oleksid meil küll olemas laibad, kuid juhtlõngu on vähe ja neil pole selgeid seoseid. Juhtum on veel lahendusest kaugel.
Me oleme enda liigist täiesti lummatud ja see on ka mõneti õigustatud. Oleme küll vaid loomad, kuid samas ainsad, kes on arenenud sinnamaale, et juurelda oma eksistentsi üle – me vaatame peeglisse ja imestame, kes me küll oleme. Meie liigi tekkimise kohta on kirjutatud palju raamatuid, kuid siinne lugu huvitub vaid teostest, mille abil saab minevikku ja seal valitsenud suhteid rekonstrueerida paleoantropoloogi tööriistakasti kõige uuema vahendi abil – ja selleks on DNA. See molekul tõi pelgalt 21. sajandi esimeste kümnendite jooksul kaasa pretsedenditu revolutsiooni meie arusaamises inimese arenguloost. DNA-uuringute valdkond muutub nõnda kähku, et uurijad on mulle kõnelnud enda vastumeelsusest seoses uute avastuste avaldamisega, kuna nad kardavad, et need vananevad mitte kuude ja aastate, vaid lausa nädalate ja päevadega. Pole lihtne viimaste arengutega kursis olla, kuna inimese evolutsiooni uuringutes on puhkenud pidev revolutsioon. Pilt sellest, kuidas inimesed kujunesid selliseks, nagu nad on, muutub üha detailsemaks. Kuid meil on veel pikk tee minna ning enne, kui sinna jõuame, annan lühiülevaate senisest loost. Ärme alusta algusest, kuna algust ei olnud, vaid hoopis kahest jalast.
Kahel jalal kõndivad inimahvid jalutasid Maal juba vähemalt 4 miljonit aastat tagasi. Tegelikult suudavad kõik inimahvid kahel jalal liikuda, kuid meid huvitab harjumuslik kahel jalal kõndimine kui peamine liikumisviis. Püsti seismine oli meie evolutsioonis ülitähtis samm, kuna see kattub mitme anatoomilise muutusega nagu selgroo asetus ja kuju, kuidas see on kolbaga ühendatud jne. Pole selge, miks see juhtus, kuigi leidub mitu teooriat: mõni keskendub sellele, et püsti liikumine oli efektiivsem, teised peavad seda puu otsast lahkumisele järgnenud kohandumiseks savannieluga või suure tektoonilise nõo6 muutuva kliimaga. Kuulsaim neist varajastest kõndijatest on Lucy, sündinud umbes 3,2 miljoni aasta eest. 40% tema fossiliseerunud skeletist (mida nii vana leiu puhul on erakordselt palju) avastas 1974. aastal Donald Johanson ning see nimetati biitlite pala „Lucy In The Sky With Diamonds“ järgi, mida võis tol olulisel ööl teadlaste baaslaagris Awashi orus Etioopias mängimas kuulda. Lucy oli üks esimesi liigi Australophitecus afarensis esindajaid, kelle avastasime. Me ei tea, kas tema liik oli meie otsene eellane. Küll aga teame, et tollal elas ka palju teisi primaate, kuid tema näib olevat meiega kõige lähedasemas suguluses.
Loomade klassifitseerimine valmistab sageli tõsist peavalu, kuid meie liigi lugu jutustades pole seda võimalik vältida. Süsteemi, mida kasutame, leiutas 18. sajandil rootslasest loodusteadlane Carl Linnaeus ning olenditele antakse seal kaks ladinakeelset nime: perekond ja liik.7 Inglise tamm kannab nime Quercus robur. Leidub herilane nimega Lalapa lusa ja Fidži tigu nimega Ba humbugi. Enema pan on ninasarvikpõrnikas. Harilik kärnkonn kannab nime Bufo bufo, mis ei anna märku erilisest kujutlusvõimest, kuna ladina keeles tähendab see lihtsalt „kärnkonn kärnkonn“. Kuid paljude harilike loomadega on nii tehtud, samamoodi näiteks mollusk Extra extra ja ka meiega suguluses olev inimahv Gorilla gorilla.8 Sul võib kodus elada loom nimega Felis catus ja see nimi koosneb kahest kassi tähistavast sõnast.
Lucy tüüp, Australophitecus afarensis, on tõlgitav kui „lõunapoolne inimahvitaoline Afarist“. Leidub ka teisi lõunapoolsete inimahvitaoliste liike – sediba, anamensis ja africanus. Varajasemad inimahvid on paigutatud perekonna-kategooriatesse, mis kannavad nimesid nagu Sivapithecus (Šiva inimahv, nimetatud India jumala järgi, kuna sealt see leiti) ja Ardipithecus (maa-inimahv) ja Gigantopithecus (väga suur inimahv).
Meie oleme perekonnast Homo ja liigist sapiens – Homo sapiens. See tähendab „mõtlevat inimest“. See on lühike variant. Bioloogias saab minna ka kaugemale, umbes nii nagu lapsed kirjutavad oma aadressi, mis ei piirdu vaid tänava ja linnaga, vaid jätkub riigi, mandri, poolkera, päikesesüsteemi ja galaktikaga. Perekonnale ja liigile eelneb veel mitu klassifikatsiooni-hierarhiat, mille abil saab kõik liigid elusloodusesse ära paigutada.
Domeen ehk ülemriik: päristuumsed ehk eukarüoodid (keerukam elu)
Riik: loomad
Hõimkond: keelikloomad (loomad, kel on seljakeelik ehk midagi selgroo sarnast)9
Klass: imetajad (piimatootjad)
Selts: esikloomalised ehk primaadid (ahvilised, leemurilised ehk poolahvilised, kannalised)
Ülemsugukond: kitsaninalised inimahvid (Haplorhini)
Sugukond: inimlased (Hominidae ehk inimesed, gorillad, šimpansid, orangutanid)
Edaspidi tuleb siin raamatus juttu vaid inimestest (Homo). Neandertallaste liiginimi on Homo neanderthalensis – inimesed Neanderi orust Saksamaal; Homo habilis – osavinimene.
Sa kuulud kummaliselt eksklusiivsesse klubisse. Perekonda kuulumine ei tähenda, et selle liikmed on tingimata suguluses, küll aga näitab see, et selle liikmed sarnanevad üksteisega rohkem kui ühegi organismiga väljaspool perekonda. Paremat süsteemi meil ei ole. Liik kui definitsioon on samuti probleemne, kuid üldiselt tõlgendatakse seda nii, et kaks liiki erinevad teineteisest siis, kui nad ei suuda omavahel paljunemisvõimelisi järglasi anda. Sebroidid, liigrid, muulad, hobueeslid ja grolaarkarud10 on kõik suhteliselt haruldased, kuigi üsna terved hübriidid, kuid ükski neist ei suuda iseseisvalt viljakaid järglasi anda. Peagi näeme, miks selline liigidefinitsioon inimeste jaoks ei sobi.
Praegu on tavaline, et Homo perekonna alla loetakse seitset liiki, ning neile viitan ma kui inimestele. See ei põhjusta erilisi vastuväiteid, ent taksonoomia üheks põhiprobleemiks on ju see, et katsudes olendeid nimetada, üritame kirjeldada seda, kuidas asjad on, ega pruugi tingimata arvesse võtta elu püsitut põhiloomust, nimelt evolutsiooni universaalsust ja ajaga kaasas käiva muutumise normaalsust. Pidagem meeles, et evolutsiooniline muutumine avaldub DNA kaudu, kuid klassifitseerimine sellest ei sõltu.
Ent praegu mõelgem liikidest kui teistest eristuvate tunnustega loomagruppidest, mis on piisavalt erinevad, et ühe sellise liikmed ei saa teiste gruppide liikmetega anda viljakaid järglasi. Perekonnas Homo on liike olnud vähemalt seitse.11 Veel varasemaid, kellest on maha jäänud vähem kui miljoni aasta vanuseid fossiile, võib nimetada arhailisteks inimesteks ning neidki leidub omajagu. Homo ergaster, Homo heidelbergensis, Homo antecessor ja veel mõned on selle perioodi vältel kõik olnud olemas paljudes piirkondades ning nende anatoomilised detailid on veidi erinevad, kuid arvatakse, et nad kõik on välja arenenud varasemast liigist Homo erectus ehk „püstine inimene“. Nad said maailma asustamisega hästi hakkama, aga seni pole meil põhjust arvata, et nende DNA oleks meie ajani säilinud, ja meid huvitab eelkõige mineviku uurimine DNA abil. Enamiku teiste kohta pole samuti (veel) DNA-leide – ilmselt seetõttu, et nad surid liiga ammu või liiga palavates paikades –, seega peame neid uurima vaid fossiilide ja paleoarheoloogia abil.
Inimese evolutsiooni uurimise valdkonnas sai pommuudiseks üks väikest kasvu naine, kelle säilmed leiti Indoneesias asuvalt Florese saarelt 2003. aastal. Tolle meetripikkuse naise osaline luustik ning veel vähemalt kaheksa inimese säilmed avastati Liang Bua koopast. Need miniatuursed inimesed said liiginimeks Homo floresiensis ning hüüdnimeks kääbikud, aga kuigi neil on suured labajalad, pole mingeid tõendeid sellest, et nad oleksid olnud karvased. Tundub, et selles niiskes koopas elasid nad veel nii hiljuti nagu 13 000 aasta eest ehk vaid mõni sajand enne põllunduse algust. Need tillukesed inimesed oskasid tulel süüa teha ning arvatavasti sõid nad hiidrotte ja stegodone (kääbuselevante), kes nende saarel elasid.
Kes olid need tillukesed inimesed? Esialgsetest artiklitest ajakirjas Nature sai selgeks, et nende kehad sarnanevad meie omadega piisavalt, et neid perekonna Homo hulka lugeda, kuid on samas piisavalt erinevad, et pidada neid täiesti uueks inimliigiks. Häälekas vähemus teadlaste seas kritiseeris seda seisukohta ning kinnitas, et nad on tegelikult meie moodi, kuid mingi tundmatu patoloogia tõttu kääbuseks jäänud.