Ajakirjade suurenenud leviku põhjustena saab tuua välja kahte peamist faktorit: 1830. aastate haridusreformi tõttu kiirelt levima hakanud kirjaoskust (sajandi esimesel kolmandikul trükiti ka menukaid romaane üldiselt tuhat või paar tuhat eksemplari, kuna isegi terves ingliskeelses maailmas polnud teab kui palju kirjaoskajaid ja ilukirjandusest huvituvaid lugejaid, nüüd toimus siin drastiline muutus) ning raudteevõrgustiku kiiret arengut. Inimesed hakkasid üha rohkem aega veetma rongis ühest kohast teise sõites ja populaarseimaks ajaviiteviisiks kujunes lugemine ning ilmselgelt kasvatas see nõudlust meelelahutusliku lugemisvara järele. 1849. aastal omandas kirjastaja William Henry Smith ainuõiguse müüa Briti raudteejaamades ajakirju ja raamatuid.
Ometi ilmus teaduslik-fantastilise kallakuga tekste neis ajakirjades ülimalt harva, sagedamini leidsid nende väljaannete veergudele tee Bulwer-Lyttoni, Collinsi või Sheridan le Fanu müstilise kallakuga tekstid ning neid võibki pidada sajandi keskpaiga populaarseimateks ulmet avaldanud autoriteks Britannias. Loomulikult ilmus üksikuid, enamasti anonüümseid visioone kaugtuleviku maailmakorraldusest või leiutistest, teinekord kosmoselendudestki, aga mingit laiemat kirjanduslikku trendi need ei loonud. Ainus trendiloov tekst sellest perioodist on 1871. aastal ajakirjas Blackwood’s anonüümselt ilmunud George Tomkyns Chesney jutt «Dorkingi lahing» (The Battle of Dorking), mis kujutas preislaste edukat sissetungi Inglismaale ning viimase alistamist. Jutt ilmus vahetult pärast Preisimaa edu sõjas Napoleon III Prantsusmaa vastu ning põhjustas sestap elavat arutelu ja tekitas ägedaid reaktsioone. Ajakirjades hakkas ohtralt ilmuma selle jäljendusi, nn sissetungilugusid, kuid kaudsemalt võib «Dorkingi lahingut» pidada ka 1890ndatel ülimalt populaarseks saanud nn tulevikusõja ja õhusõja lugude esiisaks.
2
Enne 1890ndate briti perioodikas puhkenud ulmebuumi juurde asumist markeerime lühidalt ära 1860ndatel teispool La Manche’i toimunu, kuna sealgi oli üks trend sündinud. Jules Verne’i kujunemisest ulmekirjanikuks ja sellest, kuidas kirjastaja Pierre-Jules Hetzel Verne’i õieti «avastas», olen pikemalt kirjutanud Täheaja 12. köites «Musta Roosi vennaskond». Siinkohal on oluline rõhutada paari nüanssi. Tihti «ulmekirjanduse isaks» nimetatud Jules Verne avaldas lõviosa oma tekstidest ajakirjades järjejuttudena, peamiselt Hetzeli legendaarses väljaandes Le Magasin d’Éducation et de Récréation (Hariduse ja Puhkuse Ajakiri). Teine oluline nüanss on Verne’i kirjanikutee algus, mis sarnanes väga sellega, kuidas paljud hilisemad ulmekirjanikud on suhelnud oma esimese toimetajaga. Nimelt oli noort peret ülal pidav ja börsimaaklerina töötav Verne nokitsenud pikemat aega käsikirja kallal õhupallisõidu ajaloost, kuid ta huvi selle vastu kadus ning ta viskas käsikirja kaminasse. Verne’i naine päästis tulevase bestselleri algversiooni siiski hävingust ning õige varsti viis saatus Verne’i kokku Hetzeliga, kellele ta käsikirja lugeda andis. Hetzel soovitas Verne’il käsikiri radikaalselt ümber töötada: vähendada oluliselt õhupallinduse ajalugu puudutavat osa ning lisada teosele seikluslik mõõde. Verne täitiski kohusetundlikult kirjastaja juhtnöörid ning tulemuseks oli ta esimene menuromaan «Viis nädalat õhupalliga» (Cinq semaines en ballon; 1863, ek 2000).
Verne’i ülejärgmise romaani saatesõnas visandas kirjastaja lugejaile juba selgelt teaduslik-fantastilisest ambitsioonist aimu andva plaani: Verne’i teosed pidid moodustama romaanisarja, mille eesmärgiks oli meelelahutusliku ja põneva jutustuse vormis tutvustada kogu moodsa teaduse kogutud informatsiooni geograafiast, geoloogiast, füüsikast ja astronoomiast, saades niimoodi lõpuks kokku terve oma universumi ajaloo. Varem ei olnud keegi nõnda selgelt kujuneva teaduslik-fantastilise kirjandusliigi olemust ja eesmärke sõnastanud. Hämmastavalt täpselt meenutab see ka Hugo Gernsbacki ambitsioone pool sajandit hiljem teispool ookeani.
Hetzelil oli juba mõnda aega meeles mõlkunud idee kvaliteetsest kogu perele mõeldud kirjandusajakirjast, milles meelelahutuslik ilukirjandus oleks ühendatud lugejate teadusliku harimisega, ning Jules Verne’i rohke teadusliku faktoloogia ja taustainformatsiooniga geograafilised seikluslood tundusid tema jaoks seda sihti silmas pidades pea ideaalsed.
Nii asutaski ta 1863. aastal ajakirja, mis pisut hiljem sai nimeks Le Magasin d’Éducation et de Récréation. Tema eesmärgiks selles kaks korda kuus ilmunud väljaandes oligi, et kirjanikud, teadlased ja kunstnikud ühendaksid nii noorte kui vanemate lugejate harimiseks oma professionaalsed teadmised ja oskused. Ning et oma ajakirjale kindla kvaliteediga materjali kindlustada, sõlmiski Hetzel Verne’iga pikaajalise lepingu, mille järgi kirjanik pidi igal aastal kirjutama talle kolme köite jagu ilukirjanduslikku materjali (üks köide tähendas tänapäevases mahus umbes 150–200 lehekülge), mille siis Hetzel pidi kindlaksmääratud honorari eest ära ostma. Ja nii jäi see kestma järgmiseks 24 aastaks – kuni kirjastaja surmani.
Sellise kreedo alusel on lihtne väita, et Hetzeli rikkalikult illustreeritud ajakirja võib pidada esimese Ameerika teadusfantastika ajakirja Amazing Stories otseseks ideeliseks eelkäijaks. Hetzelil olid kontaktid ka välismaiste ajakirjakirjastajatega Venemaast kuni Ameerika Ühendriikideni välja ning Jules Verne’i populaarsus levis kiiresti üle kogu maakera. Jules Verne’i mõju teaduslikule fantastikale ja eriti geograafilisele ulmele ning seikluslikele reisikirjadele väljamõeldud maailmadele on raske üle hinnata.
Loomulikult ei jäänud Verne omas žanris ainsaks tegijaks ka prantsuskeelses kultuuriruumis. Tema tuules ja otsesel mõjul hakkasid fantastilise elemendiga geograafilisi seiklusromaane avaldama paljud autorid, kellest tänapäeval ütlevad midagi ehk nimed Louis Henri Boussenard (ek näiteks «10 000 aastat jääs» (Dix Mille Ans dans un bloc de glace; 1890, ek 1928) ja «Pariisi tänavapoisi reis ümber maailma» (Le Tour du monde d’un gamin de Paris; 1880, ek 1932, 1992)), Paschal Grousset ja Louis Jacolliot. Nemadki avaldasid oma tekste esmalt peamiselt perioodikas. Ja loomulikult ei saa siinkohal mainimata jätta Belgias sündinud ja moodsa prantsuse ulme isaks peetavat J.-H. Rosny-vanemat.
3
Naaseme nüüd aga vanale heale Inglismaale, kus 19. sajandi viimasel kümnendil puhkes tõeline jutuajakirjade buum, kerkis esile uus ajaviitekirjanike põlvkond ning oma olulisemad romaanid avaldas (ajakirjades) ainus kirjanik Jules Verne’i kõrval, keda võib samuti nimetada «ulmekirjanduse isaks» – H. G. Wells.
Jaanuaris 1891 hakkas kirjastaja George Newnes välja andma ajakirja The Strand Magazine (Strandi Ajakiri), mis erines varasematest populaarsetest ajaviiteajakirjadest mitmes mõttes. Esiteks tuli ajakirjanumbri eest välja käia vaid kuuepennine, varasemad jutuajakirjad olid maksnud üle kahe korra rohkem. Teiseks olid ajakirjas avaldatud jutud ja artiklid rikkalikult illustreeritud, varasemais samalaadsetes briti ajakirjades olid illustratsioonid pigem erandiks. Kui paar varasemat ajakirja olid ka illustratsioonidega katsetanud, siis Strand viis selle täiesti uuele tasemele: joonistusi ja fotosid leidus väljaande igal leheküljel, enamasti kujutasid need siis dramaatilisi ja põnevaid stseene numbris avaldatud juttudest. Lühidalt võiks kokku võtta, et Strand tuli, nägi ja võitis: ajakirja detsembris 1890 müüki paisatud esiknumbri tiraaž – 300 000 eksemplari – müüdi kiiresti läbi ja paari kuuga tõusis väljaande trükiarv poole miljonini, jäädes sellesse suurusjärku püsima kuni 1930ndate aastateni. Ajakirja populaarsuse peamiseks tugisambaks oli muidugi Arthur Conan Doyle’i jutusari meisterdetektiiv Sherlock Holmesi seiklustest, mida illustreerisid Sidney Pageti sama legendaarsed pildid.
Strandi populaarsuse tuules hakkasid ilmuma mitmed analoogilised ajakirjad, mis tihti laenasid endale samuti nime mõnelt Londoni linnajaolt või tuntud tänavalt: mais 1891 hakkas ilmuma The Ludgate Monthly (Ludgate’i Kuukiri), veebruaris 1892 The Idler (Laiskleja), mais 1983 Pall Mall Magazine (Pall Malli Ajakiri), jaanuaris 1895 The Windsor, jaanuaris 1896 Pearson’s Magazine (Pearsoni Ajakiri), juulis 1898 Harmsworth’s Magazine (Harmsworthi Ajakiri) ning sama aasta novembris The Royal (Kuninglik).
Igat masti ajaviitekirjanduse seas jõudis Strandi ja nende teiste ajakirjade veergudele ka varane ulmekirjandus, esmalt jällegi teaduslike leiutiste kirjeldused, tulevikuvisioonid, muu hulgas avaldati ka Jules Verne’i tekstide tõlkeid. Kui juba 1880ndatest olid selliseid teaduse ja müstikaga tembitud tekste avaldanud nii Arthur Conan Doyle kui tema hea sõber Grant Allen, ning esimese suurimad