“Võib-olla näib see teile liiga masendavana. Aga öelge, õk-õk, mis ma peaksin tegema, õk? Andke mulle andeks.”
“Termoseks nimetatakse nõu,” jätkas ta, unustades, millest oli kõnelnud hetk tagasi, “mis säilitab jooki või sööki esialgse soojuse juures. Mis teie selle kohta arvate, härra kolleeg, kumb mäng on ausam, kas “mast” või “kakskümmend üks”?”
“Tõsijutt, ma olen sind kusagil varemalt näinud!” hüüatas välipreester, katsudes Švejki kaelustada ja talle oma ilase suuga musi anda. “Me oleme ju koos koolis käinud.”
“Sa oled tore poiss,” tähendas ta õrnalt ja silitas oma jalga. “Küll sa oled sellest ajast peale suureks kasvanud, kui ma sind viimati nägin. Sinu jällenägemise rõõm paneb mind unustama kõik kannatused.”
Ta sattus lüürilisse meeleollu ja hakkas rääkima õnnelike olendite ja leegitsevate südamete tagasipöördumisest päikesepaistelise valguse juurde.
Siis langes ta põlvili ja hakkas lugema palvet “Ole tervitatud, neitsi Maria,” naerdes seejuures täiest kõrist.
Kui nad tema korteri ees kinni pidasid, oli teda väga raske troskast välja saada.
“Me pole veel kohal!” röökis ta. “Appi! Mind röövitakse! Ma tahan edasi sõita!”
Teda tuli troskast sõna otseses mõttes välja urgitseda nagu keedetud tigu karbi seest. Hetkeks näis, et ta rebeneb tükkideks, sest ta oli end jalgade abil istme külge haakinud.
Seejuures möirgas välipreester naerda, et oli saanud neile vembu mängida.
“Te rebite mind puruks, härrad!”
Siis tiriti ta läbi paraadukse ning mööda treppi oma korterisse, korteris aga visati nagu kott diivanile. Ta teatas, et ei maksa auto eest, kuna pole autot tellinud. Kulus rohkem kui veerand tundi, kuni talle selgeks tehti, et see on voorimees.
Ka seejärel polnud välipreester nõus maksma ja kuulutas, et sõidab ainult kahehobusetõllaga.
“Te tahate mind tüssata,” seletas välipreester, pilgutades Švejkile ja voorimehele tähendusrikkalt silma. “Me käisime ju jalgsi!”
Äkki viskas ta oma kukru suuremeelsuse hoos voorimehe kätte:
“Võta kõik. Ich kann bezahlen.40 Üks kreutser ees või taga.”
Õieti oleks ta pidanud ütlema kolmkümmend kuus kreutserit ees või taga, sest kukrus polnudki rohkem, õnneks pani voorimees välipreestri juures toime põhjaliku läbiotsimise, seletades seejuures, et välipreestrit tuleks tublisti tümitada.
“Tümita pealegi!” vastas välipreester. “Arvad, et ma välja ei kannata? Ma kannatan sinu käest viis kõrvakiilu välja.”
Välipreestri vestitaskust leidis voorimees kümme hellerit ja läks ära, needes oma saatust ning välipreestrit, kes oli tema aega viitnud ja teenistuse nahka pannud.
Välipreester jäi pikapeale magama, haududes vahetpidamata mingisuguseid plaane. Ta tahtis igasuguseid asju ette võtta, klaverit mängida, tantsutundi minna ja endale kala praadida.
Siis lubas ta Švejkile oma õe, keda tal polnudki. Siis palus ta, et teda voodisse kantaks. Viimaks jäi ta magama, teatades oma soovist, et teda ikka inimeseks peetaks, kes olla niisama palju väärt kui siga.
Kui Švejk hommikul välipreestri tuppa astus, leidis ta viimase diivanil lamamas ja selle üle pingsalt järele mõtlemas, kuidas võis juhtuda, et keegi oli ta säärasel erilisel viisil täis teinud, nii et ta püksepidi nahkdiivani külge kinni kleepus.
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” ütles Švejk, “et te öösel…”
Ja mõne sõnaga tegi ta välipreestrile selgeks, kui rängalt ta eksib, arvates, et keegi teine on ta täis teinud.
Välipreestrit, kelle pea oli väga-väga raske, valdas masendatud meeleolu.
“Mitte ei tule meelde,” ütles ta, “kuidas ma voodist sohvale sattusin!”
“Voodis te pole olnudki. Kohe, kui me koju jõudsime, panime teid diivanile ja kaugemale enam ei saanud.”
“Mis ma olen teinud? Olen ma üldse midagi teinud? Ega ma ometi juua täis olnud?”
“Ropult täis,” vastas Švejk, “maani täis, härra feldkuraat, te nägite isegi väikestviisi kuradeid. Ma usun, et see aitab, kui te ennast pesete ja endale midagi muud selga panete.”
“Mul on säärane tunne, nagu oleks keegi mu läbi kolkinud,” kurtis välipreester. “Ja peale muu on mul veel janu. Ega ma eile ei kakelnud?”
“Nii hulluks asi ei läinud, härra feldkuraat. Aga janu on eilse janu tagajärg. Sellest ei saa inimene nii kergesti lahti. Ma teadsin ühte tislerit. See võttis esimest korda nina täis tuhande üheksasaja kümnenda aasta vana-aasta õhtul. Esimese jaanuari hommikul aga oli tal sihuke janu ja nõnna sant olemine, et ta pidi poest heeringa ostma ja jälle jooma, ja nüüd teeb ta seda tänase päevani juba neljat aastat järjest ja mitte üks hing ei oska teda aidata, sest igal laupäeval ostab ta heeringad alati terveks nädalaks valmis. See on kohe nagu karussell, nagu ütles keegi vana veltveebel üheksakümne esimesest polgust.”
Välipreestril oli erakordne kassiahastus ja täielik surmameeleolu. See, kes sel silmapilgul tema juttu oleks kuulnud, poleks põrmugi kahelnud, et ta on sattunud doktor Alexander Batéki* loengule “Kuulutame sõja elu ja surma peale alkoholi deemonile, kes tapab meie parimaid mehi” või et loeb tema “Sadat eetilist sädet”, tõsi küll – pisut muudetud kujul.
“Oleks et inimene jooks veel mingisuguseid õilsaid jooke,” arutles Otto Katz, “nagu arakki, maraskinot või konjakit, kuid mina jõin ju eile kadakaviina. Imelik lugu, kuidas ma seda üldse juua võin? Sellel on ju vastik maitse. Oleks vähemalt kirsiviingi olnud. Inimesed mõtlevad ka igasugust solki välja ja joovad seda nagu vett. Tollel saatana kadakaviinal polegi mingit maitset, pole ka mingit värvi, ainult kõrvetab kurgus. Oleks ta vähemalt korralikult puhastatud olnud, nagu ma ükskord Määrimaal jõin. Aga see eilne kadakaviin oli mingi puupiirituse ja puskariõli segu. Näete, kuidas ma rohitsen.”
“Puskar on mürk,” otsustas ta. “Viin peab olema ikka üks ehtne ja õige viin, aga mitte mõni juutide kodutehtud sodi. Viinaga on sama lugu mis rummiga. Mõistlik rumm aga on haruldane asi.”
“Oleks nüüd ehtsat pähkliviina,” ohkas välipreester, “see teeks mu kõhu korda. Niisugust pähkliviina, nagu on kapten Šnáblil Brusekis.”
Ta hakkas taskuid sorima ja uuris rahakotti.
“Mul on kõigest kolmkümmend kuus kreutserit. Mis oleks, kui ma müüksin diivani maha?” arutas ta. “Mis te sellest arvate? Kas keegi ostaks? Peremehele ütleksin, et laenasin selle kellelegi välja või et keegi on ta meilt ära varastanud. Ei, diivani jätan alles. Ma saadan teid kapten Šnábli juurde, et ta laenaks mulle sada krooni. Ta võitis üleeile kaardimängus. Kui teil seal ei vea, siis minge Vršovice kasarmusse ülemleitnant Mahleri juurde. Kui seal kah ei näkka, siis minge Hradčanysse kapten Fischeri juurde, öelge talle, et ma pean mahajoodud hobusemoona kinni maksma. Aga kui teil ka seal ei vea, paneme klaveri panti, tulgu mis tuleb. Ma kirjutan teile igaühe jaoks paar rida. Ärge laske ennast välja visata. Rääkige, et on väga vaja, et ma olen lausa lage. Mõelge välja, mis tahate, kuid ärge tulge tagasi tühjade kätega, muidu saadan teid väeliinile. Küsige kapten Šnáblilt, kust ta ostab seda pähkliviina ja võtke kaks pudelit.”
Švejk täitis oma ülesande hiilgavalt. Tema lihtsameelsus ja aus nägu tagasid talle täieliku usalduse ja kõike, mis ta rääkis, võeti puhta kullana.
Švejk ei pidanud sobivaks kapten Šnáblile, kapten Fischerile ega ka ülemleitnant Mahlerile sõnakestki hingata, et välipreester peab hobusemoona kinni maksma, vaid toetas välipreestri palvet jutuga, et välipreester peab õiendama alimendid. Ja igalt poolt sai ta raha.
Kui Švejk oma kuulsusrikkalt teekonnalt tagasi jõudis ja