Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare

      Ema Maret leidis lõpuks, et ta oli ehk asja liiga traagiliselt võtnud, valades pisaraid, sest Vargamäe polnud ikkagi enam päriselt see Vargamäe, millena ta teda lapsepõlves näinud. Pealegi polnud Sass põrmugi isa Andres. See oli tahtnud ükskord Vargamäest midagi teha ja ei lahkunud sellest unistusest kuni surmani, Sass aga mõtles Vargamäelt ainult midagi saada. Vargamägi oli talle tõepoolest eelkõige see mägi, kus asusid põllud; sood ja raba ta ei lugenud peaaegu põrmugi kaasa, seda sellepärast, et põldudelt lootis ta kergemini ja rutemini sissetulekuid kui soodest ja rabadest.

      Sass ütles, et ega siis Vargamäega ole ometi teisiti kui kummuti või puusärgiga – esimene asi on, mis ma tema eest saan. Maksetakse kummuti eest paremini, klõpsin kummuteid, toovad puusärgid rohkem sisse, siis taon puusärke kokku. Lihtne, eks! Vargamäe põllud ja heinamaad on puusärgilauad, muud mitte midagi, kui tahate, isegi kuivad lauad, aga ikkagi ainult lauad. ka sood ja rabad on lauad, aga alles toored, neist puusärki ei saa teha. Võiks isegi ütelda, sood ja rabad on saepakud, mis alles maha võtmata ja laudadeks lõikamata, aga kus on see loll, kes hakkaks toorestest saepakkudest tegema puusärke?

      Või kes sellist rampa ostaks? Nõnda on lugu Vargamäega Sassi arvates.

      Sellekohaselt ta siis hakkaski siin töötama ja talitama. Aga varsti ta taipas, et Vargamäe põllud ja heinamaad pole veel kuivad puusärgilauad, nagu ta alguses targutanud. Andrese eluaegsele vaevale vaatamata kubisesid põllud alles kividest, nii et masinate jõudu siin tarvitama hakata, nagu Sass kavatsenud, oli üsna raske. Sass tõi oma aastate jooksul kogutud kopikad Vargamäele ja mattis nad kividesse ning kiviaedadesse. Aga kive oli Vargamäel veel küllalt ja kiviaedu veel ei kuigi palju, kui Sassi tagavarad jõudsid juba lõpule. See äratas silmapilguks nagu unest. Ta seisis vastamisi tõsiasjaga, mida ta polnud oletanud: matad viimse veeringu, mille vaevaga korjanud, Vargamäele, aga tema nagu ei mõtlegi muutuda ega veeringuid hakata tagasi andma. Kuid Sass sumas edasi, olgugi et tundis end tampivat samal paigal, nagu seisaks jalge all mitte põllumaa, vaid pehme soo.

      Nõnda kuni tänase päevani ja edasi vististi kuni surmani. Aga Sassil on mõned head piimalehmad, kes söövad suvel põllul ja talvel mäletsevad ristikheina, mida vanal ajal krõmpsutasid tallis hirnuvad täkud, kellega sõideti pühapäeval uhkustavalt kiriku juurde ja pandi seal lasilapuu külge röökima. Lehmad annavad Sassile head ja rammusat piima, aga ei Sass ise, tema naine Maret ega poeg ja tütar saa seda rõõsalt ja koorimata maitsta, vaid ta kallatakse „vinkudesse” ja sõidutatakse hommikul vara piimakotta, kust võid ta läbiaetult tagasi tuua ja iseenda, oma perekonna või ka loomade toiduks tarvitada. Pühapäeval kirikuteel on sama hobune aiste vahel, kes vedas argipäeval „vinkusid”, ja kiriku ümber ei röögi enam täkud, vaid hiilgavad jalgrataste lademed.

      Nõnda on asjad. Aga Vargamäe Sass arvab, et tema elu on aina paremaks läinud ja et jõukus aina kasvab – puusärgilauad kuivavad, kui kasutada tema võrdluskeelt. Arutihti kordab ta kodus ja ka võõraste vastu: „Veel mõni aasta niisukesi piimahindu ja siis te näete, mis Vargamäel sünnib! Ma neile kivisaadanatele veel kord itsi teen, nii et nad mäletavad. Puuaiad maha, kiviaiad asemele! Venelased sisse ja karjatallid puripuhtast punasest raudkivist, nii et silmad kustuvad peal ära!”

      Aga esiotsa kulub piimast saadud raha enamasti mujale – jalanõudele, riietele, jalgratastele, grammofonile (sest Sass isegi armastab muusikat, teistest rääkimata), suhkrule, riisile, mannale (ei ju lepi enam keegi omamaa toiduga), masinatele ja nende parandamisele ning igasugusele tühja-tähjale, millest varemalt ei osatud Vargamäel undki näha. Raha tuleb ja läheb ning tema oleks nagu suure osa oma väärtusest kaotanud. Mitte et tema eest midagi ei saa, vaid kellelgi pole raha vastu enam seda armastust, mis oli Sassil siis, kui ta klõpsis kappe ja kummuteid või kui ta tagus puusärgilaudadesse naelu. Küll ei ole Vargamäe Sass veel sinnamaale jõudnud, kus on näiteks Oru Karla, eriti aga enamasti need mehed, keda istutati mööda rasvaseid mõisapõlde laiali. Nemad oleksid nagu hoopis otsustusvõime kaotanud, et üks raha või varandus cn minu ja teine on teiste. Nad laenavad paremalt ja pahemalt, kõige meelsamini aga riigilt, sest ega temale ole vaja tagasi maksta, ütlevad nad. Ja nõnda elatakse lillutades, sest jumal teab, kuniks meid või neid maid, mis meile jagatud. Mis käes, see käes!