sellega võidelda ja võita. Viimase nädala jooksul olen ma lihtsalt aru saanud, et see vähk on tugevam kui mina. Ei ole mingit mõtet vastupidist teeselda.
Pidin lugemise teist korda katkestama, kahetsedes taaskord oma pealekäimist, et Hannah eksperimentaalravi saamiseks Euroopasse reisiks. Selleks oli tol ajal juba liiga hilja olnud. Kogusin end hetke ja jätkasin lugemist.
Ma palusin Ritchiet, et ta annaks selle kirja Sulle, kui minu surmast on aasta möödunud. Kuna ma Sind nii hästi tunnen, on mul kahtlus, et oled end töösse matnud. Pakun, et Sa veedad kaksteist tundi päevas oma kabinetis ja sööd käigu pealt. See ei ole tervislik eluviis, mu kallis. Ma tõesti loodan, et Sa kohtud endiselt kolm korda nädalas Ritchiega võimlas.
Naeratasin. Jah, Hannah teadis minu kohta kõike. Kuni pikkade tööpäevade ja einete vahelejäämiseni välja. Olin püüdnud ka oma trennirežiimi lõpetada, nagu olin loobunud neljapäevastest pokkeriõhtutest sõprade seltsis. Kuid Ritchie ei lasknud mul seda teha. Lihtsam oli kohale ilmuda kui vabandusi leida.
Kaks nädalat pärast Hannah’ matust saabus ta trenniriietes minu ukselävele ja vedas mu taas võimlasse. Paar varahommikust telefonikõnet mu naisevennalt, ja ma otsustasin, et ei suuda teda rohkem tõrjuda, seega sai meie trenn taas osaks minu rutiinist.
Seda järgmist osa kirjast on mul kõige valusam kirjutada. Ehkki see teeb haiget, pean ma leppima sellega, et nüüd ei ole enam mingit lootust. Oma surelikkusega silmitsi seistes on tõenäoliselt täiesti loomulik, et pinnale kerkivad kahetsused koos teadmisega, et lõpp on lähedal. Suurim neist kahetsustest on minu võimetus lapsi saada. See on minu jaoks isegi raskem kui teadasaamine, et mu vähk on surmav. Ma tahtsin nii väga Sinu last, Michael. Last minu enese, aga ka Sinu pärast. Sa peaksid isa olema. Sinust saaks imetore isa. Oh, Michael, ma tahtsin nii väga last.
Taaskord olin ma sunnitud lugemise peatama, kui mulle klomp kurku kerkis. „Mina tahtsin ka last,“ sosistasin ma. Langetasin kirja põlvele ja mõtlesin, kas suudan selle lõpuni lugeda, ilma et pisaratele voli annan. Ja ometi pidin edasi lugema. Pidin teada saama, mis olid Hannah’ viimased sõnad mulle.
Mul on Sulle üks viimane palve, mu kallis, ja ma loodan, et Sa austad seda.
„Ükskõik mida.“ Teeksin Hannah’ heaks mida iganes.
Mida ma tahan, mida ma Sinult vajan, on see, mu arm, et Sa uuesti abielluksid.
Ahmisin õhku. Mitte mingil juhul! Olin sellele juba mõelnud ja ma ei suutnud seda teha. Mul oli olnud minu elu armastus ja minust oleks rumal uskuda, et võiksin selle teist korda leida. Kui peaksin siiski uuesti abielluma, petaksin seda uut naist, keda armastada tõotasin. Petaksin meid mõlemaid, sest minu süda jääb alatiseks kuuluma Hannah’le ja ainult temale.
Ma näen Sind pead raputamas, kinnitades, et see ei ole võimalik. Michael, ma tunnen Sind. Ma peaaegu kuulen Sinu proteste. Aga see on tähtis, nii et palun, palun kuula. Teise naise armastamine ei kahandaks seda armastust, mis meil oli. Nagu ei tähenda see ka seda, et Sa mind seepärast vähem armastaksid. Ma olen alati osa Sinust ja Sina jääd osaks minust.
Sa pead meeles pidama, et minu maine teekond on läbi saanud.
Sinu oma ei ole.
Sul on ees veel palju elu ja ma ei taha, et Sa enam hetkegi minu leinamisele raiskad. Sa tegid mind täielikult õnnelikuks ja Sa teed sama õnnelikuks veel ühe naise.
Ma ei olnud kindel, et Hannah’ga nõustusin, ei olnud kindel, et olen võimeline veel üht naist armastama, mitte sama intensiivselt, sama sügavalt. Ta ei mõistnud, mida minult palus. Mul ei olnud mingisugust soovi teise naise järele, mitte mingit soovi kunagi kellegi teisega taas oma elu jagada.
Teades, kui jäärapäine Sa oled, saan ma aru, et Sul läheb vaja pisut abi, seega olen koostanud Sulle lühikese nimekirja kandidaatidest, keda võiksid kaaluda.
Mida? Nimekiri? Hannah oli varustanud mind nimekirjaga võimalikest asendajatest? Kui see ei oleks olnud nii šokeeriv, oleksin naernud. Kuid uudishimu sai minust siiski võitu.
Kas mäletad Winter Adamsit, minu nõbu? Ta oli meie pulmas pruutneitsi. Winteril on suur süda ja ta armastab lapsi. Temast saaks Sulle suurepärane naine. Ta on ka kokk ja valmistaks Sulle oivalisi roogasid. Lisaks sellele, et ta on minu nõbu, on ta olnud ka hea sõber. Ma tahan, et Sa teda tõsiselt kaaluksid.
Muidugi ma mäletasin Winterit. Nad olid Hannah’ga lähedased olnud. Me ei olnud teda eriti palju näinud pärast seda, kui ta avas Blossom Streetil French Café, oma restorani, mis ei olnud minu töökohast kaugel. Olime Hannah’ga mõned korrad seal käinud ja kohvi ning sarvesaiu nautinud. Mulle meenus, et ta hoidis Hannah’ga ühendust, peamiselt telefonitsi. Kui ma õigesti mäletasin, oli Winter läbi tegemas mingisugust suhtekriisi vahetult enne, kui Hannah diagnoosi sai, ja Hannah oli pakkunud temale nii omaselt Winterile lohutust ja julgustust.
Winter oli olnud matustel ja kalmistul pisaraist muserdatud. Ma ei olnud temast sellest ajast saati midagi kuulnud, ehkki mulle meenus ähmaselt kaastundekaart, mille ta oli mulle pärast Hannah’ matuseid saatnud.
Winter meeldis mulle, aga ma ei olnud huvitatud. Hoolimata Hannah’ usust oma nõosse kui minu potentsiaalsesse abikaasasse, ei olnud mul mingit kavatsust uuesti abielluda. Pealegi ei olnud minul ja Winteril muud ühist kui mälestused Hannah’st.
Teine naine, keda ma tahan, et Sa kaaluksid, on Leanne Lancaster.
See nimi oli kuidagi tuttav, aga ma ei suutnud kohe välja nuputada, miks. Ta ei olnud keegi Hannah’ sõpradest, keda oleksin mäletanud.
Leanne oli minu onkoloogiaõde. Ta oli minu vastu alati lahke ja väga hooliv. Meditsiiniõena mõistaks ta eriti hästi pingeid, millega Sa arstina silmitsi seisad. Me rääkisime Leanne’iga üpris palju ja mulle tundub, et kui mul oleks… kui mul oleks olnud võimalust, oleksime Leanne’iga headeks sõbrannadeks saanud. Ma imetlen tema emotsionaalset tugevust. Ta on lahutatud ja elas seda raskelt üle. Ma ei tunne teda nii hästi kui Winterit, aga minu süda ütleb, et ta sobiks Sulle. Saa temaga kokku, Michael, õpi teda tundma. Muud ma ei palugi.
Saa Leanne’iga kokku… õpi teda tundma. Ma kahtlesin, kas Hannah’l oli aimugi, mida ta tegelikult palus. Mul ei olnud vähimatki huvi selle naisega tutvust sobitada. Kui ma sellele mõtlesin, siis taipasin, et ma siiski mäletasin seda onkoloogiaõde. Ja Hannah’l oli õigus. Leanne oli lahke ja hooliv inimene, aga see ei tähendanud, et mul oleks mingit soovi teda paremini tundma õppida!
Kolmas inimene minu nimekirjas on Macy Roth. Ma ei usu, et Sa temaga kohtunud oled. Ta töötab osaajaliselt modellina ja temaga ma sain sõbraks siis, kui veel töötada suutsin. Kohtusime moesõude kaudu, millega mina seotud olin, ja kataloogitööde käigus, mida ta poe jaoks tegi. Kui Macy kuulis, et ma haiglas olen, saatis ta mulle julgustavaid sõnumeid – kaarte, mida ta tegi ise, joonistades neile imearmsaid sketše oma kassidest. Mäletad? Ja ta kudus mulle sokid ja õlasalli, mida ma keemiaravi ajal kandsin. Ta on lõbus ja tark ning mitmekülgselt andekas; ta teeb modellitööd ja maalib seinamaale ning tal on kaks või kolm muud töökohta. Sellele nimekirjale mõeldes turgatas mulle pähe tema nimi, sest ma tean, et tema paneks Su naeratama. Ta tooks Sinu ellu tasakaalu, Michael. Ma kardan, et kui ma olen läinud, muutud Sa liiga tõsiseks. Ma tahan, et Sa naeraksid ja elu naudiksid. Samasugusel ohjeldamatul moel, nagu Macy seda teeb.
Taaskord oli Hannah’l õigus; ma ei olnud viimase kahe aasta jooksul eriti naernud. Tegelikult ei suutnud ma meenutada, millal viimati korralikult, vatsa vappudes naerda olin saanud. Elu oli tõsine. Olin kaotanud oma naise ja tõtt-öelda ei olnud mul palju põhjust naeratadagi, naermisest rääkimata.
Ma ei mäletanud seda Macyt, ehkki too oli kahtlemata esinenud mõnes Hannah’ loos. Mis puutus neisse kingitustesse – joonistustesse ja sokkidesse –, siis need on Hannah’ asjade seas, mis ma haiglast koju tõin. Olin kõik kasti visanud ja selle riidekapi taganurka lükanud. Ega olnud seda kunagi rohkem vaadanud.
Olen andnud Sulle kolm