juures. Bensiinipaagi kork oli maas ja avast tolknes välja pikk mustriline riba, lips arvatavasti.
„Hoidke eemale,” hõikas poiss ja tsäksas välgumihklit.
Sinine tuluke lippas hoogsalt bensiinipaagi ava poole. Trepile ilmus äkki Analgiin ise.
„Mida sa, raisk, teed seal?” alustas ta jahmunult, aga just siis kärgatas.
Kõiki, kes polnud jõudnud trepikotta varjuda, tabas kuumalaine. Helesinise leek kerkis pilvena auto katuselt ja kadus taevasse. Džiip lõi tõrvikuna lõõmama.
„Normaalne!” hõikas poiss kõrbenud kulme nühkides. „Kohe jooksevad ise kokku vaatama!”
„Ah sa…” Analgiin lendas talle peale, lõi jalust maha ja virutas hooga vastu hambaid. „Segi läksid vä?! Kuradi sitapea!”
Hüppasin talle selja tagant ligi, haarasin ümbert kinni ja üritasin poisist eemale tirida.
„Lõpeta! Lollpea! Milleks sulle enam see džiip?! Sinna seda kaasa ei vii!”
Analgiin virutas mulle valusalt kuklaga vastu ninajuurt, aga ma hoidsin teda raudses haardes.
„Persse see džiip!” vingus ta hüsteerias. „Mul jäi pere linna! Aga tema kutsub võõraid! Aga minu… Deniska…!!”
Analgiin rabeles lahti, jättes minu kätte tükke oma riietest. Ta langes teadvusetu poisi kõrvale põlvili, peitis näo kätesse ja üürgas üle leekide mühina…
Möödus tund. Kõikides korterites, kõikidel korrustel, trepiplatsidel ja liftis seisid tiheda summana inimesed. Lapsi hoiti kätel. Oli väljakannatamatult umbne, aga keegi ei kaevelnud. Me ootasime. Goška istus mu kukil. Seda kohta eelistas ta vist kõigile teistele kohtadele maal. Maal… Just Maal ei leidunud meile enam kohta…
Mass liigahtas äkki.
Kostis summutatud hõige: „Majavalitseja?! Kus on majavalitseja? Pole! Jalga lasi!”
„Mingi naisterahvas räägib seal,” öeldi ukse juurest.
„Tasem! Laske kuulata!”
Jälle hakkab mingi jama, mõtlesin ma. Aga mida, kurat võtaks, tähendavad need karjed?
„Ma olin ise karjääris tööl!” kostis kusagilt kaugelt läbilõikav hääl. „Kui kastidel on kolmnurgad, tähendab – dünamiit!”
Mulle meenusid kohe kolmkümmend kolm kasti, mis täna toodi ja keldrisse paigutati. Aga oli neil kolmnurk?
„Inimesed! Meid petetakse!” karjus keegi meeleheitlikult. „Meid tahetakse õhku lasta!!!”
„Uks! Tehke uks lahti! Kõik välja! Tänavale!”
„Ei avane! Kinni on kiilunud! Kas on teisel pool õige midagi ette pandud või…”
„Laske mind!!! A-aa!!! Ma kardan!”
Mass hakkas liikuma, sellesse tekkisid tõusud ja mõõnad, lõhangud ja lained, mis rullusid nii, et inimesed suutsid vaevu jalul püsida.
„Mida ta, tobu, karjub?” lõugasin ma. „Lapsed litsume tema tõttu laiaks! Las läheb ise keldrisse ja vaatab järele, mis kastid seal on!”
„Kõik uksed on kinni!” vastati trepiplatsilt. „Nii keldrisse kui tänavale! Ja majavalitseja on kadunud!”
„Kuhu tal kaduda!” Suutsin vaevu kasvavast kärast üle karjuda. „Lõpetage paanika! Seiske kõik paigal! Majavalitseja on ülemistel korrustel! Laske läbi!” Hakkasin, Goška õlul, ukse suunas liikuma. Marina tuli minu järel, hoides mu püksirihmast kinni.
Platsil möllasid inimlained veelgi võimsamalt. Keegi viskles hüsteerias põrandal. Mitmed jalad tabasid läbisegi välisust ja keldri ust. Keldriuks langes esimesena. Mitu inimest, paanikat tõstnud naine nende seas, tormasid trepist alla.
„Laske läbi!” karjus lüheldase habemega taat. „Ma olen spetsialist! Ma olen keemiaprofessor!”
Ta lasti läbi ja ka tema kadus keldri pimedusse. Sealt kostsid juba mingid hääled – olid need siis hüsteerilised kiljed või kastidest välja kangutatavate naelte krigin.
„Rahunege ometi! Kohe saame teada! Kohe selgub kõik!” hõikasin ma paremale ja vasemale, kuni mulle endale ribidesse anti:
„Tasem!”
Trepikäigus ja korterites võttis maad suhteline vaikus. Kohe hakkasid kostma sammud keldritrepil. Vanakesest professor ilmus ukseavasse. Kõik silmitsesid teda ja vaikisid, kellelgi ei jätkunud julgust esitada esimene ja ainus küsimus. Leidsin äkki Marina käe oma pihust.
Vanake vaatas segaduses ringi ja heitis millegipärast pilgu kellale… Lõpuks jõudis talle pärale, et kõik ootavad.
„Ei, ei,” lausus ta tuhmilt. „Kõik on korras. Ei mingit ohtu…”
„Aga dünamiit?” nuuksatas keegi.
„Mis dünamiidist te räägite?” Taat viskas taas vargse pilgu kellale. „Kõik on parimas korras. Kohe stardime…”
„Ja kust sina seda tead?” Poksijasoenguga lüheldane jõuline noormees astus lähemale.
„Seal on seesamune…” Professor tegi käega ebamäärase kaare. „Stardipult, jah.”
„Lase ma õige vaatan,” sammus poiss keldriukse suunas.
„Ei!” Vanake lõi käed ehmunult laiali, nagu üritaks ukseava katta. „Saage aru, see on mõttetu! Ajaloendus on juba alanud. Tegelikult jooksevad juba viimased sekundid. Kohe…”
Ta tõstis kella lühinägelike silmade juurde.
„Kümme. Üheksa. Kaheksa. Seitse…”
Ja kõik, kes ukse juures seisid, ja kaugemal, trepil, ja kõrgemal, kõigil selle halli nukrameelse maja korrustel, lugesid endamisi:
Kuus…
Viis…
Neli…
Kolm…
Kaks…
Üks…
Start.
(2004)
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.