hoolikalt hoitud siidsukki, mis olid kõigest paarist kohast kenasti nõelutud.
„Jah, raha mul küll suurt ei ole,” tunnistas ta. „Ega ka varandust. Aga mu olukord pole ikkagi laita, söör! Lord John maksab mulle kümme naela aastas; ta on lahkesti lubanud mul ehitada oma maale tulevikus väikese maja ning senikaua võime elada tema majas.”
„Jah, seda te juba ütlesite.” Härra Wemyssi olek muutus järjest hädisemaks. Ta ei vaadanud Bobbyle otsa; ühelt poolt tulenes see ehk loomupärasest ujedusest ja soovist vältida silmsidet, aga teiselt poolt – olin selles kindel – ei tahtnud ta jätta muljet, nagu uuriks poisi põsel olevat põletusmärki.
Läbirääkimised jätkusid veel mõnda aega, aga ei viinud kuhugi, sest härra Wemyss ei suutnud tunnistada Bobbyle keeldumise tõelist põhjust.
„Ma … ma … mõtlen veel.” Suutmata niisugust pinget kauem taluda, kargas ta järsult püsti ja peaaegu jooksis toast välja, aga sundis end uksel siiski korraks pöörduma ütlemaks „Vaevalt ma siiski meelt muudan!”, enne kui kadus.
Bobby vaatas talle jahmunult järele ja pöördus siis Jamie poole.
„Kas mul on lootust, söör? Tean, et ütlete mulle tõtt.”
See kõlas nii kurvalt, et isegi Jamiel oli raske vaadata poisi suurtesse sinistesse silmadesse.
„Ei usu,” vastas ta. See oli öeldud lahkelt, kuid kindlalt, ning Bobby vajus pisut longu. Ta oli oma lainelised juuksed veega peadligi silunud; kuivades tihedast pahmakast esile kerkinud väikesed kiharad muutsid ta koomiliselt sarnaseks vastsündinud tallekesega, kes on saba kärpimise järel šokis ja hirmunud.
„Teate ehk, söör …või teie, proua,” pöördus Bobby minu poole, „kas preili Elizabeth on kinkinud oma tunded kellelegi teisele? Sest säärasel juhul oleksin mõistagi valmis olukorraga leppima. Aga vastasel korral …” Ta jäi kõheldes vait ja vaatas ukse poole, kuhu oli niisuguse rutuga kadunud Joseph.
„Kas ei õnnestu mul siiski mingil moel tema isa vastuväiteid kummutada? Kui leiaksin ehk võimaluse hankida natuke raha … või kui asi on religioonis …” Bobby tõmbus nende sõnade juures pisut kahvatuks, kuid ajas siis selja otsustavalt sirgu. „Oleksin valmis laskma end ristida Rooma usku, kui härra Wemyss seda nõuab. Plaanisin seda talle öelda, aga unustasin. Äkisti ütlete teie edasi, söör?”
„Jah … jah, ütlen küll,” nõustus Jamie vastu tahtmist. „Oled siis kindlalt otsustanud, et see peab olema Lizzie? Mitte Malva?”
See tuli Bobbyle üllatusena.
„Noh, kui päris aus olla, söör … olen kõvasti kiindunud mõlemasse. Aga … tõtt-öelda kardan ma härra Christiet nagu tuld,” tunnistas ta punastades. „Ning minu meelest ei salli ta teid eriti, aga härra Wemyssile te meeldite. Kui saaksite … tema juures minu eest kosta, söör? Palun.”
Lõpuks ei suutnud isegi Jamie noormehe siirastele palvetele kurdiks jääda.
„Ma proovin,” andis ta järele. „Aga ma ei saa sulle midagi lubada, Bobby. Kui kauaks sa saad sedapuhku jääda, enne kui pead lord Johni juurde tagasi pöörduma?”
„Tema lordlik kõrgus andis mulle nädala, et saaksin kosjaasju ajada, söör,” vastas Bobby juba märksa rõõmsamalt. „Aga teie ise sõidate ju vist homme-ülehomme juba ära?”
Jamie nägu väljendas üllatust.
„Kuhu ma sõidan?”
Nüüd oli Bobby kord üllatuda.
„Seda et … ma ei teagi täpselt. Arvasin, et teie teate.”
Pärast väikest ristküsitlust õnnestus meil kogu lugu Bobbylt kätte saada. Selgus, et ta oli rännakul liitunud väikese rühma talunikega, kes olid oma seakarjaga teel turule. Et sead pole just kõige meeldivamad reisikaaslased, oli Bobby veetnud nende seltsis ainult ühe öö, aga õhtusöögi ajal juttu puhudes oli ta kuulnud mainitavat mingit koosolekut ning arutatavat, kes sinna võiksid tulla.
„Nimetati ka teid, söör … Nad ütlesid „James Fraser” ja mainisid Fraserimäe nime, seepärast ei jäänud mulle kahtlust, et jutt käis teist.”
„Mis koosolek see pidi olema?” küsisin uudishimulikult. „Ja kus?”
Bobby kehitas abitult õlgu.
„Ma ei pannud tähele, proua. Muudkui et see pidi nende jutu järgi olema järgmisel esmaspäeval.”
Bobby ei mäletanud ka võõrustajate nimesid, sest oli kõvasti pingutanud, et sigade juuresolekust hoolimata süüa. Pealegi olid tema mõtted ebaõnnestunud kosjakatsest praegu liiga hõivatud, et meenutada üksikasju, ning pärast paari küsimust ja segast vastust laskis Jamie poisil minna.
„On sul õrna aimugi …” alustasin, ent märkasin siis Jamie kortsus kulmu – ilmselt oli.
„Koosolek, kus valitakse kontinentaalkongressi saadikud,” lausus ta. „Mis muu see võiks olla.”
Pärast Flora MacDonaldi auks korraldatud aiapidu oli Jamie saanud teate, et koosoleku algne koht ja aeg on muudetud, sest korraldajad kardavad sekkumist. John Ashe oli öelnud, et määratakse uus aeg ja koht ning talle saadetakse sõna.
Aga see oli juhtunud enne Cross Creeki kesklinna märulit.
„Teade võis teel kaotsi minna,” pakkusin, aga see ei kõlanud veenvalt.
„Üks küll,” nõustus Jamie. „Aga mitte kuus.”
„Kuus?”
„Kui teadet ei tulnud, kirjutasin kuuele korrespondentskomitee mehele, keda ma isiklikult tunnen. Ma ei saanud üheltki vastust.” Jäik sõrm kopsis vastu reit, kuid Jamie märkas seda ja sõrm peatus.
„Nad ei usalda sind,” ütlesin pärast hetkelist vaikust ning Jamie vangutas pead.
„Pole vist ka ime pärast seda, kui päästsin Simmsi ja tõrvasin Gerald Forbesi keset tänavat üle.” Sellele mõeldes pidi Jamie tahes-tahtmata korraks naeratama. „Vaene väike Bobby andis sellesse arvatavasti oma panuse: küllap ei teinud ta mingit saladust, et vahendab lord Johni ja minu kirjavahetust.”
See vastas ilmselt tõele: sõbralik ja jutukas Bobby suutis saladust pidada küll, ainult et tuli otsesõnu öelda, missugust saladust ta hoidma peab. Vastasel korral olid kõik, kes noormehega ühe laua taga istusid, tema asjadega pudingi ajaks põhjalikult kursis.
„Äkki saad selle kuidagi teisiti teada? Koosoleku pidamise paiga nimelt.”
Jamie hingas pisut närviliselt välja.
„Võib-olla küll. Aga kui saaksin selle teada ja läheksin kohale, aetaks mind tõenäoliselt minema. Või tehtaks midagi hullemat. Ma ei usu et säärane vastasseis end ära tasub.” Ta vaatas mulle mõrul ilmel otsa. „Pidanuksin vist laskma trükkali ära küpsetada.”
Ma ei vaevunud sellele vastama, vaid astusin tema kõrvale.
„Küllap mõtled midagi muud välja,” laususin, lootes, et mu hääl kõlab julgustavalt.
Suur tunnijaotustega küünal seisis poolest saadik põletatuna laual ja Jamie puudutas seda. Keegi ei paistnud märkavat, kui pikalt see vastu oli pidanud.
„Võib-olla …” vastas ta mõtlikult. „Leian ehk tõesti mingi väljapääsu. Ehkki ma ei tahaks panna selleks mängu veel ühte.”
Ta pidas silmas veel üht kalliskivi. Neid oli järel ainult kaks. Üks nina peale, juhul kui Roger või Bree ja Jemmy … aga ma tõrjusin selle mõtte endast otsustavalt eemale.
„„Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks maailma,”” tsiteerisin, „„aga teeks kahju oma hingele?”5 Meie salajasest varandusest pole vähimatki kasu, kui sind määritakse kokku tõrva ja sulgedega.” See mõte polnud eelmisest küll põrmugi parem, kuid seda polnud võimalik eemale tõrjuda.
Jamie heitis pilgu käsivarrele; ta oli kirjutades varruka