Näitsik on surnud. Colin Dexter

pealkirjaga „Ebaõigluse kaalud: kuritegude ja karistuste võrdlev uurimus Shropshire’i krahvkonnas, 1842–1852“.

      Morse võttis paksu köite ja silmitses erilise innuta selle ebaharilikult pikka pealkirja. „Mm! Tundub üsna huvitav.“

      „Te ei mõtle seda ju tõsiselt?“

      „Ei,“ nõustus Morse.

      „See on perekonna pärand ja proua lihtsalt mõtles …“

      „Ütle oma imelisele prouale, et ma olen sellega väga rahul.“

      „Võib-olla teeksite mulle teene ja jätaksite selle haigla raamatukogule, kui välja pääsete.“

      Morse naeris vaikselt ning Lewist haaras ülemuse reaktsiooni nähes kummaline tänutunne ja ta naeratas endamisi. Ta naeratas ikka veel, kui Morse’i voodi juurde astus erakordselt kena tedretähnilise näo ja mahagonivärvi juustega noor õde, vibutas tema poole noomivalt sõrme ja tõi nähtavale kaunid valged korrapärased hambad, osutades tehtud kurjusega sidruni-kaerajoogi pudelile, mille Morse oli öökapile pannud. Morse omakorda noogutas olukorda täielikult mõistes ning näitas omaenda küllalt korrapäraseid, ehkki mitte kuigi valgeid hambaid, öeldes huuli liigutades vaikselt „Olgu“.

      „Kes see on?“ sosistas Lewis, kui õde oli oma teed läinud.

      „See, Lewis, oli Kaunis Fiona. Kena, kas pole? Vahel mõtlen endamisi, kuidas arstid suudavad oma räpased käed temast eemal hoida.“

      „Võib-olla ei suudagi.“

      „Minu meelest tulid sa mu tuju tõstma.“

      Kuid hetkel tundus, et heast tujust on nappus käes. Palati ülemõde (keda Lewis ei olnud sisse astudes märganud, kuna enda meelest kõndis ta otse läbi ruumi nagu kõik teised) oli hoidnud ilmselgelt oma lohepilku peal sündmustel üldiselt ja eriti sündmustel voodi ümber, milles lebas dehüdreerunud peainspektor. Just selle voodi poole astus ta nüüd sihikindlalt paar sammu oma vaatluspunktist laua taga. Ta käsi haaras välgukiirusel öökapilt solvava pudeli ja ta pilk puuris õnnetut Lewist.

      „Meil on selles haiglas oma reeglid, mis on üles pandud ka palati ukse taha. Mul oleks hea meel, kui te neid järgiksite ja teataksite mulle või valveõele, kui plaanite uuesti külastusele tulla. On ülimalt oluline, et me järgiksime siin kindlat korda – püüdke sellest aru saada! Teie sõber on üsna viletsas seisus ja me kõik üritame anda oma parima, et ta kiiresti uuesti terveks saaks. Me ei saa seda teha, kui te toote siia asju, mis teie meelest võiksid talle kasuks tulla, sest te toote täiesti valesid asju, kas on selge? Olen kindel, et saate minu sõnadest aru.“

      Sünge ilme ja kokku pigistatud huultega õde, kelle tumesinine vormiriietus oli tõmmatud kokku hõbepandlaga vööga, oli rääkinud pehme Šoti hääldusega ja Lewis, kelle kahvatud põsed olid punaseks värvunud, paistis tundvat end kohutavalt viletsasti, kui õde kannal ringi keeras ja lahkus. Isegi Morse tundus mõneks hetkeks kummaliselt arglik ja vaikne.

      „Kes see on?“ küsis Lewis (teist korda õhtu jooksul).

      „Sul oli äsja kokkupuude meie palati ülemõe kibestunud hingega, kes on pühendunud rõõmutu tõhususe ideaalile – omamoodi kalvinistlik Thatcheri pooldaja.“

      „Ja mida ta ütles?“

      Morse noogutas. „Just nimelt, Lewis, tema on siin ülemus, nagu sa ilmselt aru said.“

      „Ta ei peaks sellepärast veel nii terav olema.“

      „Unusta ära, Lewis! Arvatavasti on ta armuelus pettunud. Pole ka üllatav, sellise näoga nagu …“

      „Mis ta nimi on?“

      „Teda kutsutakse Nessieks.“

      „Kas ta sündis Lochi lähedal?“

      „Selle sees, Lewis.“

      Mehed pugistasid pisut naerda, kuid vahejuhtum oli olnud ebameeldiv ja eriti Lewisel oli raske seda unustada. Ta uuris veel viis minutit Morse’ilt vaikselt teiste patsientide kohta ja Morse jutustas talle endise India armee sõjaväelase lahkumisest koidikul. Veel umbes viis minutit vesteldi politsei peakorterist Kidlingtonis, Lewise perest ja Oxfords Unitedi üsna rõõmututest väljavaadetest sel hooajal. Kuid miski ei suutnud hajutada tõsiasja, et „see kuradima õde“ (nagu Morse teda nimetas) oli heitnud õhtusele külaskäigule tumeda varju; päris kindlasti oli ta jätnud varju Lewisele. Ja Morse ise tundis äkki palavust ja higistamist ja (jah, kui päris aus olla) väsimusekübet jutuajamisest.

      „Ma hakkan siis parem minema, sir.“

      „Mis sul selles kotis veel on?“

      „Mitte midagi …“

      „Lewis! Mu magu võib olla hetkel korrast ära, aga mu kuradima kõrvadel ei ole häda midagi.“

      Mustad pilved hakkasid Lewise pea kohalt aegamisi hajuma ja kui ta pärast pikka kaalumist otsustas, et tolliametnik ei ole hetkel valvepostil, võttis ta välja väikese lapiku pudeli, mis oli mähitud pehmesse tumesinisesse salvrätikusse – üsna sama tooni nagu Nessie vormikleit.

      „Aga mitte enne kui see on ametlik!“ sisistas Lewis ja surus kingi teki all vargsi Morse’i pihku.

      „Bell?“ uuris Morse.

      Lewis noogutas.

      See oli õnnelik hetk.

      Hetkeks pöördus kõigi tähelepanu kusagilt kostvale kellahelinale ning külastajad hakkasid tõusma ja lahkuma valmistuma: mõned üksikud ehk vastu tahtmist, kuid enamik vaid osaliselt varjatud kergendustundega. Tõustes, et end lahkuma asutada, pistis Lewis veel kord käe kotti ja võttis välja viimase kingi: pehmekaanelise raamatu pealkirjaga „Sinine pilet“, mille kaant ehtis provotseeriv pilt napis riides näitsikust.

      „Mõtlesin – mõtlesin, et teile võiks meeldida midagi kergemat, sir. Proua ei tea …“

      „Loodan, et ta ei saa kunagi teada, et sa säherdust rämpsu loed, Lewis!“

      „Ma ei ole seda veel lugenud, sir.“

      „Noh … ee … selle pealkiri on pisut lühem kui tollel teisel …“

      Lewis noogutas ja kaks sõpra vahetasid mõistva muige.

      „Kardan, et on aeg minna.“ Kaunis Fiona naeratas neile, eriti (nagu tundus) Lewisele, kelle ilmakaardilt oli äkki kadunud viimne kui pilveräbal. Mis puutus Morse’i, siis oli tal hea meel jälle üksi olla ning kui viimane külastaja palatist lahkus, orienteerus haiglasüsteem sujuvalt uuesti haigete ravimisele ja nende eest hoolitsemisele.