jäi vait ja vahtis ainult oma väikeste seasilmadega troskast välja, mõistmata mõhkugi, mis temaga õieti lahti on.
Siis kaotas ta igasuguse huvi ümbritseva vastu, pöördus Švejki poole ja lausus laisalt:
“Proua, andke mulle esimene klass.”* Ja samas katsus ta pükse maha lasta.
“Tõsta püksid kohe üles, siga!” käratas Švejk. “Sind teavad niigi juba kõik voorimehed, ühe troska sa oksendasid täis, nüüd tahad veel seda ka teha. Ära arva, et sa jälle maksmisest pääsed nagu viimane kord.”
Välipreester langetas pea melanhoolselt käe najale ja alustas laulu:
Ei kellelgi ole mu’st kahju …
Äkki jättis ta oma laulu katki ja tähendas:
“Entschuldigen Sie, lieber Kamerad, Sie sind ein Trottel. Ich kann singen, was ich will.”38
Siis tahtis ta arvatavasti mingit viisi vilistada, kuid selle asemel kostis tema suust nii võimas “ptruu”, et troska jäi seisma.
Kui nad Švejki käsu peale jälle oma teed jätkasid, hakkas välipreester suitsule tuld panema.
“Ei võta tuld,” ütles ta ahastades, olles terve toosi tikke üles rapsinud. “Te puhute mul tule ära.”
Siis aga kaotas ta äkki jälle mõtteniidi ja pahvatas naerma:
“Küll on naljakas, ainult meie üksipäini olemegi trammis, eks ole, härra kolleeg.”
Ja ta hakkas taskutes tuhnima.
“Ma olen pileti ära kaotanud,” hüüdis ta. “Pidage kinni, pilet tuleb üles leida.”
Siis viskas ta tülpinult käega:
“Las sõidab …”
Seejärel hakkas ta pobisema:
“Enamikul juhtudel… Jah, kõik on korras… Igal juhul… Te eksite … Kolmandal korrusel? … Ärge ajage jama. Jutt pole minust, vaid teist, armuline proua … Arve!… Üks must kohv …”
Ta hakkas pooleldi tukastades vaidlema kellegi ettekujutatava vastasega, kes ei lasknud tal restoranis akna alla istuda. Siis hakkas ta troskat rongiks pidama, toppis pea välja ja kisendas üle tänava tšehhi ja saksa keeles:
“Nymburk, ümber istuda!”
Švejk tiris ta enda kõrvale tagasi ja välipreester unustas rongi, hakates igasuguste loomade ja lindude hääli järele aimama. Kõige pikemalt jäljendas ta kukke ja tema “kukeleegu” kõlas võidukalt troskast välja.
Mõneks ajaks muutus ta üldse väga agaraks ning püsimatuks, tegi katset troskast maha ronida ja sõimas inimesi, kes troskast möödusid, kaabakateks. Siis viskas ta ninarätiku sõidukist välja ja pistis röökima, et peetaks kinni, sest ta olevat oma pakid kaotanud. Siis hakkas ta pajatama:
“Budějovices oli keegi trummilööja. Ta võttis naise. Aasta pärast suri trummilööja ära.” Ja puhkes naerma. “Eks ole vahva anekdoot?”
Kogu selle aja kohtles Švejk välipreestrit halastamatu karmusega.
Iga kord, kui välipreester üritas mis tahes vempu, nagu troskast välja kukkuda või istet lõhkuda, virutas Švejk talle ribide vahele, millele välipreester reageeris ebatavalise ükskõiksusega.
Ainult ühe korra tegi ta katset vastu hakata ja troskast välja karata, kuulutades, et ei sõida edasi, sest ta teab, et nad sõidavad Budějovice asemel Podmoklysse. Kuid Švejk tegi vastuhakkamisele silmapilk lõpu, sundis välipreestrit istmel endist asendit võtma ja valvas ise, et ta magama ei jääks. Kõige viisakam, mis Švejk seejuures ütles, oli: “Ära jää magama, raibe!”
Äkki haaras välipreestrit mingi kurvameelsusetulv ning ta hakkas nutma, püüdes Švejkilt teada saada, kas tal on olnud ema.
“Ma olen üksi maailma peal, inimesed,” kisendas välipreester troskaaknast välja, “halastage mu peale!”
“Ära tee mulle häbi,” noomis teda Švejk. “Jäta järele, muidu ütleb igaüks, et sa oled juua täis.”
“Ma pole tilkagi võtnud, sõber,” vastas välipreester. “Ma olen täitsa kaine.”
Järsku tõusis ta püsti ja raporteeris:
“Ich melde gehorsam, Herr Oberst, ich bin besoffen.”39
“Ma olen siga,” mõmises ta korda kümme endamisi ahastades ja ühegi lootuseta.
Švejki poole pöördudes palus ja anus ta tungivalt:
“Visake mind autost välja. Misjaoks te veate mind kaasa?”
Siis vajus ta jälle istmetoe vastu ja pomises:
“Kuu ümber on ratas… Kas te usute hinge surematusse, härra kapten? Kas hobune võib taevariiki pääseda?”
Välipreester puhkes valjusti naerma, kuid juba hetke pärast muutus ta kurvaks, vaatas tardunud pilgul Švejkile otsa ja ütles:
“Vabandage, härra, ma olen teid varemalt kusagil näinud. Kas te pole olnud Viinis? Ma nagu mäletaksin teid seminarist.”
Järgmisel silmapilgul lahutas ta oma meelt sellega, et hakkas ladinakeelseid värsse deklameerima:
“Aurea prima satas aetas, quae vindice nullo.”*
“Edasi ei oska,” ütles ta. “Visake mind välja! Miks te ei taha mind välja visata? Minuga ei juhtu mitte midagi. Ma tahan ninali kukkuda,” nõudis ta rangelt.
“Härra,” jätkas ta siis anuvalt, “kallis sõber, andke mulle vastu kõrvu!”
“Üks või mitu korda?” küsis Švejk.
“Kaks korda.”
“Säh! …”
Välipreester luges kuuldavalt kõrvakiile, mis talle anti, ja naeratas seejuures õndsalt.
“See on seedimisele väga kasulik,” tähendas ta, “tekitab isu. Andke mulle veel kord vastu vahtimist!… Tänan südamest!” hüüatas ta, kui Švejk aega viitmata tema soovi rahuldas. “Ma olen väga rahul. Nüüd, olge hea, rebige mul vest puruks!”
Ta avaldas kõige iseäralikumaid soove. Ta tahtis, et Švejk tal jala välja väänaks, teda natuke kägistaks, tal küüsi lõikaks ja esimesed hambad välja tõmbaks. Ta ihkas kangesti märtrikannatusi, nõudes, et tal pea otsast kistaks ja koti sees Vltavasse visataks.*
“Mulle sobiksid hästi tähed ümber pea,”* teatas ta vaimustusega, “tükki kümme kuluks ära.”
Siis viis ta jutu traavivõistlustele, õige pea aga libises balletile, kuid ei püsinud kuigi kaua ka sellel teemal.
“Kas te tšaardašši tantsite?” küsis ta Švejkilt. “Kas “karutantsu” oskate? Näete, nii…”
Ta tahtis püsti karata, kuid prantsatas Švejkile sülle. See kukkus teda rusikatega võmmima ja pani ta siis jälle istuma.
“Ma tahaksin midagi,” kisendas välipreester, “kuid ma ei tea, mida nimelt. Ega te ei tea, mida ma tahan?” Ta laskis pea täielikus ükskõiksuses longu.
“Mis mul sellega pistmist, mis ma tahan,” märkis ta tõsiselt. “Ja teil, härra, pole sellega samuti mingit pistmist. Ma ei tunnegi teid. Mis asja te jõllitate mulle sedasi otsa? Kas te oskate vehelda?”
Ta muutus silmapilk agressiivseks ja katsus Švejki istmelt maha rabada.
Kui Švejk oli ta rahustanud, andes kõhklemata tunda oma füüsilist üleolekut, küsis välipreester:
“Kas täna on esmaspäev või reede?”
Samuti tundis ta selle vastu huvi, kas praegu on detsembri- või juunikuu, ja avaldas üldse suurt annet esitada kõige erinevamaid küsimusi, nagu: “Kas olete