav üksildane kogu – pruun pintsak, pruun müts, vasak käsi pigistamas musta nahkvöö pannalt, parem käsi aeg-ajalt ette viskumas, robotliku jäikusega: lame peopesa, sõrmed laiali aetud. Ta oli vaevalt viiekümne meetri kaugusel.
Kordt andis au ja pomises: „Heil Hitler.“ Hartmann tegi sedasama.
Pärast Riigikantseleist möödumist liikus kolonn kiiresti lõunasse Blücherplatzi poole.
Hartmann küsis: „Kui palju inimesi oli teie arust väljas vaatamas?“
Kordt silmitses arupidavalt väheseid vaatajate rühmi. „Ma ütleksin, et mitte üle kahesaja.“
„See talle ei meeldi.“
„Kindlasti mitte. Seekord usun ma, et valitsev režiim tegi vea. Führer oli Chamberlaini visiitidest nii meelitatud, et Goebbels laskis tema loal meedial hoogu minna. Saksa rahvas arvas, et rahu jätkub. Nüüd öeldakse neile, et nad peavad ikkagi sõtta minema, ja see ei meeldi neile.“
„Millal me siis tegutseme? Praegu peaks olema õige aeg?“
„Oster soovib meiega täna kohtuda. Uus koht: Goethe tänav number üheksa, Lichterfeldes.“
„Lichterfeldes? Miks ta tahab, et me nii kaugele läheme?“
„Kes teab? Tulge nii täpselt kella kümneks, kui saate. Täna õhtul on palju tegemist.“
Kordt pigistas korraks Hartmanni õlga ja eemaldus. Hartmann seisis veel veidi aega samas, pilk suunatud rõdul seisvale inimkogule. Turvameetmed olid üllatavalt napid – paar politseinikku õueväraval, kaks esseslast uksel. Neid oli kindlasti rohkem, aga ikkagi… Muidugi, kui sõda on välja kuulutatud, on kõik teisiti. Siis ei pääse nad talle kuidagi ligi.
Pärast veel paari minuti möödumist näis rõdul seisjale olevat küllalt. Ta laskis käe alla vajuda, vaatas mööda Wilhelmstrasset mõlemale poole nagu teatridirektor, kelle arvates täna oli publikut liiga vähe, pööras selja ja astus kardinate vahelt Riigikantseleisse. Uks sulgus.
Hartmann võttis kaabu peast ja silus hõrenevaid juukseid, siis vajutas ta selle uuesti pähe ja sammus mõtlikult oma kabineti poole tagasi.
5 Ma püüan veelgi neile tšehhidele aru pähe panna. Tlk.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.