käes ja Malá Stranas* Radecký* ausamba ees hüüdis Švejk teda saatvale rahvahulgale:
“Edasi Belgradi peale! Belgradi peale!”‘
Marssal Radecký aga jälgis oma sambajalalt mõtlikul pilgul vahvat sõdurit Švejki, kelle pintsakut ehtis nekruti lillekimp ja kes komberdas vanadel karkudel. Keegi tähtsa moega härra teatas aga samal ajal ümbritsevale rahvahulgale, et viiakse “desentööri”.
8
ŠVEJK SIMULANDINA
Sel suurel ajal ronisid kroonuarstid kas või nahast välja, et simulantidest sabotaažisaatanat välja kihutada ja neid jälle sõjaväe rüppe tagasi saata.
Simulantide ja kõigi jaoks, keda kahtlustati simuleerimises, nagu tiisikushaiged, reuma ja songa all kannatajad, neeruhaiged, tüüfust, suhkruhaigust, kopsupõletikku ja muid tõbesid põdejad, seati sisse mitu piinamisastet. Simulantide kallal kasutatavad piinamisviisid oiid süstematiseeritud ja piinade astmestik järgmine:
1. Range dieet: kolm päeva järjest hommikuks ja õhtuks ainult tass teed ja sinna juurde eranditult kõigile aspiriini higistamiseks, sõltumata sellest, mis haigust keegi kurtis.
2. Tohutu suured portsjonid hiniini pulbrite näol, et simulandid ei peaks sõda meelakkumiseks; seda nimetati “hiniinilakkumiseks”.
3. Kaks korda päevas maoloputus liitri sooja veega.
4. Glütseriiniga segatud seebivee klistiir.
5. Külma vette kastetud linasse mähkimine.
Leidus kangeid mehi, kes kannatasid välja kõik viis piinamisastet ja lasksid end hööveldamata puusärgis sõdurite surnuaiale kanda. Leidus ka meelekindluseta mehi, kes klistiirini jõudes teatasid, et nad on juba terved ega soovi muud, kui esimese marsipataljoniga väeliinile sõita.
Švejk topiti garnisoni arestimajas haigete barakki just sääraste meelekindluseta simulantide sekka.
“Ma ei jaksa enam vastu pidada,” oigas tema voodinaaber, kes oli just toodud ambulantsitoast, kus talle juba teist korda maoloputust tehti.
See mees simuleeris lühinägelikkust.
“Hommepäev sõidan polku,” teatas ta pahemat kätt lamav naaber, kellele oli äsja klistiiri tehtud. See teeskles, et ta on kurt nagu kasekänd.
Ukse juures koikul vaakus hinge keegi tiisikushaige, kes oli külma märja lina sisse mähitud.
“See on juba kolmas surija sel nädalal,” tähendas parempoolne naaber. “Ja mis sul viga on?”
“Mul on reuma,” vastas Švejk, millele järgnes ümberolijate avameelne naerupahvatus. Kääksatas naerda isegi tiisikust simuleeriv surija.
“Reumaga ära tükigi meie hulka,” hoiatas Švejki tõsiselt üks paks mees. “Reuma on siin samas hinnas mis konnasilm. Mina olen verevaene, mul puudub pool magu ja viis küljekonti, kuid keegi ei usu mind. Siin oli isegi keegi kurttumm, teda mähiti neliteist päeva järjest iga poole tunni takka külma märja lina sisse, iga päev tehti talle klistiiri ja pumbati magu tühjaks. Isegi kõik sanitarid arvasid juba, et mees on võitnud ja pääseb koju, kui arst kirjutas talle midagi, mis ajas ta oksele. See pidi tal sisikonna välja kiskuma ja mees lõi verest ära. “Enam ei jaksa kurttumma mängida,” ütles ta, “ma sain kõnevõime ja kuulmise tagasi.” Kõik haiged ajasid peale, et ta hukatusse ei tormaks, aga tema jäi oma juurde, et kuuleb ja kõneleb nagu iga teinegi. Nii ta teataski hommikuse visiidi ajal.”
“Ta pidas küllalt kaua vastu,” märkis mees, kes simuleeris, et tal on teine jalg tervelt detsimeetri jagu lühem. “Oli hoopis teisest puust kui see, kes simuleeris, et tal on halvatus. Tollele aitas juba kolmest hiniinist, ühest klistiirist ja päevast paastumisest, üles tunnistas, ja enne kui jõuti mao tühjakspumpamiseni, polnud halvatusest jälgegi. Kõige kauem pidas siin vastu see, keda marutõbine koer oli hammustanud. Ta hammustas ja ulus ja tegi kõike täiesti suurepäraselt, kuid ei saanud ega saanud kuidagi vahtu suu äärde. Me aitasime küll nagu oskasime. Kõditasime teda mitmel korral oma tund aega enne visiiti, nii et ta sai krambid ja läks meie käes siniseks, kuid vahtu ei saanud ega saanudki suu äärde. See oli midagi hirmsat. Kui ta hommikuse visiidi ajal alla vandus, oli meil kõigil temast kole kahju. Ta seisis voodi kõrval nagu tikk, lõi kulpi ja ütles: “Teatan alandlikult, härra ülemarst, see koer, kes mind hammustas, ei olnudki marutõbine.” Ülemarst heitis talle niisuguse pilgu, et koerast puretu hakkas kogu kehast värisema ja lisas: “Teatan alandlikult, härra ülemarst, mind pole koer üldse hammustanud, ma ise hammustasin oma kätt.” Pärast seda ülestunnistust süüdistati teda endavigastamises, et ta olevat tahtnud oma kätt otsast ära hammustada ja sedasi sõjaväljalt pääseda.”
“Kõiki sääraseid haigusi, kus on vaja vahtu suu äärde, on väga raske simuleerida,” ütles paks simulant. “Nagu näiteks langetõbe. Oli siin ka üks langetõbine ja see kelkis meile ühtelugu, et tema käes on tühiasi tõbisena maha langeda, ja ta näitaski meile seda mõni kümme korda päevas. Väänles krampides, pigistas käed rusikasse, pungitas silmi, nii et need lausa rippusid pealuust välja, peksis end vastu põrandat, ajas keele suust, ühe sõnaga – läbi ja läbi esimese sordi langetõbi, võta või jäta, kohe ehtne langetõbi. Äkki aga lõid tal paised välja, kaks kaelale ja kaks selga, ja olidki krambid otsas ja põrandal väänlemine kah, sest ta ei saanud enam peadki pöörata, ei istuda ega lamada. Ta jäi palavikku ja palavikus sonides andis end arsti visiidi ajal välja. Eks meiegi saanud tema paisete pärast oma jao kannatada, sest ta pidi nende, paisetega veel kolm päeva meie hulgas lamama ja talle anti teine dieet: hommikul kohv saiaga, lõunaks supp ja kneedlid soustiga, õhtul puder või supp, meie aga pidime näljaste, tühjakspumbatud kõhtudega täieliku dieedi juures pealt vahtima, kuidas poiss õgib, matsutab, puhib ja röhitseb täissöönud kõhuga. Ta vedas sellega kolm meest sisse, – üles tunnistasid. Need olid pikali südamevigadega.”
“Kõige kergem on simuleerida hullumeelsust,” ütles üks simulantidest. “Meie õpetajate kollektiivist on kõrval toas kaks hullu. Üks karjub ööd ja päevad läbi: “Giordano Bruno tuleriit suitseb ikka veel! Alustage uuesti Galilei protsessi!”, teine aga haugub, esmalt kolm korda pikalt auh–auh–auh, siis viis korda kiiresti auh-auh-auh-auh-auh, siis jälle pikalt ja sedasi vahetpidamata. Nad on juba kolm nädalat vastu pidanud. Ma tahtsin esiotsa kah peast põrunut mängida, nimelt usklikku hullumeelset, ja jutlustada paavsti ilmeksimatust, kuid viimaks hankisin endale Malá Stranas ühelt juukselõikajalt viieteist krooni eest maovähi.”
“Ma tunnen ühte korstnapühkijat Břevnovist*,” segas vahele teine haige, “see teeb sulle kümne krooni eest sihukese palaviku, et kargad aknast välja.”
“See pole midagi,” ütles kolmas, “Vršovices on keegi ämmaemand, kes väänab sul kahekümne krooni eest jala nii kenasti kõveraks, et jäädki eluks ajaks sandiks.”
“Mul väänati jalg viie krooni eest välja,” kõlas akna alt voodist, “viie krooni ja kolme õlle eest.”
“Mul on minu haigus juba rohkem kui kakssada krooni maksma läinud,” teatas tema naaber, kes oli kokku kuivanud nagu peerg. “Nimetage mulle mõnda mürki, mida ma poleks proovinud, – te ei leia. Ma olen elus mürgiladu. Ma olen joonud sublimaati, hinganud sisse elavhõbedaauru, võtnud arseenikut, suitsetanud oopiumi, pruukinud oopiumitinktuuri, raputanud leiva peale morfiumi, neelanud strihniini, rüübanud väävelsüsinikus ja pikriinhappes lahustatud fosforit. Ma olen rikkunud endal maksa, kopsud, neerud, sapi, aju, südame ja soolikad. Keegi ei oska öelda, mis haigust ma põen.”
“Kõige parem on endale käsivarde naha alla petrooleumi pritsida,” kinnitas keegi ukse juurest. “Minu onupojal vedas nii hästi, et tal lõigati käsi küünarnukist saadik maha, ja nüüd ei tülita teda enam keegi kogu sõja aeg.”
“Näete nüüd,” ütles Švejk, “mida kõike me peame kannatama oma keisrihärra eest, nii mao tühjakspumpamist kui ka klistiiri. Aastaid tagasi, kui ma oma rügemendis kroonut teenisin, oli asi palju hullem. Sihuke haige seoti “kitseks” kinni ja visati kongi, et ta paraneks. Seal ei olnud sääraseid madratsiga voodeid ega süljekausse