Saladuslik juhtum Stylesis. Agatha Christie

järgnesin Cynthiale ja ta sõbratarile ning nad tutvustasid mulle üksikuid hooneid. Lawrence jäi meist maha, kuid mõne hetke pärast hüüdis Cynthia talle üle õla, et ta meie juurde tuleks. Siis heitis ta pilgu kellale.

      „Enam pole midagi teha, Nibs?”

      „Ei.”

      „Hea küll. Siis võime ukse lukku keerata ja ära minna.”

      Lawrence’it olin ma tol pärastlõunal näinud hoopis uues valguses. Johniga võrreldes oli ta mees, keda oli hämmastavalt raske tundma õppida. Ebatavaliselt häbeliku ja enesessetõmbununa oli ta peaaegu igas suhtes oma venna vastand. Ometi oli temas teatavat sarmi ja ma kujutlesin, et see, kes temaga tõeliselt hästi tuttav oli, võis tema vastu tunda sügavat kiindumust. Mulle oli alati paistnud, et tema käitumine Cynthia suhtes oli mõnevõrra sunnitud ja et Cynthia omakorda suhtus temasse umbusklikult, kuid tol pärastlõunal olid nad mõlemad küllaltki lõbusad ning lobisesid koos nagu kaks last.

      Kui me läbi alevi sõitsime, meenus mulle, et mul oli tarvis mõningaid postmarke, ja seepärast peatusime postkontori ees.

      Postkontorist väljudes põrkasin kokku väikest kasvu mehega, kes sinna parajasti just sisse tahtis astuda. Ma tõmbusin kõrvale ja vabandasin, kuid äkki haaras see mees mind valju hüüatusega oma embusse ja suudles mind soojalt.

      „Mon ami Hastings!” hüüdis ta. „See on tõepoolest mon ami Hastings!”

      „Poirot!” hüüatasin mina.

      Ma pöördusin ponikaariku poole.

      „See on minu jaoks väga meeldiv kohtumine, miss Cynthia. See on mu vana sõber monsieur Poirot, keda ma pole juba aastaid näinud!”

      „Oh, monsieur Poirot’d me tunneme,” ütles Cynthia lõbusalt. „Aga mul polnud aimugi, et ta on teie sõber.”

      „Jah, tõepoolest,” ütles Poirot tõsiselt, „ma tunnen mademoiselle Cynthiat. Tänu heatahtliku missis Inglethorpi ligimesearmastusele olen ma siin.” Ja vastuseks mu küsivale pilgule: „Jah, mu sõber, ta võõrustab lahkesti seitset minu riigi kodanikku, kes kahjuks olid sunnitud oma kodumaalt põgenema. Meie, belglased, mäletame teda alati tänutundega.”

      Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu; ma arvan, et tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav. Ja ometi oli see veider keigarlik mehike, kes, nagu ma kahetsusega nägin, nüüd tugevasti lonkas, omal ajal olnud üks Belgia politsei kuulsaimaid ametnikke. Tema detektiivivaist oli olnud harukordne ning tema triumfide hulka oli kuulunud mõnede tolle aja kõige mõistatuslikumate juhtumite lahendamine.