torkas taltsutamatu Cynthia vahele.
John Cavendish kortsutas kulmu ja vahetas kõneainet.
„Lähme kõnnime natuke, Hastings. See oli väga vastik lugu. Evelyn Howardil on alati olnud terav keel, aga Inglismaal ei leidu temast ustavamat sõpra.”
Ta valis puuistandikku läbiva teeraja ning me jalutasime alevisse, minnes läbi mõisa seda külge ääristava metsa.
Kui me koduteel parajasti ühte väravat läbisime, noogutas ja naeratas meile nägus noor mustlanna tüüpi naine, kes tuli vastassuunast.
„Ilus tüdruk,” märkisin ma tunnustavalt.
Johni nägu jäigastus.
„See on missis Raikes.”
„Seesama, keda miss Howard …”
„Täpselt,” ütles John tarbetult järsu tooniga.
Ma mõtlesin valgejuukselisele vanale daamile, kes elas suures mõisahoones, ja väikesele ilmekale patusele näole, mis oli just praegu meile naeratanud, ning mind valdas ebamäärane jäine eelaimus. Ma tõrjusin selle kõrvale.
„Styles on tõepoolest tore vana mõis,” ütlesin ma Johnile.
Ta noogutas võrdlemisi süngelt.
„Jah, see on kena kinnisvara, ühel päeval saab ta minu omaks – ja oleks õiguse pärast juba praegu pidanud minu oma olema, kui mu isa oleks teinud mõistliku testamendi. Ja siis poleks ma nii pagana suures rahapuuduses, nagu ma nüüd olen.”
„Kas teil on siis rahapuudus?”
„Mu kallis Hastings, võin teile öelda, et küsimus, kust raha saada, käib mul üle mõistuse.”
„Kas teie vend ei saaks teid aidata?”
„Lawrence? Viletsate värsside avaldamisega uhketes köidetes on ta läbi löönud iga penni, mis tal on kunagi olnud. Ei, me mõlemad oleme vaesed mehed. Ma pean ütlema, et ema on meie vastu alati olnud väga lahke. See tähendab, kuni praeguseni. Pärast abiellumist muidugi …” katkestas ta kulmu kortsutades.
Esmakordselt tajusin ma, et koos Evelyn Howardiga oli atmosfäärist kadunud midagi määratlematut. Tema kohalviibimine oli tähendanud julgeolekut. Nüüd oli see julgeolek kadunud – ja õhk näis olevat tulvil kahtlust. Mulle meenus ebameeldivalt doktor Bauersteini kurjakuulutav nägu. Mind täitis ebamäärane kahtlus igaühe ja kõige suhtes. Hetkeks oli mul saabuva õnnetuse eelaimus.
2. PEATÜKK
16. ja 17. juuli
Ma olin Stylesisse saabunud 5. juulil. Nüüd tulen ma selle kuu 16. ja 17. päeva sündmuste juurde. Lugeja mugavuse huvides esitan ma nende päevade vahejuhtumitest võimalikult täpse lühikokkuvõtte. Tegelikult tehti need kindlaks kohtuprotsessil pikkade ja igavate ristküsitluste abil.
Evelyn Howardilt sain ma mõni päev pärast tema lahkumist kirja, milles ta mulle jutustas, et töötab Middlinghami, umbes viieteistkümne miili kaugusel asuva tööstuslinna ühes suures haiglas meditsiiniõena, ning palus mind talle teatada, kui missis Inglethorp peaks ilmutama mingit leppimissoovi.
Ainus tõrvatilk mu rahulike päevade meetünnis oli see, et missis Cavendish eelistas ebatavalisel ja minu jaoks arusaamatul kombel doktor Bauersteini seltskonda. Ma ei suutnud kujutleda, mida ta selles mehes nägi, aga ta kutsus teda alatasa külla ja tegi temaga sageli pikki jalutuskäike. Ma pean tunnistama, et olin täiesti võimetu selle mehe veetlevust nägema.
Kuueteistkümnes juuli oli esmaspäev. See oli ärev päev. Laupäeval oli toimunud kuulus näitusmüük ja esmaspäeva õhtuks oli ette nähtud sama heategevusüritusega seotud pidu, kus missis Inglethorp pidi deklameerima ühte sõjapoeemi. Hommikupoolikul olime kõik ametis alevis asuva peosaali korrastamise ja dekoreerimisega. Hilise lantši järel veetsime pärastlõuna aias puhates. Ma panin tähele, et John käitus mõnevõrra ebatavaliselt. Ta näis olevat väga erutatud ja rahutu.
Pärast teejoomist heitis missis Inglethorp voodisse, et enne oma õhtust jõupingutust puhata, ja mina kutsusin Mary Cavendishi tennist mängima.
Umbes kolmveerand seitse hüüdis missis Inglethorp meile, et me jääme hiljaks, sest õhtust pidi tol päeval söödama tavalisest varem. Meil oli tublisti tegemist, et õigeks ajaks valmis jõuda; ja juba enne õhtusöögi lõppu ootas auto ukse ees.
Pidu läks väga hästi korda ja missis Inglethorpi deklamatsioon võeti vastu tohutu aplausiga. Etendati ka mõningaid elavaid pilte, milles osales Cynthia. Ta ei tulnud koos meiega koju, sest mõned tuttavad, kellega koos ta oli elavates piltides esinenud, olid ta külla kutsunud ja ta kavatses ööseks nende juurde jääda.
Järgmisel hommikul einestas missis Inglethorp voodis, sest tundis väsimust, kuid kella 12.30 paiku ilmus ta kõige reipamas meeleolus välja ning viis Lawrence’i ja minu kaasa lantšile, kuhu ta oli kutsutud.
„Missis Rolleston saatis mulle nii võluva kutse. Ta on leedi Tadminsteri õde, teate küll. Rollestonid tulid Inglismaale koos WilliamVallutajaga – see on üks meie vanimaid perekondi.”
Mary palus end vabandada, sest tal pidi olema kokkusaamine doktor Bauersteiniga.
Lantš oli meeldiv ja kui me koduteele asusime, tegi Lawrence ettepaneku, et me sõidaksime läbi Tadminsteri, mis oli meie teelt kõigest viie miili võrra kõrval, ja külastaksime Cynthiat. Missis Inglethorp vastas, et see on suurepärane idee, aga tal on mõned kirjad kirjutada ning seepärast paneb ta meid seal maha ja me võime koos Cynthiaga ponikaarikus koju sõita.
Haigla portjee hoidis meid oma kahtlustava pilgu all, kuni Cynthia tuli ja vastutuse meie eest enese peale võttis. Oma pikas valges kitlis nägi ta välja väga jahe ja veetlev. Ta viis meid oma pühapaika ja tutvustas meid oma töökaaslasele, aukartust äratavale daamile, keda ta ise rõõmsameelselt Nibsiks kutsus.
„Kui palju pudeleid!” hüüatasin ma, lastes pilgul väikeses ruumis ringi uidata. „Kas te tõepoolest teate, mis neis kõigis sees on?”
„Öelge midagi originaalset,” oigas Cynthia. „Igaüks, kes siia tuleb, ütleb seda. Meil on tõsine kavatsus panna välja auhind esimesele inimesele, kes ei ütle: „Kui palju pudeleid!” Ja ma tean, et järgmiseks te küsite: „Mitu inimest te olete ära mürgitanud?””
Naerdes tunnistasin ma enese süüdi.
„Kui te ainult teaksite, kui hukutavalt kerge on inimesele eksikombel mürki anda, siis te selle arvel nalja ei teeks. Tulge, joome teed. Meil on seal kapis igasuguseid salatagavarasid. Ei, Lawrence – see on mürgikapp. Seal suures kapis – jah, seal.”
Me jõime väga reipalt teed ja aitasime pärast Cynthial nõusid pesta. Viimane teelusikas oli just ära pandud, kui uksele koputati. Cynthia ja Nibsi näole tardus järsku range ja eemaletõrjuv ilme.
„Sisse,” ütles Cynthia terava professionaalse hääletooniga.
Ilmus noor ja võrdlemisi hirmunud näoga meditsiiniõde, käes pudel, mille ta sirutas Nibsi poole, kes osutas käeviipega Cynthiale ja lisas mõnevõrra salapärase märkuse:
„Mind tegelikult täna siin ei ole.”
Cynthia võttis pudeli ja silmitses seda kohtuniku rangusega.
„See oleks tulnud täna hommikul siia saata.”
„Vanemõel on väga kahju. Ta unustas.”
„Vanemõde peaks lugema meie ukse välisküljel olevaid eeskirju.”
Nagu ma järeldasin väikese meditsiiniõe näoilmest, polnud vähimalgi määral tõenäoline, et tal oleks jätkunud vaprust selle sõnumi edasiandmiseks kardetud vanemõele.
„Nüüd ei saa see enne homset valmis,” lõpetas Cynthia.
„Kas kuidagi poleks võimalik seda täna õhtul kätte saada?”
„Hea küll,” ütles Cynthia armuliselt, „meil on väga palju tegemist, aga kui meil aega jääb, siis teeme selle ära.”
Väike