üleval?»
Lam. Siin? Diem Huong pöördus ehmunult ringi ja nägi sõpra uksele nõjatumas, sarkastiline muie suul.
«Ma hakkasin…» ütles ta.
Lam raputas pead. Naeratus kadus ja asendus millegi muuga – nukruse ja mõistmisega, segunedes sel moel, et Diem Huong tahtnuks kägarasse tõmbuda. «Sa ei pea selgitama.»
Kuid ta pidi. «Ma pean…»
«Muidugi sa pead.» Lami hääl oli pehme. Ta kõndis laborisse, peatus ja vaatas masinat kriitilisel pilgul. «Hmm.»
«Kas see ei tööta?» küsis Diem Huong, süda kurgus.
«Ma ei tea,» vastas Lam. «Luba mul sulle meenutada, et keegi pole seda varem proovinud.»
«Ma arvasin, et selles ongi asi. Sa ütlesid, et nad kõik eksivad.»
«Mitte selliselt sõnastatuna, ei.» Lam põlvitas varraste kõrvale ja hakkas kätt nende poole sirutama, kuid muutis meelt. «Ma ütlesin vaid, et mõni lahendus ei saa kuidagimoodi töötada. See on seotud süvakosmose olemusega.»
«Tajulaevade süvakosmosega?»
«See ei kuulu tajulaevadele,» ütles Lam hajameelselt – ta astus õpetajarolli loomulikult ja kes oli Diem Huong, et teda selles süüdistada? Lam oli masina tervenisti ehitanud, ta vääris võimalust pisut särada. «Laevad lihtsalt … kasutavad seda, et jõuda kuhugi mujale? Ruum muutub süvakosmoses veidraks, seepärast jõuadki kohale varem, kui see saaks võimalik olla. Ja kus läheb veidraks ruum, seal läheb veidraks ka aeg.»
Ta kuvas juhtpaneeli: viisakusest Diem Huongi vastu kuvas ta selle nähtavalt, mitte ei kasutanud ainuüksi oma implante. Ta käsi liikus järjest kiirenevas tantsus, libistas üht markerit teise järel, nihutas üksteise järel lüliteid: see oli muutuvate värvide ja kuvade ballett, milles ta näis orienteeruvat sama kiiresti, nagu ta hingas, olles sama keskendunud ja muretu nagu Diem Huong oma hommikusi võimlemisharjutusi tehes.
Siis ta peatus ja jättis ekraani uueaastalaternate punas õhku rippuma.
«Tule taevas appi. Ma arvan, et see töötab.»
Töötab. Taevane valitseja, see töötab. Lami sõnad – ja naine teadis, millest ta räägib – muutsid selle tõeliseks. «Sa arvad…» Ta julges seda vaevu ette kujutada. Ta näeb uuesti Pisarais Pärlite tsitadelli – ta räägib uuesti oma emaga, saab teada, miks ta tema ja isa maha jättis…
Lam astus kulmu kortsutades harmooniakaarele lähemale. Hoiatuseta sirutas ta end välja, nõtke nagu võitleja, ja viskas käest midagi. See läks läbi ukse – väike pikergune ese, nagu kivike –, tegi kukkuma hakates kaare; ja haihtus seda tehes, eseme vari põrandal muutus järjest läbipaistvamaks, kuni kahanes olematuks.
Ekraanil libises marker kogu kuvapikkuse vasakule. Diem Huong vaatas Lamile küsivalt otsa. «Kas see liikus ajas tagasi?»
Lam uuris ekraani ja kortsutas uuesti kulmu. «Tundub nii. Ma sisestasin aja, mille mulle ütlesid – umbes kümme päeva enne tsitadelli haihtumist.» Ta ei kõlanud veendununa. Diem Huong ei süüdistanud teda. See oli algusest peale olnud hullumeelne ja ebareaalne ettevõtmine, kuid ka tsitadell ise oli alguses olnud hullumeelne ettevõtmine ja seda nii mitmel moel, olles ühtlasi Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema järgijate mäss õukonnaelu ettemääratuse vastu.
Hullumeelne ja ebareaalne – kuni see haihtus.
Lam kõndis kuva juurde tagasi. Aeglaselt ja õrnalt nihutas ta markeri tagasi paremale. Alguses mõtles Diem Huong, et midagi ei juhtu, kuid siis nägi ta järk-järgult varju tekkivat, seejärel poolläbipaistvat massi ja siis oli masina põrandal jälle näha Lami visatud tindikivi, selgelt ja kindlalt, nagu see poleks kunagi kadunud olnudki. «Vähemasti tuli see tagasi,» ütles Lam. Ta häälest kostis kergendust. «Kuid …»
Tagasi. Nii et ta võib sellest eluga välja tulla. Ja kui ei, siis ta oleks seal, kus see midagi tähendaks. Ta saaks vastused oma küsimustele – või ei tunneks enam kunagi ütlemata jäetud sõnade varju endal lasumas.
Diem Huong liikus, justkui läbi paksu tõrvakihi, need oli sammud, mille tegemiseks ta oli hommikust saadik valmistunud.
«Väike õde?» küsis Lam tema selja tagant. «Sa ei saa…»
Diem Huong teadis, mida Lam ütlema hakkas: et nad ei teadnud kindlalt. Masin oli vaid pooleldi valmis, korralikult testimata, lõpuni läbi katsetamata. Tema teadmiste põhjal võis see uks avaneda musta auku; või õigesse ajahetke, kuid vaakumi, kus ta poleks saanud hingata, või laavaväljale, kus ta kopsud hetkega kuumaks tuhaks kõrbevad. Et nad võiksid leida kellegi või maksta kellelegi või isegi kasutada loomi, kuigi see oleks tegelikult sama halb kui inimestegagi – ka nemad on elavad hinged. «Sa tead, kuidas sellega on,» ütles Diem Huong. Uks siras tema ees siniselt ja ta tundis näol tuult, pisut külma, nagu jääst tehtud pintslikarvade puudutus.
Vastused. Lõpp tema luupainajatele ja hirmudele segastes unenägudes.
«Jah, ma tean,» ütles Lam aeglaselt. Tema käed liikusid, käsivarred põimusid ümber Diem Huongi rindkere. «Aga see pole piisav põhjus. Tule tagasi, väike õde. Me veendume, et see on ohutu, enne kui sa sööstad jumal teab kuhu.»
See oli ikka veel võimalik. Diem Huong võiks ikka veel tagasi pöörata ja kui ta pööraks ümber, näeks ta Lami pisaraist ujuvaid silmi ning loeks sealt, millist narrust ta kavatses teha.
«Ma tean, et see pole ohutu,» ütles Diem Huong ja vabastas end õrnalt Lami käte vahelt ning astus edasi – külmusesse, mis oli põhjatum kui ilmaruumi tühjus.
KEISRINNA
Mi Hiep oli ärkvel härja valvekorrast2 saadik – mida enam vanadus tema kontidesse puges, seda vähem und näis ta vajavat.
Neil päevil, kui impeeriumis käis taplus, oli uni luksus, mida ta ei saanud endale lubada.
Ta pidi hobuse valvekorra3 ajal vastu võtma Nami föderatsiooni delegatsiooni, mis jättis talle küllaldaselt aega, et nõuandjatega hetkeolukorda arutada.
Leedi Linh kuvas õhku lähedase tähesüsteemi kaardi, ning tõstis hoolikalt esile lapikese Dai Vieti piirialal. «Nami föderatsioon koondab laevastikku,» ütles ta.
«Kui kaua neil kulub meieni jõudmiseks?» küsis Mi Hiep.
Leedi Linh raputas pead. «Ma ei tea. Sõjaministril ei õnnestunud nende mootorite võimsust välja selgitada.»
Mi Hiep silmitses laevastikku. Kui need oleksid tavalised võõraste laevad, kuluks neil kuid või aastaid, et kohale jõuda – läbi esimese kaitseliini impeeriumi südamesse. Kui need oleksid tavalised laevad, oleks ta sokutanud nende sekka tajulaeva, mis surmava graatsia ja laskevalmis relvastusega suudaks üheainsa täpse löögiga nad kõik vaid südamelöögi vältel sandistada. Kuid need olid uued laevad. La Hoa ajamiga ja keisrinna spioonide väitel võrdsed või võimekamad kui mis tahes tajulaev, kelle ta võiks välja panna.
«Mis te arvate?» küsis Mi Hiep oma esivanematelt.
Tema ümber tekkisid hologrammid: imperaatorid ja keisrinnad vanaaegses õukonnariietuses – alates väljarände-aegsetest viie siiluga rüüdest kuni viimistletud barokkstiilis rõivasteni, mis said võimalikuks tänu bottide täpsusele.
Esimene esivanem, imperaator Õiglaselt Sõjakas – hallipäine, noorenduskuurideta kipra tõmmanud – hakkas rääkima: «Niipalju on kindel, laps – nad pole siin, et sinuga sõbrustada.»
Üheksas esivanem, imperaator Muutuste Sõber, kes oli nime saanud eksiilis surnud Vana-Maa keisri järgi, kortsutas kaarti uurides kulmu. «Oletades, et nad suudavad liikuda läbi süvakosmose …» – ta põrnitses kaarti – «usun, et nende sihtmärgiks on keiserlikud dokid.»
«See tundub loogilisena,» sõnas leedi Linh mõtlikult ja ettevaatlikult. Ta nägi välja vanem kui ükski teda ümbritsevaist imperaatoritest – ning kahekümne kolmas imperaator,