et need kaks ei jõudnud jumalaarmu ära oodata, muidu oleks see lugu viiskümmend krooni kallimaks läinud.”
Švejk istus seeaeg all vahitoas ja ootas, käes pühitsetud õli pudel, mis sõdurite hulgas suurt uudishimu äratas.
Keegi arvas, et see õli sobiks suurepäraselt püsside ja tääkide puhastamiseks.
Roheline nooruk Määrimaalt, kes uskus veel jumalasse, palus niisugustest asjadest mitte kõnelda ja pühade sakramentide üle mitte vaielda, sest meie kui kristlased ei tohi lootust kaotada.
Tagavaraväest tulnud vanem mees vaatas kollanoka poole:
“Ilus lootus küll, et šrapnell su pea otsast ära kisuks! Meile aetakse ainult kärbseid pähe. Kunagi sõitis meie juurde üks klerikaalne parlamendisaadik ja rääkis jumalikust rahust, mis on laskunud maa peale, et issand jumal ei taha sõda ja soovib, et kõik inimesed elaksid rahus nagu vennad. Aga vaadake nüüd seda härga: nii kui sõda lahti läks, palutakse kõigis kirikutes võitu meie sõjariistadele ja issandast jumalast räägitakse nagu meie kindralstaabi ülemast, kes juhatab ja kamandab vägesid. Kas ma olen selles hospidalis vähe matuseid näinud ja äralõigatud jalgu ja käsi on siit koormate viisi välja veetud!”
“Sõdurid aetakse alasti hauda,” tähendas teine sõdur. “Surnu seljast kistud munder topitakse jälle elusale selga ja nii muudkui edasi.”
“Kuni me sõja võidame,” lisas Švejk.
“Sihuke konn tahab ka midagi võita!” hüüdis kapral nurgast. “Teid tuleks eesliinile ajada, kurat võtaks, kaitsekraavidesse tääkide otsa kihutada, traattõketesse, mürsuaukudesse ja miinipildujate tule alla. Tagalas oskab igaüks vedelda, kuid surma ei taha keegi minna.”
“Mina aga arvan, et see on väga ilus, kui sind täägiga läbi torgatakse,” ütles Švejk, “ja veel kaunim on kuuli kõhtu saada, ja veelgi ilusam on, kui granaat inimese tükkideks rebib ja inimene ise näeb, et tema jalad koos kõhuga vedelevad temast eemal, ja see on nii imelik, et ta sureb imestuse pärast veel enne, kui keegi talle seda ära jõuab seletada.”
Nooruke sõdur ohkas siiralt. Tal hakkas kahju oma noorest elust, sellest, et oli sündinud nii totral sajandil ja et teda võidi tappa nagu lehma tapamajas. Ja miks see kõik pidi nii olema?
Keegi sõdur, elukutselt kooliõpetaja, oleks nagu nooruki mõtteid lugenud ja ütles:
“Mõned õpetlased seletavad sõdade tekkimist päikeseplekkide ilmumisega. Niipea kui need plekid ilmuvad, tuleb alati midagi kohutavat. Kartaago vallutati…”
“Pidage oma tarkus endale,” lõikas kapral vahele, “ja minge pühkige parem põrandad puhtaks, täna on teie kord! Mis on minul asja nende lollakate plekkidega päikese peal! Kui neid oleks seal kas või kakskümmend tükki, ei oleks mul neist sooja ega külma.”
“Päikeseplekkidel on tõepoolest suur tähendus,” segas Švejk end kõnelusse. “Ükskord ka ilmus päikesele sihuke plekk ja veel samal päeval sain ma Nusles “Banzeti” kõrtsis peksa. Sellest ajast peale vaatan ma enne, kui kuskile lähen, ajalehest järele, kas ei ole päikesele jälle mõni plekk ilmunud. Ja kui on ilmunud, siis – jumal sinuga, neitsi Maarja – ei lähe ma kuskile ja ootan, kuni plekk ära kaob. Kui viimati Mont-Pelé tulemägi kogu Martinique’i* saare hävitas, kirjutas keegi professor “Národni Politikas”, et tema hoiatanud lugejaid juba ammu suure päikesepleki ilmumise eest. Kuid “ Národni Politika” ei jõudnud õigel ajal sinna saarele ja inimesed maksid selle eest oma nahaga.”
Vahepeal sai välipreester kantseleis kokku ühe daamiga “Sõdurite Vaimuliku Kasvatamise Eest Hoolitsevast Aadlidaamide Seltsist”. See oli vana ja vastik krook, kes käis juba hommikust saadik hospidalis ringi ja jagas kõikidele pühapilte, mis haavatud ja haiged sõdurid süljekaussidesse viskasid.
Hospidalis ringi käies vihastas ta kõiki oma rumala lobaga, et kahetsegu sõdurid puhtast südamest pattu ja parandagu ennast, et armuline jumal neile pärast surma igavest päästmist saadaks.
Ta oli näost valge, kui ta välipreestriga rääkis. Sõda tegevat sõduritest loomad, selle asemel et neid õilistada. All näidanud haiged talle keelt ja öelnud, et ta on hernehirmutis ja issanda vits. “Das ist wirklich schrecklich, Herr Feldkurat, das Volk ist verdorben.”48
Ja vanamoor hakkas seletama, kuidas tema kujutleb sõdurite vaimulikku kasvatamist. Sõdur võitleb vapralt oma keisrihärra eest ainult sel juhul, kui ta usub jumalasse ja kui teda täidavad usulised tunded, siis ei karda ta surma, sest ta teab, et teda ootab paradiis.
Lobisev daam rääkis muidki sääraseid lollusi ja oli näha, et ta ei suvatsegi välipreestrit ära lasta, kuid viimane jättis daami siiski äärmiselt ebaviisakalt jumalaga.
“Sõidame koju, Švejk!” hüüdis ta vahituppa.
Tagasi sõitsid nad ilma ühegi pidulikkuseta.
“Järgmisel korral sõitku kes tahab jumalaarmu andma,” ütles välipreester. “Inimene peab iga hinge pärast, keda ta päästa tahab, nii palju kauplema, enne kui raha kätte saab. Need majandusmehed on ka tõprad.”
Kui välipreester Švejki käes “pühitsetud” õli pudelit märkas, läks ta nägu pilve:
“Kõige parem oleks, Švejk, kui te selle õliga minu ja oma saapad sisse määriksite.”
“Ma katsun sellega ka lukku määrida,” lisas Švejk. “Lukk ragiseb koledasti, kui te öösiti koju tulete.”
Nii lõppes viimne võidmine, milleni ei jõutudki.
14
ŠVEJK ÜLEMLEITNANT LUKÁŠI TENTSIKUNA
Švejki õnn ei kestnud kaua. Halastamatu saatus purustas tema ja välipreestri sõbraliku vahekorra. Kui välipreester oli senini sümpaatne kuju, siis see, millega ta nüüd hakkama sai, kiskus temalt maha sümpaatsuse maski.
Välipreester müüs, või täpsemalt öeldes, mängis Švejki ülemleitnant Lukášile maha. Nii müüdi Venemaal vanasti pärisorje. Juhtus see lugu täiesti ootamatult. Ülemleitnant Lukáši juures oli koos kena seltskond, kus mängiti “kahtkümmend üht”.
Välipreester mängis kogu oma raha maha ja tal ei jäänud muud üle kui öelda:
“Kui palju te laenate mulle minu tentsiku vastu? Ta on täiuslik lambapea ja erakordselt huvitav kuju, midagi non pius ultra49. Niisugust tentsikut pole veel kellelgi olnud.”
“Laenan sulle sada krooni,” pakkus ülemleitnant Lukáš. “Kui sa ülehomseks ära ei too, saadad selle harulduse mulle. Minu tentsik on üks igavene vastik sell. Ohkab kogu aeg, kirjutab koju kirju ja varastab seejuures, mis aga näppu juhtub. Ma olen teda peksnud, kuid see ei aita mitte üks raas. Kui ta ette satub, annan alati tohlaka, aga abi ei ühtigi. Lõin tal paar esimest hammast kurku, kuid ka see ei teinud poissi paremaks.”
“Nõus,” ütles välipreester kergemeelselt, “saad ülehomme sada krooni või Švejki.”
Välipreester kaotas ka need sada krooni ja kõmpis kurvalt koju. Ta teadis hästi ega kahelnud põrmugi, et ei kraabi ülehomseks sadat krooni kokku ja on Švejki õigust öelda närusel ning alatul viisil maha müünud.
“Oleksin võinud küsida kakssada krooni,” kahetses ta. Ta astus trammi, mis pidi ta õige kiiresti koju viima, ja südametunnistus hakkas teda piinama ning haledus tuli peale.
“See ei ole minust sugugi ilus,” arutas ta, helistades oma korteri ukse taga. “Kuidas ma küll vaatan tema rumalatesse ja headesse silmadesse?”
“Kallis Švejk,” ütles välipreester toas, “täna juhtus midagi enneolematut. Mul ei vedanud kaardimängus kohe mitte kuidagi. Pihus oli äss ja ma lõin tervet panka, siis tuli mulle kümme, pangapidajal oli ainult soldat ja ta võttis ikkagi kakskümmend üks järele. Ma lõin mitu korda ässa või kümnega tervet panka ja ikka olid mul pangapidajaga samad silmad. Panin kõik oma raha tuksi.”
Ta