küll,» vastas Fedja ebakindlalt. «Aga ma ikkagi ei saa aru… Apteek on pood, kus müüakse arstirohtusid… Kas teate, Saša, ma olen hakanud aru saama isegi halvemini kui varem. Kas ta tahtis öelda, et ei taha müüa ravimeid koolieelses vanuses lastele sel ajal, kui nende vanemad on hõivatud tootmises? Siis on tal õigus, nad on ju väikesed, ei taipa midagi… Aga noored kaadrid – need on ju lihtsalt noored inimesed… Jah, õigus, siin ongi niisugune sõna. Kaad-rid. Siin see on. Ei, ma ei mõista.»
«Juhataja tahtis öelda,» seletasin mina, «et tal on tarvis oma apteeki kogenud töötajaid, mitte noori inimesi, keda ta kujundlikult võrdleb koolieelses vanuses lastega.»
«Aa…» ütles Fedja. «Siis on teine asi. Kuidas võib niimoodi võrrelda? Siis ei ole tal õigus. Noored inimesed – ütleme teie, Saša – on üks asi, aga väikesed lapsed – hoopis teine. Teda kritiseeritakse õigusega. Mulle, kas teate, ei meeldi ka see, kui inimene tahab öelda üht, aga ütleb hoopis muud. Mäletate, kui Lobamokk nimetas Spiridoni vanaks tümikaks? Milleks? Sest Lobamokk tahtis ju öelda, et Spiridon pole piisavalt taibukas, ja kuigi ka see on täiesti vale, sest minu arvates on Spiridon meist kõige taibukam, mis pole üldiselt üllatav, kui arvesse võtta tema aastaid, on täiesti arusaamatu see, miks ta poleks võinudki niimoodi väljenduda, selle asemel et kasutada sellist täiesti kõrvalist, üldse mitte asjasse puutuvat ainet nagu puit. Või ma eksin?» Ta kummardus teatava ärevusega lähemale ja vaatas mulle silma.
Tegin juba suu lahti, ent kujutasin siis ette, millistesse sügavustesse tuleb meil tungida, kui raske on seletada, mis on metafoorid, teisitiütlemised, hüperboolid ja lihtsalt sõim ning milleks seda kõike vaja on ning millist rolli mängivad siin kasvatus, harjumused, keelearengu määr, emotsioonid, sõnatunnetus, lugemus ja üldine arengutase, huumoritunne, takt, ja mis asi on huumor ja mis asi on takt – ja seda kõike endale ette kujutanud, tundsin ma õudust ja kinnitasin tuliselt:
«Teil on täiesti õigus, Fedja.»
Ta asus uuesti lugema, aga mina vaatasin teda ja mõtlesin, milline kohutav jõud pidi küll olema Suurel Ümmargusel Pitsatil, kui selle ühest puudutusest paberil piisas selleks, et igaveseks siia vangistada see vabadust armastav lumeinimene, see lahke ja delikaatne ligipääsmatute tippude valitseja, ning teha temast vulgaarne eksponaat, näitlik õppevahend populaarteaduslikel loengutel darvinismi alustest. Siis kuulsin ettevaatlikku krooksatust ja pöörasin ümber. Kuzka oli muidugi platsis. Ta istus tehasevalitsuse katusel ja piilus arglikult meie poole. Lehvitasin talle ja meelitasin sõrmega viibates. Tema, nagu tavaliselt, kohmetus hirmsasti ja taganes. Patsutasin kutsuvalt rohule enda kõrval. Kuzka sattus lõplikult segadusse ja peitis ennast ventilatsioonitoru taha. Kurvastasin, toetasin lõua peopesale ja hakkasin uurima väljapraagitud võlukepikeste hunnikut, mis olid kuhjatud aia äärde muu vanametalli keskele.
Sööklast väljus seltskond noorukesi naistöötajaid. Fedjat märganud, asusid nad rätikesi kohendama, soenguid üles lööma, ripsmetega vehkima, vastamisi itsitama ja muid nende vanuses tavalisi tegevusi sooritama. Fedja võpatas, et jalga lasta, kuid suutis ennast talitseda, tegi tuima näo ja hakkas näppima vasakul õlavarrel kasvavat ruuget karvkatet. Neiukesed märkasid seda kohe ja alustasid abielust rääkivat5 tšastuškat6. Fedja naeratas haledalt. Neiukesed hakkasid teda hõikama ja õhtuks tantsupeole kutsuma. Fedja läks üleni higiseks. Kui seltskond oli möödunud, tõmbas ta kramplikult hinge ja lõpetas kohe naeratamise.
«Teil, Fedja, on edu,» märkisin ma mõningase kadedusega.
«Jah, see on mulle väga piinav,» lausus Fedja. «Teie mind ei mõista. Teil siin on hoopis teine kord. Aga meil mägedes on ju matriarhaat… Ma pole harjunud… See on täiesti väljakannatamatu, kui sulle pöörab ühekorraga tähelepanu nii palju tütarlapsi. Meil oleks selline olukord ähvardanud paljude hädadega… Muide, meil oleks see võimatu.»
«Noh, ka meil juhtub seda ainult erandkorras,» vaidlesin vastu. «Ja pealegi viskasid nad pigem nalja, kui mõtlesid tõsiselt.»
Vitka möiratas äkki:
«Krabada ja liduda. Ma sülitan nende kõigi peale. Mõtleks, Pitsat… Ega see poleks esimene kord…»
«Meie olukorras on peamine,» lausus Roman silmi avamata, «rahu säilitamine. Vastupidavus ja jäine külmaverelisus. Tuleb otsida võimalusi.»
«Meie olukorras on peamine – õigel ajal minema panna,» vaidles vastu Kornejev. «Seejuures midagi noka vahel kaasa viies,» lisas ta.
«Ei-ei,» elavnes Edik. «Ei! Meie olukorras on peamine – mitte tegutseda viisil, mille üle me hiljem häbi tundma hakkame.»
Ma vaatasin kella.
«Meie olukorras on peamine – istungile mitte hilineda. Lavr Fedotovitš ei kiida hilinemist sugugi heaks.»
Tõusime püsti. Fedja tõusis viisakusest samuti. Kui me pargist välja jõudsime, pöörasin ümber. Fedja luges jälle. Ning Kuzka istus tema kõrval ja näris kuljustega narrimütsi, mille Panurge endast tihtipeale maha jättis.
TEINE PEATÜKK
Täpselt kell viis astusime üle nõupidamisruumi läve. Nagu alati, polnud peale koloonia komandandi veel kedagi. Komandant istus oma lauakese taga, avatud toimik ees, ja lausa hüples oma kohal kannatamatust erutusest. Silmad olid tal nagu antiiksel raidkujul, huuled aga liikusid lakkamatult, justkui kordaks ta mõttes tulist kaitsekõnet. Meid ta ei märganud ja me istusime tasakesi seina äärde toolidele, mille kohal rippus silt «Esindajad». Roman asus otsekohe tegutsema küüneviiliga. Vitka surus käed taskutesse ja sirutas jalad poole toa peale välja. Ennast graatsilisse poosi seadnud Edik vahtis ettevaatlikult ringi. Ta libistas ükskõikse pilgu üle demonstratsioonilaua otse sissepääsu kõrval, üle väikese lauakese sildiga «Teaduslik konsultant», peatas pilgu mõningase rahutusega Troika tohutul, rohelise villase kangaga kaetud laual ning asus üha rahutumaks muutudes uurima hoogu sattunud komandanti, kes poolenisti kantseleitoimikute mäe varju jäi. Koletisliku pruuni seifi nägemine, mis komandandi taga nurgas kõrgus, tekitas temas esimese paanikahoo, aga kui ta tõstis silmad ja avastas seinalt mõõtmatu punasest kalingurist loosungi «Rahvas ei vaja ebaterveid sensatsioone. Rahvas vajab terveid sensatsioone», muutus tema nägu niivõrd, et ma mõistsin: Edik on küps.
Arvatavasti just sel hetkel tajus komandant, et toas viibib miski, mis pole läbinud vajalikku kontrolli, kuid kuulub selle alla. Ta võpatas, nuhutas suure ninaga ja avastas Ediku.
«Kõrvaline isik!» lausus ta kummalise ilmega.
Edik tõusis ja kummardas. Komandant ronis temalt pilku pööramata laua tagant välja, astus paar hiilivat sammu, jäi otse Ediku ette seisma ja sirutas käe välja. Edik surus seda ja esitles ennast: «Amperjan.» Siis astus ta tagasi ja kummardas uuesti. Vapustatud komandant seisis mõne hetke endises asendis, siis aga tõstis peopesa näo ette ja silmitses seda umbusklikult. Seejärel uuris ta murelikult põrandat oma jalge ees, nagu otsiks midagi mahapillatut.
«Tervist, Zubo,» lausus jõhkard Kornejev. «Edik, see on Zubo. Anna talle dokumendid, muidu saab ta kohe rabanduse.»
Vitka polnud tõest kaugel. Komandant jätkas valulikult naeratades palavikulist ringivahtimist. Edik pistis talle ruttu oma isikutunnistuse pihku. Komandant elavnes. Tema tegevus muutus mõtestatuks. Ta õgis silmadega kõigepealt pilti dokumendil, siis aga hammustas samamoodi pilguga peale ka Edikut ennast. Foto ja originaali ilmne sarnasus viis ta vaimustusse.
«Väga rõõmustav!» hüüatas ta. «Zubo on mu nimi. Olen komandant. Nii öelda linna administratsiooni esindaja. Seadke ennast sisse, seltsimees Amperjan, võtke istet, meil tuleb koos teiega veel palju töötada…»
Äkki jäi ta vait ja tormas traavides oma kohale. Ja õigel ajal. Eesruumist kostis samme, hääli, köhimist, võimuka käe tõukest paiskus uks valla ja tuppa ilmus Troika täies koosseisus – kõik neli – pluss teaduslik konsultant professor Võbegallo. Lavr Fedotovitš Vunjukov suundus kellegi poole vaatamata esimehe kohale, istus, tõstis enda ette tohutu portfelli, avas selle laksatusega ja hakkas rohelisele kalingurile laduma esemeid, mis