ja tema järeltulijadki on siit mailt viimseni lahkunud. Siingi on kõik võhivõõras, nagu soos ja rabaski. Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illusioon on elu ja kui õudselt üksikuna inimene seisab maailmas. Meelehärdus haaras voogava lainena kogu olemuse.
Samal ajal keegi võõras noormees tuli rattal kihutades mööda põlluteed väljaotsa poole ja, silmanud Indreku, kargas rattalt maha ja küsis, kustpoolt Indrek tulnud ja kas ta ehk karjakelli pole kuulnud. Nõnda sobis nende vahel jutt ja Indrek küsis, kas siin mail veel põtru leidub või mitte.
„Pole sellist kaupa enam,” rääkis noormees uhkustavalt. „Kes siia tuleb, see sureb. Nüüd on igal mehel oma vintraud ja selle otsa eest ei pääse ükski põder. Ja kuigi meie ise hoiaks, salad teevad nad ikkagi sirgeks. Parem siis juba ise ja kas või salaja.”
„Nii,” lausus Indrek.
„See on kultuur,” rääkis noormees iseteadlikult. „Sestsaadik, kui oleme iseseisvad, kasvab kultuur kiiresti, lehtki ütleb seda.”
„Jah, kiiremini kui metsloomad jõuavad sigida,” rääkis Indrek.
„Aga muidugi, loom inimese tarkuse vastu ei saa,” oli noormees nõus, jättis head õhtut, istus ratta selga ja kihutas minema, et kuulata, kas kuskilt ei kosta karjakellad.
„Kultuur, kultuur,” kordas Indrek ja tüüris jällegi jõe poole, et jõuda sillale. „Okastraat ja vintraud,” lausus ta natukese aja pärast.
Jõudnud jõesilla juurde, ta jäi seisatama ja vaatles neid suuri kive, mis seisid endiselt neil paigul, kuhu Hundipalu Tiit nad aastakümnete eest pannud. „Kas ka see on kultuur?” küsis Indrek endamisi ja kahtles selles, sest kultuur tähendab ikka millegi või kellegi hävitamist. Ei, ei, need kivid pole mingi kultuur, nad on ainult kivid, et inimesed võiksid käia kuivi jalu veest läbi.
III.
Kui Indrek jõudis õhtul koju, küsis isa temalt:
„Kuhu sa siis nüüd otsaga said?”
„Hundipalu välja äärde,” vastas Indrek.
„Mis sa siis sinna otsisid?” imestus isa. „Seal elavad ju nüüd võõrad inimesed.”
„Võõrad inimesed, aga tuttavad Tiidu kivid süia otsas,” vastas Indrek.
„Kivid muidugi on seal Tiidu omad,” kinnitas isa nagu nukralt ja küsis siis: „Kas kodumail tundsid veel vanad kohad ära?”
„Ühe männi tundsin,” seletas Indrek.
„Eks ma öelnd sulle,” rääkis isa, „et kõik on teiseks saand. Ah siis ikkagi ühe männi tundsid ära?” imestus ta.
„Jah, ühe tundsin,” kinnitas Indrek, „kuid seegi oli kuivanud.”
„Aga kas vana kadund sauna Madise kraavid ka ära tundsid?” päris isa.
„Seal pole ju midagi tunda, neid pole ju enam olemaski,” ütles Indrek.
„Jah, neid pole enam olemaski,” kinnitas isa, „ja sellepärast ei taha ma sinnapoole külgegi vaadata. Seal oli kord minu elu algus Vargamäel ja nüüd on kõik enne möödas, kui mina jõudsin mulda minna. Minu töö ja teod on juba enne mind maetud. Kas sina, Indrek, tead, mis niisuke asi inimesele tähendab?”
„Tean, isa,” vastas Indrek.
„Ennem oleks võind ma samuti jalutuks jääda nagu vana sauna Madiski. See oleks mulle isegi parem olnd, sest siis poleks ma seda kõike oma silmaga näind,” arvas isa.
„Kas kadunud sauna Madise labidad peaksid veel elus olema?” küsis Indrek.
„Ah need, kellega ta kraavi kaevas?” küsis isa nagu arusaamatuses vastu.
„Just need,” kinnitas Indrek.
„Mättalabidat nägin ma veel tänavu kevadel lakaotsal, aga teistest ei tea ma midagi. Aga milleks sul seda?” imestus isa.
„Ah milleks?” küsis Indrek vastu. „Aga ma ju sulle ütlesin, et tulin Vargamäele sunnitööle.”
„Tahad siis sina hakata vana kadunud sauna Madise tööd jätkama?”
„Kui õige katsuks,” vastas Indrek nagu naljatades ja lisas seletuseks: „Selleks ma ju need pikad kummsäärikudki kaasa võtsin.”
Isa ei vastanud selle peale hulgal ajal sõnagi. Viimaks lausus ta nagu endamisi:
„Ei minu vanainimese pea saa selle ilma asjust enam midagi aru. Mis ütleks küll Hundipalu Tiit, kui ta sinu sõnu kuuleks, sest tema oli just see, kes andis hoogu takka, et ma laseks su minna esteks kirjutaja juurde, siis linna. Ja nüüd tuled sa ise tagasi, tahad tulla kadunud sauna Madise asemele. Või tulevad kõik tagasi, kui nad saavad vanemaks?”
„Võib-olla tulevad kõik,” ütles Indrek.
„Nii et Andreski oleks tulnd, kui jumal oleks talle päivi and?” küsis isa.
„Kes teab, ehk oleks ka tema tulnud,” arvas Indrek. „ Sest inimesega on nagu metsloomagagi: jookseb mis jookseb, vanasse paika tuleb ikka tagasi.”
„Aga minu isa ütles ikka, et murdjad ei tule tagasi, iseasi, kui neil on pesa,” vaidles vana Andres vastu. „Ilves, raip, pistvat kas või mitukümmend versta otseteed edasi. Samuti ka nugis.”
„Joosku kas või sajad ja tuhanded verstad,” rääkis Indrek pooleldi nagu naljatades, „aga tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad, sest maailm on ümarik ja meie kõik oleme ainult eksijad, kes teeme väiksemaid või suuremaid ringe. Öeldakse isegi, et terved rahvad pöörduvad vanasse paika tagasi: tulevad jälle kord kivistest linnadest emakese-maalapi juurde.”
„Aga küll on see hull, et kõik esimese õhinaga plehku panevad,” kurtis isa. „Seal on see minu viimne võsu Sasski. Küll mina temale rääkisin ja südame peale panin, et ta tuleks ja jääks Vargamäele, võtaks kõik oma kätte, mis siin on aga ei – ei taha. Ennem mässab ta mööda maailma või ja munadega, vasika- ja rebasenahkadega. Ja mul ei jäänd midagi muud üle, kui pidin selle teise Sassi kutsuma, kes tegi inimestele kiriku juures puusärke, kappe ja kummuteid. Kutsusin Mareti mehe, selle vigase jalaga, ja andsin Vargamäe tema kätte, nii et kui kaon mina siit, siis kaob ka minu nimi. Veri jääb, nimi mitte. Aga Mareti Sass elab ka Vargamäel, nagu teeks ta inimestele kiriku juures puusärke: ta küsib hommikust õhtuni, kui midagi tegema hakkab, et mis see sisse toob. Puusärgi vastu ei ole inimesel armastust, isegi siis mitte, kui tal on vigane jalg, nagu Sassil, ja sellepärast arvab ta, et ega Vargamäedki pole vaja armastada. Tema armastab veel põldu ja arumaad, mitte aga sood ja raba. Mina katsun talle küll seletada ja öelda, et, kulla mees ja kallis väimeespoeg, ära armasta sood ja raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha. See on niisama nagu puusärgiga: inimene pelgab küll teda, mitte aga lauda, millest puusärk tehtud. Aga usu, poeg, ma räägin talle, nagu oleks seinad tal kõrvaks. Sest tema ütleb, et tema ei pelga puusärki ega armasta lauda, vaid himustab raha, mis puusärgi eest makstakse. No mis sa teed niisukese inimesega Vargamäel.”
Kui olid küllalt jutelnud, tahtis Indrek teada, kus lakaotsal isa oli kadunud Madise mättalabidat näinud, ja läks tõi selle sealt maha. Aga lähemalt silmitsedes selgus, et endine kõva kasepuu oli kõdunenud ja labida tera üleni läbi roostetunud.
„Nõnda on nende endiste aegade ja asjadega,”lausus isa, seistes Indreku ees. „Läbi!”
Ja äkki esimest korda täna pani Indrek oma isa õieti tähele: kössivajunult, kokkutõmbunult, põlved könksus, seisis ta sauna ees, nagu oleks ta siin olude kohaselt väiksemaks kasvanud. Riided näisid liiga pikkadena ja lotendasid laialt keha ümber. Kael peenike ja nagu kössi tõmbunud õlgade vahele. Käed oma kangete sõrmeköntidega ebaloomulikult suured, käsivarred pikad, nagu oleks pidanud endisest Mäe Andresest saama ahvi sugulane, kui ta elaks küllalt kaua.