vastas, et see on korralik ja suursugune asutus. Vastutasuks sai ta sedasama mis eilegi, peale selle veel ühe aspiriini ja kolm pulbrit hiniini, mis talle vee sisse puistati ja sunniti kohe ära jooma.
Isegi Sokrates* ei tühjendanud oma mürgikarikat sellise rahuga, nagu jõi hiniini Švejk, kelle kallal doktor Grünstein katsetas kõiki piinamisastmeid.
Kui Švejk arsti juuresolekul märja lina sisse mähiti, vastas ta arsti küsimusele, kuidas see talle meeldib:
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, tunnen ennast nagu basseinis või mererannal.”
“Kas reuma pole ära kadunud?”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, ei taha kuidagi kaduda.”
Švejki kallal prooviti uusi piinamisviise.
Samal ajal nägi jalaväekindrali lesk, paruniproua von Botzenheim koletut vaeva, et üles leida sõdurit, kellest “Bohemie” oli hiljuti kirjutanud, kuidas see vigane laskis end haigekärus sõidutada ja hüüdis: “Edasi Belgradi peale!”, milline isamaalikkuse avaldus andis “Bohemie” toimetusele tõuke oma lugejaid üles kutsuda, et need paneksid truualamliku vigase kangelase heaks toime korjanduse.
Lõpuks aitas politseivalitsusest järelepärimine selgusele jõuda, et otsitav oli Švejk, ja edasine otsimine oli juba päris kerge. Paruniproua von Botzenheim võttis kaasa oma seltsidaami ja kammerteenri korviga ning sõitis Hradčanysse.
Vaene paruniproua ei võinud aimatagi, mis tähendab sõjaväe garnisoni arestimaja haiglas lamada. Tema visiitkaart avas talle vangimaja ukse, kantseleis tuldi talle ülimalt lahkelt vastu ja juba viie minuti pärast teadis ta, et “der brave Soldat Švejk”15, keda ta küsis, lamab kolmandas barakis seitsmeteistkümnendas voodis. Paruniprouaga tuli kaasa doktor Grünstein ise, kes oli nagu puuga pähe löödud.
Švejk istus pärast doktor Grünsteini poolt ettekirjutatud igapäevast harilikku protseduuri parajasti voodis karja kõhnunud ja nälginud simulantide keskel, kes polnud veel siiamaani alla andnud ning jätkasid visa võitlust doktor Grünsteini täieliku dieediga.
Kui keegi oleks neid pealt kuulanud, oleks ta mõelnud, et viibib kulinaaride seltskonnas, kõrgemas kokakoolis või gastronoornide kursusel.
“Ka lihtsaid pekikõrneid võib süüa, kui nad on palavad,” arvas parajasti keegi, kes lamas seal “kroonilise maokatarriga”. “Kui pekk on pruun, pigista rasv välja, pane soola ja pipart peale, ja ma ütlen teile, et mingisugused hanekõrned ei saa selle vastu.”
“Jäta hanekõrned rahule,” tähendas mees, kellel oli “maovähk”. “Üle hanekõrnete pole midagi. Mis sa topid oma seakamarat hane vastu. Teadagi, hanekõrned tuleb kuldpruuniks praadida, nagu teevad juudid. Võtavad rasvase hane, kisuvad rasva koos nahaga maha ja praevad kõrneteks.”
“Kuulge, te eksite selles suhtes, mis pekikõrnetesse puutub,” tähendas Švejki naaber. “Ma räägin muidugi koduselt valmistatud pekikõrnetest, nii neid nimetataksegi – kodused kõrned. Need ei tohi olla ei pruunid ega ka kollased. Need peavad olema midagi nende kahe tooni vahepealset. Niisugused kõrned ei tohi olla liiga pehmed ega ka liiga kõvad. Nad ei tohi raksuda, need on üle kõrbenud. Nad peavad suus sulama, kuid seejuures ei pea teil olema tunnet, et rasv lõuga mööda alla tilgub.”
“Kes teist on söönud hobusekamara kõrneid?” kostis kellegi hääl, millele aga keegi ei vastanud, sest velsker kargas sisse.
“Igaüks oma voodisse! Keegi ertshertsoginna on tulemas. Et ükski ei pistaks oma musti jalgu teki alt välja!”
Isegi ertshertsoginna poleks osanud nii väärikalt sisse tulla, nagu tegi seda paruniproua von Botzenheim. Tema järel valgus sisse terve saatkond, kus ei puudunud ka haigla majandusveltveebel, kes nägi selles kõiges salajase revisjoni kätt, mis ähvardas teda tagala priske piruka juurest eesliini traattõkete ette šrapnellide söödaks paisata.
Veltveebel oli näost valge, kuid veel valgem oli doktor Grünstein. Tema silmade ees tantsis vana paruniproua väike visiitkaart tiitliga “Kindrali lesk” ja kõigega, mis võis olla seotud selle tiitliga, nagu head tutvused, soosing, kaebused, rindele saatmine ja muud hirmsad asjad.
“Siin ongi Švejk,” ütles arst tehtud rahuga, juhtides paruniproua von Botzenheimi Švejki voodi juurde. “Peab ennast väga kannatlikult ülal.”
Paruniproua von Botzenheim istus Švejki voodi kõrvale asetatud toolile ja ütles:
“Tšehhi soldaat üks fahfa soldaat, figane soldaat olema tapfer soldaat, mina fäga armastama üks tšehhi austerlane.”
Seejuures silitas ta Švejki habetunud põske ja jätkas:
“Ma kõik tseitungist lugema, ma theile süüa tooma, paberossid tooma, kombud tooma. Tšehhi soldaat fahfa soldaat. Johann, kommen Sie her!”16
Kammerteener, kes oma kohevil põskhabemega Babinskýt* meenutas, tiris suure korvi voodi juurde. Siis istus paruniproua seltsidaam, pikk äranutetud näoga naisterahvas, Švejki voodi äärele ja kohendas õlgedega täidetud patja tema selja taga, olles ise kindlal arvamisel, et nii tuleb toimida haigete kangelastega.
Seejärel hakkas paruniproua korvist kingitusi välja võtma: tosin praetud kana, kõik kenasti roosa siidpaberi sees ja must-kollase siidlindiga kinni seotud, kaks pudelit mingisugust sõjameeste likööri, millel oli silt kirjaga: “Gott strafe England!”17 Teisel küljel oli sildi peal Franz Joseph koos Wilhelmiga, kes hoidsid teineteisel kätest kinni, nagu tahaksid nad alustada laste mängu: “Jänes koopa sees istus ja värises, mis on lahti sinuga, et ei saa sa hüpata.”
Siis võttis paruniproua korvist kolm pudelit tervenejate veini ja kaks karpi sigarette. Kõik selle asetas ta elegantselt Švejki kõrval olevale tühjale voodile, kuhu ilmus veel luksuslikus köites raamat “Pildikesi meie keisri elust”, mille oli kirjutanud meie ametliku ajalehe “Československá Republika” praegune teenekas peatoimetaja*, kes oli Franz Josephit lihtsalt meeletult jumaldanud. Siis tekkisid voodile šokolaaditahvlid sama kirjaga “Gott strafe England!” ja jällegi Austria ning Saksa keisri piltidega. Šokolaadil ei hoidnud nad enam teineteise käest kinni, vaid seisid omaette, seljad vastamisi. Väga ilus oli kaherealine hambahari pealkirjaga “Viribus unitis”18, et igaüks, kes sellega hambaid puhastab, mõtleks Austriale. Elegantne ja väga sobiv kingitus väeliini ja kaitsekraavide jaoks oli maniküüritarvete karp. Karbikaanel oli pilt, kuidas šrapnell lõhkeb ja keegi kiivris mees tormab täägirünnakule. Selle all oli kiri: “Für Gott, Kaiser und Vaterland!”19 Pakk kuivikuid oli ilma pildita, kuid see eest oli seal laul:
Österreich, du edles Haus,
steck deine Fahne aus,
lass sie im Winde wehn,
Österreich muss ewig stehn!20
Teisele küljele oli paigutatud tšehhikeelne tõlge:
Rakousko, vznešený dům,
vystrc prápor svůj,
nech ho ve větrech vlát,
Rakousko věčně musí stát.
Viimaseks kingituseks oli valge hüatsint poti sees.
Kui see kõik väljalaotult voodi peal lamas, ei suutnud paruniproua von Botzenheim heldimuspisaraid tagasi hoida. Mitmel nälginud simulandil jooksis suust sülge. Paruniproua seltsidaam toetas istuvat Švejki ja nõristas samuti pisaraid. Valitses vaikus nagu kirikus, mille katkestas järsku Švejk, pannes käed risti:
“Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi, tulgu meile sinu riik… vabandust, armuline proua, mitte nii. Ma tahtsin ütelda: “Issand jumal, taevane isa, õnnista neid andeid, mida saame maitsta sinu helduse tõttu. Aamen!”“
Nende