edasi ja võib-olla poleks lugu lõppenud ohvriteta, aga meie Romaniga haarasime vanamehest kahelt poolt kinni siis, kui juba värisema hakanud Farfurkiseni oli jäänud kõigest pool meetrit. Tundsin selle vanamehikese kohe ära – ta oli korduvalt käinud meie instituudis ja ka paljudes teistes instituutides oli ta kah käinud, aga ükskord nägin teda raskemasinaehituse ministri asetäitja ooteruumis, kus ta istus järjekorras esimesena, kannatlik, puhtakene, entusiasmist leegitsev. Ta polnud paha vanamees, selline kahjutu, kuid ei osanud ennast kahjuks näha väljaspool teaduslik-tehnilist loomeprotsessi.
Võtsin temalt tohutult raske vutlari ja vinnasin leiutise demonstratsioonilauale. Sellest viimaks vabanenud vanamees kummardas ja lausus väriseva häälega:
«Minu lugupidamine. Maškin, Edelweiss Zahharovitš, leiutaja.»
«Pole tema,» sõnas Hlebovvodov poolihääli. «Pole tema ja pole tema moodigi. Tuleb arvata, et hoopis teine Babkin. Nimekaim, tuleb arvata.»
«Ja-jah,» nõustus väike vanamees naeratades. «Tõin, näh, avalikkuse kohtu ette. Professor siin, seltsimees Võbegallo, andku jumal talle tervist, soovitas. Olen valmis demonstreerima, kui peaksite soovima, sest olen siia kolooniasse juba sündsusetult kauaks istuma jäänud…»
Teda hoolikalt uurinud Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja kummardas aeglaselt pead. Vanamehike hakkas sekeldama. Ta võttis vutlarilt kaane, tõmbas taskust juhtmepuntra, pistis selle ühe otsa kuskile masina sisemusse ja vaatas siis seinakontakti otsides ringi. Leidis selle, keris juhtme lahti ja torkas pistiku seina.
«Siin, suvatsege vaadata, on nõndanimetatud heuristiline masin,» ütles vanamees. «Täpne elektroonilis-mehhaaniline seade vastamiseks kõigile küsimustele. Ja nimelt – teaduslikele ja majapidamisalastele. Kuidas ta mul töötab? Kuna mul pole piisavalt vahendeid ja igasugu bürokraadid mind jalgpallina eemale tõrjuvad, pole ta mul praegu veel täielikult automatiseeritud. Küsimused esitatakse suulisel meetodil, mina trükin need ära ja sisestan sel moel, nii-öelda teavitan teda. Vastamine on temapoolne, aga ebatäieliku automatiseerimise tõttu trükin jällegi mina. Mingis mõttes vahendaja, he-hee! Nii et kui soovi on, siis palun.»
Ta seisis kirjutusmasina ette ja lükkas võlli šiki liigutusega algasendisse. Masina sügavuses süttis neoonlambike.
«Palun teid,» kordas vanamees.
«Aga mis lamp teil seal on?» küsis kahtlustavalt Farfurkis.
Vanamees lajatas klahvidele, siis rebis kiiresti masinast paberilehe ja viis selle sörkides Farfurkisele. Farfurkis luges kõvasti ette:
««Küsimus: mis täl… hm… täl sehes on lbk?» Ellbeka… Kapede võib-olla? Mis see ellbeka veel on?»
«Tähendab «lambike»,» vastas vanamees itsitades ja käsi hõõrudes. «Kodeerime tasapisi.» Ta haaras Fafurkiselt paberilehe ja jooksis oma masina juurde tagasi. «See, tähendab, oli küsimus,» teatas ta, lehte võlli vahele kerides. «Ja nüüd vaatame, mis ta vastab…»
Troika liikmed jälgisid huviga tema toimetamist. Professor Võbegallo säras armulik-isalikult, rehitsedes peente ja sujuvate sõrmeliigutustega habemest mingit prügi välja. Edik viibis rahulikus, nüüd juba täielikult teadvustatud masenduses. Vahepeal klõbistas vanamees klahve ja tõmbas lehe jälle välja.
«Siin, suvatsege vaadata, on vastus.»
Farfurkis luges:
««Minul on sehes… hm… ne… neoonikas.» Hm. Mis see neoonikas on?»
«Ain sekund!» hüüatas leiutaja, haaras paberi ja jooksis jälle masina juurde.
Asi edenes. Masin esitas kirjaoskamatu seletuse, mis on neoonikas, siis vastas Farfurkisele, et kirjutab «sehes» vastavalt grammatikareeglitele, ja siis…
Farfurkis: Mis grammatika?
Masin: Aga meie vene grmtk.
Hlebovvodov: Kas te teate sellist isikut: Babkin, Eduard Petrovitš?
Masin: Ei tea.
Lavr Fedotovitš: Hrrrm… Millised on ettepanekud?
Masin: Tunnistada minnu teadusfaktiks.
Vanamees jooksis ja trükkis uskumatu kiirusega. Komandant hüples vaimustatult toolil ja näitas mulle tõstetud pöialt. Lääbakile vajunud Vitka lõkerdas nagu tsirkuses.
Hlebovvodov (ärritatult): Mina niimoodi töötada ei saa. Mida ta lehvib siin edasi-tagasi nagu tuulelipp?
Masin: Püüdlikkusest.
Hlebovvodov: Koristage juba oma paber mu nina alt! Ma ei küsi teilt midagi, kas võite sellest aru saada?
Masin: Just nii, võin küll.
Troikale jõudis viimaks pärale, et kui nad tahavad tänast istungit üldse lõpetada, tuleb neil hoiduda küsimustest, sealhulgas ka retoorilistest. Saabus vaikus. Vanameheke, kes oli lõplikult kurnatud, toetus poolavatud suuga kiiresti hingates tooliservale ja pühkis end taskurätiga. Võbegallo vaatas uhkelt ringi.
«On ettepanek,» lausus hoolikalt sõnu valides Farfurkis. «Las teaduslik konsultant viib läbi ekspertiisi ja teatab meile oma arvamuse.»
Lavr Fedotovitš vaatas Võbegallo poole ja langetas suursuguselt pea. Võbegallo tõusis püsti. Võbegallo naeratas armulikult. Võbegallo surus parema käe südamele. Võbegallo hakkas rääkima.
«Seda et…» ütles ta. «Pahasti võib välja kukkuda, Lavr Fedotovitš. Kuidas võtta, aga že suisan soovitaja set nobl vöö8. Tekkivad jutud… seda et… onupojapoliitika, samunegi, proteksjoon… samunegi… on eksperimendi käigus toimunud… Ei tahaks küll oma algatust löögi alla seada, rahva initsiatiivi summutada. Kuidas parem saaks? Parem saaks nii, et selle ekspertiisi viib läbi erapooletu isik… seda et… kõrvaline. Siin esindajate hulgas võib näha seltsimees Privalovit, Aleksander Ivanovitši… (Ma võpatasin.) Kompetentne seltsimees elektrooniliste masinate alal. Ja erapooletu. Las tema. Ma oletan, et see oleks väärtuslik.»
Lavr Fedotovitš võttis binokli ja hakkas meid kordamööda uurima. Olin segaduses. Vitka hirnus juba täiesti ebaviisakalt. Roman togis mind küünarnukiga, Edik aga sosistas anuvalt: «Saša, on tarvis! Viruta neile! Niisugune juhus!»
«On ettepanek,» teatas Farfurkis, «paluda seltsimees esindajal Troikaga kaastööd teha.»
Lavr Fedotovitš pani binokli kõrvale ja andis nõusoleku. Nüüd vaatasid kõik mind. Mina poleks ennast muidugi mingi hinna eest hakanud sellesse asja segama, kui poleks olnud vanamehekest. Set nobl vöö plaksutas nii haledalt oma punetavaid lauge minu poole ja kogu tema välimus väljendas nii silmnähtavat lubadust eluaeg minu eest jumalat paluda, et ma ei pidanud vastu. Tõusin vastutahtsi ja lähenesin masinale. Vanamees naeratas mulle rõõmsalt. Vitka sahistas vaimustusest jalgadega. Vaatasin agregaadi üle ja ütlesin:
«Noh, hästi… Siin on kirjutusmasin «Remington», tuhande üheksasaja kuuenda aasta mudel, suhteliselt heas seisukorras. Šrift revolutsioonieelne, samuti heas seisukorras.» Tabasin äti paluva pilgu, ohkasin ja klõpsutasin lülitit. «Lühidalt öeldes, antud trükikonstruktsioon ei sisalda kahjuks midagi uut. Sisaldab ainult üht vana…»
«Sehes!» sahistas vanamehike. «Vaadake, sääl sehes on tal analüsaator ja mõtleja…»
«Analüsaator…» sõnasin ma. «Pole siin analüsaatorit. On alaldi, seeriatoode – kah vanaaegne. Tavaline neoonlambike. Lüliti. Hea lüliti, uus. Nii-ii…Veel on juhe. Väga hea juhe, päris uus… Noh, ongi vist kõik.»
«Aga järeldus?» küsis kähku Farfurkis.
Edik noogutas mulle julgustavalt, Vitka ja Roman näitasid üheaegselt, kuidas käib paremhaak vastu lõuga. Andsin neile mõista, et püüan.
«Järeldus,» ütlesin. «Kirjeldatud masin «Remington», mis on ühendatud alaldi, neoonlambikese, lüliti ja juhtmega, ei kujuta endast midagi seletamatut.»
«Aga mina?» karjatas vanamehike.
Roman ja Vitka näitasid mulle vasakhaaki, kuid