kangesti igaühte jumalale lähendada. Kui ta alles katehheet oli, arendas ta lastes kõrvakiilude abil jumalakartust ning vahetevahel ilmusid tema kohta mitmesugustes ajalehtedes sõnumid pealkirjadega, nagu “Julm katehheet” või “Katehheet, kes peksab”. Ta oli kindel, et lapsed õpivad katekismuse kõige paremini selgeks austria süsteemi abil.
Jumalakartlik välipreester lonkas pisut ühte jalga, mis oli selle tagajärg, et katehheet oli löönud ühte koolipoissi, kes oli kahelnud kolmainsuse olemasolus, selle koolipoisi papa aga oli katehheedi üles otsinud ja katehheedile kolm tohlakat andnud: ühe isa, teise poja ja kolmanda püha vaimu nimel.
Jumalakartlik välipreester tuli täna oma kolleegi Katzi juurde, et viimast õigele teele juhtida ja tema südametunnistusele koputada, mis algas sellega, et ta ütles:
“Ma panen imeks, teil pole seinal krutsifiksi. Kus te breviaari* loete? Ja ükski pühapilt ei ehi teie toa seinu. Mis teil seal voodi kohal on?”
Katz hakkas naerma:
“See on “Susanna suplemas” ja see alasti naine selle all on üks minu vana armuke. Paremal on üks jaapani akvarell, mis kujutab seksuaalakti geiša ja vana jaapani samurai vahel. Väga originaalne, eks ole? Breviaar on mul köögis. Švejk, tooge siia ja lööge kolmandalt leheküljelt lahti!”
Švejk läks ja köögist kostis kolm korda järjest veinipudeli korgilupsatus.
Jumalakartlik välipreester jäi keeletuks, kui lauale ilmusid kolm pudelit.
“See on lahja missavein, härra kolleeg,” ütles Katz, „väga hea riisling, meenutab maitselt mooselit.”
“Ma ei joo,” teatas jumalakartlik preester jonnakalt. “Ma tulin teie juurde hingeasjadest rääkima.”
“Kuid teil, härra kolleeg, kuivab ju kurk ära,” ütles Katz. “Teie jooge, aga mina kuulan. Ma olen väga kannatlik inimene ja võin ka võõraid arvamusi ära kuulata.”
Jumalakartlik preester rüüpas tilgakese ja ajas silmad pungi.
“Kuratlikult hea vein, härra kolleeg, eks ole?”
Fanaatik tähendas rangelt:
“Ma märkan, et te vannute.”
“Harjumuse asi,” vastas Katz. “Mõnikord taban end ka ise ja koguni jumalateotamise pealt. Kallake, Švejk, preestrihärrale veini. Võin teile kinnitada, et vahel tarvitan sõnu: “Himmelherrgott, kruzifix ja sakra!”47 Usun, et kui teie niisama kaua sõjaväes teenite kui mina, jõuate samuti sinnamaale. See pole põrmugi nii raske ega masendav ja meile, vaimulikkudele, on see kõik väga lähedane: taevas, jumal, rist ja pühadus, – kas ei kõla see ilusasti ja ametikohaselt. Jooge, härra kolleeg!”
Endine katehheet jõi masinlikult. Võis näha, et ta tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud. Ta koondas mõtteid.
“Härra kolleeg,” jätkas Katz, “pea püsti, ärge istuge nii norus, nagu ootaks teid viie minuti pärast võllasse minek! Ma olen kuulnud, et sõite kord reedesel päeval restoranis eksituse pähe sealihakotletti, sest arvasite neljapäeva olevat, pärast aga ajasite väljakäigus sõrmed kurku, et rõvedust välja oksendada, sest kartsite jumala karistust. Mina aga ei karda paastu ajal liha süüa ega pelga isegi põrgut. Pardon, rüübake! Nii, kas läks paremaks? Või on teil progressiivsemad vaated põrgu kohta ja te sammute kaasa aja vaimu ning reformistidega? See tähendab, et patuste meeste praadimiseks on seal harilikkude väävlipadade asemel Papini* pajad, kõrgsurvekatlad, patuseid naisi aga praetakse margariini sees, praevardad pannakse keerlema elektri jõul, üle ketserite sõidetakse miljoneid aastaid moodsate teerullidega ja hammaste kiristamist tekitavad hambaarstid eriliste puurmasinatega, patuste ulgumine kirjutatakse üles grammofoniplaatidele, plaadid aga saadetakse üles paradiisi õndsate lõbustamiseks. Paradiisis töötavad kölni vee piserdajad ja harmoonium üürgab nii kaua Brahmsi, et parem on juba põrgu ja puhastustuli. Inglitel keerlevad tagumikus propellerid, et nad ei kulutaks nii palju oma tiibu. Proosit, härra kolleeg! Švejk, kallake talle konjakit! Mulle näib, tal on halb.”
Kui jumalakartlik preester jälle meelemärkusele tuli, ütles ta sosinal:
“Usk on mõistuslik nähtus. Kes ei usu kolmainsuse olemasolu …”
“Švejk,” katkestas Katz tema juttu, “kallake härra välipreestrile veel üks konjak, et ta mõistusele tuleks. Jutustage talle midagi, Švejk.”
“Vlašimis, teatan alandlikult, härra feldkuraat,” rääkis Švejk, “oli keegi praost, ja kui tema vana majapidajanna koos poisi ja rahaga plehku pani, võttis ta uue teenija. See praost hakkas vanast peast püha Augustinust uurima, kelle kohta öeldakse, et olla üks pühadest kirikuisadest, ja ta luges sealt välja, et see, kes usub antipoodidesse*, tuleb ära needa. Ta kutsus oma teenija ja ütles talle: “Kuulge, te rääkisite mulle, et teie poeg on lukussepp ja et ta sõitis ära Austraaliasse. Seega on ta antipood, püha Augustinus aga käsib kõik ära needa, kes usuvad antipoodidesse.” – “Auväärne härra,” ütles naine selle peale, “minu poeg kirjutab mulle Austraaliast ja saadab raha.” – “Need on saatana vembud,” ütles selle peale praost. “Püha Augustinuse järgi pole olemas mitte mingit Austraaliat. Vale-kristus kisub teid eksiteele.” Pühapäeval needis ta lukussepa avalikult ära ja karjus, et Austraaliat pole olemas. Ta viidi otse kirikust hullumajja. Paljude niisuguste koht peaks seal olema. Ursula nunnakloostris* on väike pudel neitsi Maarja piimaga, millega ta Jeesukest toitis, ja kui Benešovi* vaestelaste varjupaika toodi Lourdesi* püha vett, võttis see seal lastel kõhud nii lippama, et säherdust asja pole eluilmas veel nähtud.”
Jumalakartliku välipreestri silmade ees läks kõik jälle täitsa kirjuks ja ta toibus alles uue klaasitäie konjaki järel, mis lõi talle pähe.
Silmi pilgutades küsis ta Katzilt:
“Teie siis ei usu, et neitsi Maarja sai süütult käima peale, te ei usu ka seda, et Ristija Johannese sõrm, mida hoitakse piaristide juures*, on ehtne? Kas te üldse usute jumalasse? Ja kui ei usu, siis miks te olete välipreester?”
“Härra kolleeg,” vastas Katz, patsutades talle sõbramehena turjale, “seni kui riik peab tarvilikuks, et sõdurid, kes lähevad lahingusse surema, peavad saama jumala õnnistust, on välipreestri amet väga tasuv amet, mis ei kurna inimest kuigi palju. Mulle on see rohkem meelt mööda kui õppeplatsil ringi vantsida või manöövritel käia. Varemalt olin ma ülemuste käskida-keelata, nüüd aga teen, mis ise heaks arvan. Ma olen selle asemik, keda pole üldse olemas, ja mängin ise jumalat. Kui ma ei taha mõnele tema pattu andeks, anda, siis ei tee ma seda mitte, palugu ta mind kas või põlvili maas. Kuid neid leiduks pagana vähe.”
“Mina armastan jumalat,” vastas jumalakartlik välipreester ja hakkas luksuma. “Armastan teda väga. Andke mulle lonks viina! Ma austan jumalat,” jätkas ta. “Ma pean temast palju lugu ja austan väga. Mitte kedagi teist ei austa ma nii nagu jumalat.”
Ta virutas rusikaga vastu lauda, nii et pudelid hüppasid.
“Jumal on kõige kõrgem olevus, midagi ebamaist. Ta on täiuslik oma tegudes. Ta on just nagu päike. Ja keegi ei saa mind selles ümber pöörata. Ja püha Joosepit austan ma, austan kõiki pühakuid, ainult mitte püha Serapioni. Tal on ikka väga inetu nimi.”
“Ta peaks nõudma oma nime muutmist,” tähendas Švejk.
“Ma armastan püha Ludmillat ja püha Bernhardit,” jätkas endine katehheet. “Püha Bernhard on päästnud palju usurändajaid Sankt Gotthardi* mäekurus. Tal on konjakipudel kaelas ja ta otsib lume alla maetuid.”
Lõbus olemine võttis teise suuna. Jumalakartlik preester hakkas igasugust plära ajama:
“Ma austan süütuid lapsi, süütalastepäev on kahekümne kaheksandal detsembril … Ma vihkan Herodest … Kui kana magab, siis ei saa värskeid mune …”
Ta puhkes naerma ja laskis lahti laulu: “Võta nüüd issandat vägevat kuningat kiita …
Kuid äkki katkestas ta laulu, kargas püsti, pöördus Katzi poole ja küsis järsult:
“Te