õhtule, labor oli tühi, sest teadlased olid magama läinud.
Välja arvatud …
Ta pilk jäi pidama harmooniakaare kõrval asuval laual. Seal oli mingi ese, kuid ta ei näinud täpsemalt, sest suurmeister Bach Cuc oli sellele pannud oma pitseri, varjates objekti sel moel kõigi eest, kellel polnud vastavaid ligipääsuõigusi – isiklik pitser, mis jäi püsima ka siis, kui kohtvõrk oli väljas. Suu Nuoc astus kõheldes lähemale. Senini polnud ta lugupidamisest Bach Cuc’i vastu kasutanud oma kõrgema järgu ohvitseri ligipääsu ega avanud suurmeistri isiklikke märkmeid ja kirjavahetust, milleks tal oli muidu õigus. Long Quan oleks teda nõrgaks nimetanud – muidugi tema selja taga, ta abi polnud sugugi rumal –, kuid Suu Nuoc pidas targemaks mitte kasutada oma õigusi kergekäeliselt. Õukonnas oli neid, kes polnud talle andestanud nii kiiret ja kõrget tõusu ametiredelil; ilma aastaid klassikuid tuupimata, et sooritada eksameid; veetmata pikka aega mõnel vähemprestiižsel ametikohal Kunstide Akadeemias, kuni õukond tunnustanuks tema väärtust. Nad nimetasid teda keisrinna narruseks – hoolimata tema edukusest kindralina Nelja Jaama lahingus, mässulise armee mahasurumisel He Huongis ja õnnestunud vallutusretkel Suitsu rahva aladele – kõik, mida nad mäletasid, oli see, et ta oli korra maganud keisrinnaga, ning ülendatud positsioonile, mis oli tunduvalt kõrgem, kui seda lubanuks kunagise (või praeguse) lemmiku staatus.
Kuid Kilpkonna Kuldne Küünis ei olnud eblakas ega läinud kergesti paanikasse. Suu Nuoc sirutas käe välja ja kasutas oma privilegeeritud ligipääsuõigust – pitser väreles ja kadus. Selle all oli …
Ta hingas sügavalt sisse – tema teadvus muutus selgeks nagu jääklaas, kõik ruumis olev teravnes talumatuse piirini; harmooniakaar joonistus välja külmas kristalses valguses nagu skalpelliga lõigatult.
Pitser oli varjanud viit metallkuuli, mis olid poetatud portselankaussi nagu toidujäätmed ning mis lõhnasid ikka veel nõrgalt anesteetikumi ja desinfitseerimisvahendi järele.
Mäluimplandid. Esivanemate implandid. Elavate ja esivanemate mälestuste vaheline ühenduslüli: hoidla vaimisikutele, kes jagasid teadmisi kõige kohta, alustades õukonnaintriigides orienteerumisest kuni sobilike vastuste andmiseni vestlustes, mis kubisesid kirjanduslikest vihjetest. Viis tükki – pole ime, et suurmeister Bach Cuc oli vestluskunstis alati sedavõrd elegantne ning kasutas mis tahes olukorras pingutuseta täpselt õigeid pöördumisi ja keelepruuki.
Heita nii möödaminnes kõrvale sellised hindamatud liitlased – ei, sa ei teinud seda mingi hinna eest. Kuid miks jättis röövija need maha?
«Ta poleks eemaldanud…» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. Suu Nuoc katkestas käetõstega endastmõistetava.
«Ma pean teadma, kuhu suurmeister oma uurimistööga välja jõudis. Kokkuvõtlikult.» Aega oli vähe, tõendid kadusid samal ajal, kui nad rääkisid. Laev teadis seda samuti.
Kilpkonna Kuldne Küünis ei teinud pilkavat märkust, mida mees ootas – selle kohta, et Suu Nuoc, olles sõjalise uurimistöö ülevaataja, teadis matemaatikast vaevalt niipalju, et abakust käsitseda. «Sa võid vaadata minu logisid viimaste süvakosmoses käimiste kohta,» ütles laev aeglaselt. «Ma tõin sealt tema jaoks näidiseid.»
Sõidulogid. Suu Nuoc käskis oma tavapärastel implantidel sorteerida kõik ruumis leiduvad märkmed omaniku järgi kronoloogiliselt.
«Kas suurmeister Bach Cuc teadis, kus tsitadell asub?» küsis ta. See oli ometigi eesmärk, milleni kõik need uurimisretked pidid välja viima: Kilpkonna Kuldne Küünis, suurmeister Bach Cuc’i meistriteos, tungimas süvakosmosesse, otsides jälgi millestki, mis oli haihtunud palju aastaid tagasi, ajal, kui Suu Nuoc oli veel vaid unistus oma vanemate mõtetes.
Pisarais Pärlite tsitadell – ja sellega koos selle looja ja valitseja, keisrinna vanim ja soosituim tütar, Ereprintsess Ngoc Minh.
Pärast viimast kohutavat tüli oma emaga ja põgenemist Esimeselt planeedilt oli tsitadellist saanud Ngoc Minhi pelgupaik, tema valdus õukonnast eemal. Kuni keisrinna, tüdinud tütre trotsist, oli saatnud keiserliku armee seda hävitama ja tsitadell oli haihtunud üheainsa ööga koos kõigiga, kes seal sees, et mitte kunagi enam välja ilmuda.
«Seal oli … jälgelemente orbitaaljaamadest ja laevadest,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis aeglaselt; mehel oli tunne nagu tõlgiks laev öeldut talle arusaadavasse keelde – oli see siis tajulaevale omasest või teaduslikust keelest?
«Kujutised ja mälestused riietusesemetest ja portselannõudest …» Laev tegi pausi, hõljudes harmooniakaare ees. «Kõik oli sama uus, nagu olnuks need eile tehtud.»
«Seda ma teadsin,» nentis Suu Nuoc nägu krimpsutades. Ta ei teadnud, milliseid väiteid oli suurmeister Bach Cuc kasutanud keisrinna veenmiseks, kuid laialt oli tuntud Bach Cuc’i teooria süvakosmose kohta –, et selle kaugeimates soppides voolab aeg teistsuguse kiirusega ja kurdub tagasi endasse, nii et minevik on käesirutuse kaugusel – ja tsitadelli, mis kadus jäljetult kolmkümmend aastat tagasi, võib määratust maailmaruumist üles leida.
Muidugi juhul, kui olid ise tajulaev, inimesed ei suutnud minna nii sügavale ja loota ellujäämisele.
«Siis sa saad aru, miks ta elevil oli,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis.
«Jah.» Ta võis seda ette kujutada – ettevaatlikku suurmeistrit Bach Cuc’i ja ekstaatilist laeva. «Ta arvas, et jõudsid lähedale.»
«Ei,» ütles Kilpkonna Kuldne Küünis. «Sa ei saa aru, Taevane Raamat. Ta pidi tegema veel mõne analüüsi, enne kui ta oleks saanud mulle osutada … piirkonda, mida uurida. Kuid ta arvas, et leidis jäljed. Ja et mina võiksin sukelduda uuesti süvakosmosesse ning minna jälgipidi sinna, kus iganes tsitadell end peidab. Ta arvas, et suudab leida Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema inimesed.»
Suu Nuoc vaikis, silmitsedes harmooniakaart.
Ta polnud enam pühendatud keisrinna mõtetesse; ta ei teadnud, miks too tahtis Ereprintsess Ngoc Minhi tagasi.
Mõni ütles, et keisrinna on leebunud ja kahetseb tüli oma tütrega. Mõni arvas, et ta tahab endale relvi, mida Ereprintsess oli loonud; tehnoloogiat, mis oli võimaldanud tsitadellil vaevata vältida iga välisjõudude ja ka Dai Vieti väeüksust, keda saadeti teda tabama. Ja oli neid, kes arvasid, et keisrinna pikk elu hakkab viimaks lõpule jõudma ja ta tahab, et Ngoc Minhist saaks tema pärija, jättes kõrvale rohkem kui tosinajagu tütreid ja poegi Purpursest Keelatud linnast.
Suu Nuoc teadis kõiki neid kuulujutte. Ausalt öeldes ei huvitanud see teda; keisrinna oli suverään, ja polnud tema asi seda kahtluse alla seada. Kuid ta oli süstikutes ja paviljonides piisavalt kuulnud, ning tema spioonid olid toonud küllaldaselt kõlakaid luuleklubide võistlustelt ja bankettidelt, teadmaks, et sugugi kõik ei tervitanud mõtet printsessi tagasipöördumisest.
Ereprintsess Ngoc Minh oli olnud järsk ja ebameeldiv ning paljud polnud talle andestanud, et ta abiellus ema käsu vastaselt alamast soost jaamassündinuga. Paljud ei hoolinud temast enesest, kuid kartsid, et ta võib õukonna elukorralduse segi paisata ja ähvardada sel moel privileege, mille nad olid saanud, teenides mõnd teist printsessi või printsi. Kahtlemata ei olnud mõeldav vastu hakata keisrinna korraldustele, kuid mittekuuletumiseks oli ka muid võimalusi …
«Taevane Raamat?»
Suu Nuoc neelas alla kurku tõusnud sapi. «Me peame sellest keisrinnale kohe ette kandma.»
INSENER
Pisarais Pärlite tsitadelli kadumise ajal oli Diem Huong kuueaastane. Tema viimases ja kõige eredamas mälestuses sellest sündmusest seisis ta laevatekil, kas Kõigutamatu Rahu või Seedermändide Erakla pardal ning vaatas tähti. Ema hoidis tal käest kinni; nende ümber vilksatasid kohalikud elanikud, ilmudes ja kadudes, teleporteerudes laevalt laevale, millest koosnes nende kodu. Kogu ümbrus kümbles samasuguses külmas karges õhus nagu tsitadellgi – tekitades aistingu, mis toniseeris luid ja kargestas kopsudest tulevat õhku, kuni sellega võinuks teemante lõigata.
«See püsib ikka veel,» ütles ema kõrvalseisjale, pikale korpulentsele mehele, kelle rüü oli indigovärvi, pealetikitud