mõttes, kes sa säärane oled?” käivitus ta kohe. „Mingi peamees või?”
„Peamees on sees,” ütlesin, et tast lahti saada. „Lähme, poja!”
„Paigal!” röhatas nolk. „Ma pole sind ära lubanud. Kas siin minnakse laeva peale?”
Ta oli nii purjus, et ei saanud eriti ohtlik olla. Võtsin Goškal vaikides käest kinni ja astusin koridori. Uks sulgus me järel, aga luku klõpsatust ei järgnenud. Lifti juures tegi majavalitseja suitsu.
„Seal on mingi purjus tüüp,” ütlesin talle. „Sõitis džiibiga kohale, küsib, kas siin minnakse laeva peale.”
Majavalitseja tõmbas sügavalt sisse, puhus suitsu kiirustamata välja ja kissitas ainsat silma.
„Mis see sinu asi on?” küsis ta rahulikult.
„Ega olegi, ma lihtsalt info mõttes… Meil tuleks vestlus läbi teha…”
„Küll teed, nii et vähe ei ole…”
Välisuks lendas äkki lahti ja ukseavasse ilmus purjus tüüp, lükates enda ees tohutut ratastel matkakotti.
„Mis mõttes?” märatses ta otse enda ette jõllitades. „Kelleks mind siin peetakse? Mingiks tolaks või…? Sina!!” märkas ta äkki mind. „Juhi mind laeva! Heaga räägin…”
Majavalitseja viskas koni maha, litsus selle talla all laiaks ja astus nolgile vastu.
„Asjadega ei saa!”
„No mis juttu sa räägid?” puhkes joobnu naerma. „Mitte mingisugustega ei saa?”
„Mitte mingisugustega,” vastas majavalitseja kangekaelselt.
„Tuti-pluti!” Nolk kaifis täiega. „Aga sellistega?” Ta lõi hõlmad valla ja tõstis automaadi. „Noh? Lasite püksi?”
Lükkasin Goška enda taha varju ja hakkasin ettevaatlikult teise korteri poole taganema.
„Lase käia, papi,” lausus nooruk majavalitsejale, „liiguta oma karke! Näita, kuhu minna!”
„Hüva, lähme,” hakkas majavalitseja ükskõiksel ilmel trepist üles minema. Joobnu kõmpis talle järele, pamp astmeid mööda põntsumas. Lükkasin Goška kähku korterisse, lipsasin talle järele ja panin ukse enda järel korralikult kinni.
„Emme! Me nägime suult autut!” kilkas Goška ja hüples üle lamajate jalgade ja selgade Marina juurde.
„Kuidas läks?” küsis Marina. „Edukalt?”
„Igati.” Otsustasin ta närve säästa ja ei lausunud sõnagi nolgist džiibiga. „Meid ei ole välja kutsutud?”
„Ei. Ainult üks pere kutsuti. See-eest leidsin ma meile mugava nurgakese! Keegi ei hakka seal üle meie kõndima.”
Seadsime end põrandal sisse ja jäime ootama. Toas valitses ühtlane lärm. Kes norskas, kes köhis, kes rääkis vaikselt naabritega.
„Kõigil korrustel üks ja sama. Lamavad nagu silgud pütis. Mõned lausa trepiplatvormil, aga seitsmendal isegi liftis. Aga üheksas on tühi…”
„Seal on pime tuba. Sinna viiakse ühekaupa. Vaadatakse sind ja otsustatakse, lasta laeva või mitte.”
„Aga kuidas nad siis vaatavad – pimedas?”
„Ei mina tea – äkki on neil miski spetsiaalne aparaat…”
Seltsiv Goška sõbrunes kiiresti kolmeaastase tüdrukuga ja urgitses ennastunustavalt võtmega üleskeeratava koera seljas.
„Tead,” sõnas Marina kõrvale vaadates vaikselt, „räägitakse, et Jevsino anti ära…”
„Kes räägib?”
„Oli üks… ta kutsuti välja.”
„Kust ta teab?”
„Ta vastuvõtja püüdis aeg-ajalt raadiovestlusi.”
„Kelle omi?”
„Ei tea. Juhuslikke…”
„Noh, jutud pole veel fakt…”
Silitasin ta õlga. Jevsino… Raip! Vähem kui tunnike elektrirongiga… Kus see nende laev siis on? Nii jääme veel hiljaks…
„Ja veel…” Marina siniste, täiesti goškalike silmade pilk puuris põrandat, „räägitakse, et neid olla juba Iskitimi äärelinnades nähtud…”
„Vaat see on juba kindlalt vale!” rehmasin ma. „Sellest, kes neid nägi, pole enam rääkijat!”
„Täpipealt!” toetas mind tolmuse kaabu ja uduste prillidega mees. „Totrad kuulujutud! Selliste eest tuleks seina äärde panna! Nende spioonid levitavad selliseid meelega, et paanikat tekitada.”
„Mis spioonid?” Naabruses lamav muti torkas kõrva räti alt välja.
„Needsamad, kes naftakombinaadi põlema panid,” selgitas prillipapa meelsasti. „Ja elumajad Gusinkal lasid ka nemad õhku.”
„Majad plahvatasid, sest seal on pliidid gaasiga!” öeldi akna juurest. „Elanikud jooksid laiali, aga gaasi jätsid lahti – ja oligi käes!”
„Ja kust teie teate?” küsis tolmuahv kiivalt.
„Tean! Seal, kus on elektripliidid, pole ühtegi plahvatust olnud!”
„Oli, oli!” kõmises teisest nurgast bassihääl. „Lihtsalt enam ei anta teada.”
„Aga minu meelest ongi nii parem, kui neid oodata… Istud kodus, kõik on ilus – pauhh! Ja polegi sind enam.”
„Jah? Miks te siis siia jooksite, et end laeva peale manguda? Eks istunudki siis kodus!”
„Kus see laev teil on? On seda keegi näinud?”
„Vait seal, akna all!” kostis närviline hõige. „Teiesuguste tolade pärast tõstetakse meid veel kõiki ukse taha!”
Vestlus taandus taas sosinaks.
Väike, mõtlesin ma. Väike on me võimalus. Kuidas me laevale pääseme? Kuidas kogu sellest massist läbi murrame? Hea küll, mina veel, aga Goška? Aga Marina? Hirmus on mõeldagi, mis siin juhtuma hakkab, kui rüseluseks läheb. Aga isegi kui me läbi murrame. Oletame, et murrame. Närin end kasvõi hammastega läbi, aga läbi me läheme. Ja siis? Kuidas laev, olgu see siis mis iganes – allveelaev, lennuk või rakett – surmavast piiramisrõngast välja pääseb? Ja kuhu viib? Tõsi küll, praegu pole see oluline. Peamine on pardale pääseda. Šansse on aga iga minutiga aina vähem. Ja ainuke võimalus näis olevat teha nii, nagu see kõrilõikaja – minna automaadiga. Ta on küll täis nagu pinal, aga mitte loll. Ja kindla peale juba laeval…
Uks paukus ja ma nägin teda äkki korteri lävel. Ilma kõhetu pliiatsilaadse figuuri ja valendava siilisoenguta poleks ma teda äragi tundnud. Ei prille ega mantlit, ei kotti ega veel vähem automaati tal ei olnud. Ja mis peamine – ta oli vaikne, vagur ja absoluutselt kaine!
Ta läks ettevaatlikult astudes vabale lapikesele toa keskel ja istus, haarates kätega ümber kõhnade jalgade, ja surus näo vastu põlvi.
„Hei, uueke!” hõigati talle nimekirjade juurest. „Kuule, linalakk!”
Noormees tõstis pea.
„Vestlusel käisid?” küsis seesama pastakaga mees.
Näis, et ta teab vastust.
Linalakk noogutas.
„Pane end siis kirja. Kuidas nimi on?”
„Analgiin.”
„On see ees- või perekonnanimi?”