Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon

parem lagedale,” laususin. „Proua Bugilt pinnin selle niikuinii välja.”

      Otsekui oleksin ta oma jutuga esile mananud, kuulsin trepil proua Bugi puukottade selgesti äratuntavaid kolksatusi. Ta liikus tavalisest aeglasemalt ja ettevaatlikumalt, mis lubas arvata, et tal on käed kraami täis.

      Ma ei eksinud: ta puges, külg ees, tuppa, ühes käes raskelt koormatud toidukandik, teine ümber Henri-Christiani, kes klammerdus tema külge nagu väike pärdik.

      „Tõin teile natuke süüa, a leannan,” lausus ta reipalt, nihutades peaaegu puutumata pudrukausi ja külmaks läinud röstleiva taldriku kärmesti kõrvale, et teha ruumi värskele proviandile. „Teilt ei hakka ju enam külge, ega?”

      Ootamatagi õieti mu pearaputust, kummardus ta voodi kohale ja poetas Henri-Christiani mu käte vahele. Valimatult sõbralik nagu alati, toetas mõnusasti rinnal lebav laps pea mulle lõua alla ning hakkas lutsutama mu sõrmenukke, nii et teravad titehambad jätsid naha sisse tillukesi jälgi.

      „Kuulge, mis siin on juhtunud?” Lükkasin kulmu kortsutades pruunid lokid lapse ümaralt laubalt, nii et nähtavale tuli inetu kollakaks tõmbuma hakanud verevalum.

      „Too saatana sigidik tahtis vaese lapsukese ära tappa,” kuulutas proua Bug ja surus suu kitsaks triibuks. „Ja olekski tapnud, kui poleks olnud Roger Maci, olgu ta õnnistatud.”

      „Tõesti? Missugune saatana sigidik see oli?” küsisin, olles tuttav proua Bugi iseäralike kirjeldustega.

      „Üks rannarahva jõmpsikas,” lausus Jamie. Ta puudutas HenriCristiani nina; kui laps hakkas sõrme krahmama, napsas ta selle tagasi ja puudutas siis uuesti. Mängust võlutuna haaras Henri-Christian kilgates kinni omaenda ninast.

      „Nood hirmsad jõnglased tahtsid ta ära uputada,” täpsustas proua Bug. „Varastasid vaese väikse vennikese koos korviga ja lasksid mööda jõge ujuma!”

      „Ei usu, et nad teda uputada tahtsid,” ütles Jamie mängu jätkates leebelt vahele. „Vastasel korral poleks nad kindlasti hakanud korviga jändama.”

      „Mhh!” mühatas proua Bug selle süllogismi peale. „Midagi head neil temaga igatahes plaanis polnud,” lisas ta pahuralt.

      Olin sedaaegu Henri-Christiani kiiresti üle vaadanud ning avastanud veel paar paranevat verevalumit, kärnaga kaetud kannahaavakese ja kriimustatud põlve.

      „Noh, oled saanud pisut klobida või?” küsisin.

      Minu toimingutest suurt lõbu tundev Henri-Christian kõgistas vastuseks naerda.

      „Roger oli siis see, kes ta päästis?” küsisin Jamie poole vaadates.

      Jamie noogutas, üks suunurk pisut naerukil.

      „Jah. Ma ei teadnud sellest kõigest midagi, enne kui väike Joanie ummisjalu minu juurde jooksis ja karjus, et tema vend on ära viidud … aga kohale jõudes nägin üksnes loo lõppu.”

      Poisid olid pannud titekorvi forellikäärus, laias aeglase vooluga kohas vette. Tihedasti punutud kõrkjakorv oli jäänud ujuma – piisavalt kauaks, et vool jõudnuks kanda selle käärust edasi sinna, kus vesi voolas mõnda aega tormakalt kivide vahel ning langes seejärel vahutades kolme jala kõrguselt alla kivirahnude vahele.

      Roger oli ehitanud jõe ääres kuuldekaugusel lattaeda. Kuuldes poisse hõikumas ja Félicitéd udupasunana kriiskamas, oli ta visanud lati käest ja tormanud nõlvakust alla, mõeldes, et tüdrukut kiusatakse.

      Puude vahelt jõudis Roger lagedale just sel hetkel, kui korv forellikäärust kärestikku kandus, voolus pööreldes ja ühest kivist teise põrgates edasi liikuma hakkas ning vett sisse võttis. Kaldast alla sööstnud, viskus ta kose all lapiti vette täpselt siis, kui hirmust karjuv Henri-Christian kukkus vettinud korvist välja, tuhises veega alla ja maandus otse Rogerile, kes temast kinni haaras.

      „Just selleks ajaks jõudsin kohale mina,” ütles Jamie ja hakkas sellele mõeldes naerma. „Nägin, kuidas Roger Mac tõusis veest nagu muistne merejumal, lemled juustes, nina verine ja pisipoiss kindlalt käte vahel. Hirmuäratav vaatepilt.”

      Pahategijad, kes olid hõigeldes mööda kallast korviga kaasa kõndinud, jäid keeletuks. Üks hakkas ära jooksma, teised võtsid ka hoogu nagu lendu tõusev tuviparv, aga Roger osutas neile sõrmega ja möirgas Sheas! nii valjusti, et seda ei summutanud isegi kärestiku mühin.

      Tema olek oli nii võimukas, et poisidki jäidki hirmust tardununa seisma. Pilku nendelt pööramata kahlas Roger peaaegu kaldani. Seal laskus ta kükki, ammutas pihuga vett ja valas karjuvale lapsele pähe, mispeale too silmapilk vait jäi.

      „Ma ristin sind, Henri-Christian,” oli Roger kähedal katkeval häälel hüüdnud. „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Kas kuulete, väikesed nadikaelad? Tema nimi on Christian11! Ta kuulub Issandale! Proovige vaid teda veel kimbutada, te tõprakari, ning saatan ilmub kohale ja lohistab teid ulgudes otse PÕRGUSSE!”

      Ta osutas veel kord süüdistavalt sõrmega poistele ning nüüd vabanesid nood tardumusest ja pistsid jooksu – putkasid ummisjalu võssa, tõugeldes ja kukkudes, täis tulist soovi eemale pääseda.

      „Oh heldus,” ütlesin, teadmata, kas naerda või vihastada. Langetasin pilgu Henri-Christianile, kes oli hiljaaegu avastanud, kui mõnus on pöialt lutsutada, ning uuris seda peent kunsti nüüd põhjalikumalt. „See pidi olema muljet avaldav.”

      „Mulle avaldas see igatahes küll muljet,” kinnitas Jamie, nägu ikka veel naerul. „Ma ei osanud arvatagi, et Roger Mac võib kuulutada ka hukatust ja põrgutuld. Selles poisis peitub möirgaja lõukoer – olgu tema hääl pealegi kähe ja katkev. Kogudus oleks vapustatud, kui ta seda teenistuse ajal kuulda laseks.”

      „Noh, nüüd ma siis tean, mis tema häälega on juhtunud,” laususin. „Jõudsin juba mõtlema hakata. Aga kas see ikka oli