ravimise eest ka siis, kui need ei suuda arsti vastuvõtule tulla.
Plaanipärased ja kokkulepitud koduvisiidid võivad saada teoks, kui seda soovib patsient või tema omaksed, kodu-hooldustöötaja või koduõde. Sageli peab perearst ka ise initsiatiivi üles näitama. Arstil peab olema põhjendatud arusaam patsientidest ja nende probleemidest, mille puhul koduvisiit võib anda lisaväärtuse kas diagnoosi tegemisele, ravimisele või haiguse tulemustele võrreldes perearsti-keskuses toimunud vastuvõtuga. Paljudel arstidel siiski puuduvad head reeglid ja tavad selle kohta, kuidas oma pat-sientidele koduvisiiti teha.
Halvasti korraldatud koduvisiidid häirivad kõvasti pere-arstikeskuses tehtavat tööd. Koduvisiite planeerides peaks arvestama geograafiliste olude ja sõiduajaga. RAKE tehtud uuringust selgus, et keskmiselt kulub üheks koduvisiidiks 33 minutit, millele lisandub koju sõidu aeg. Arvutused näi-tavad, et ühe koduvisiidiks kuluva aja jooksul suudetakse keskmiselt teenindada perearstikeskuse neli-viis patsienti. Koduvisiit koos koduhooldustöötajaga või koduõega aitab tugevdada valdkondadeülest koostööd. Kokkulepped pat-sientide, koduhooldustöötajate või omastega tuleks teha enne, nii et nad saaksid soovi korral kohal olla. Arst peab olema koduvisiidiks ette valmistunud, hea mõte on pat-siendi tervisekaart enne üle vaadata. Visiidiks ettenähtud ajast tuleb visiidi vastuvõtjaid teavitada, eriti siis, kui arstil on kavas veel teisigi visiite. Tavaliselt saab hakkama ilma esmaabiravimiteta (lk 49), aga kasu võib olla sellest, kui kaa-sas on vereproovi võtmise varustus või muu varustus, mis on mõeldud mõne eesootava ülesande täitmiseks. Märkmeid on soovitatav teha kohe, näiteks diktofoni või sülearvutiga.
Koduvisiitide tüübid
Perearstipraksises on mitu koduvisiitide kategooriat:
− koduvisiit ägeda haiguse korral;
− nn geriaatrilised koduvisiidid, mille käigus hinnatakse patsiendi funktsionaalsust ja hooldustaset ja planeeri-takse edasisi tegevusi;
− koduvisiit riskipatsientide, kroonilist või tõsist haigust põdevate patsientide jälgimiseks või pärast haiglaravi;
− koduvisiit terminaalravi või surmajuhtumi korral.
Koduvisiit ägeda haiguse korral ei ole reegel, kuna valdavat enamikku sellistest patsientidest saab kõige paremini uurida arstikabinetis. Osadel juhtudel on siiski vajalik teha koduvisiit kohe, sama päeva jooksul või paari päeva jooksul (tabel 1.3.2). Praksisest lahkumine olukorras, kui ukse taga ootavad regist-reerunud patsiente, võib olla vajalik eluohtliku ägeda haiguse või õnnetuse korral. Sageli on siiski esmaseks abi osutajaks selliste seisundite korral kiirabi, ilma et perearstiga üldse ühendust võetaks. Maapiirkondades ja haiglast kaugel aset-sevates perearstikeskustes võib aga perearst olla esimene arst, kes õnnetusjuhtumi juurde kohale kutsutakse.
Nn geriaatrilised koduvisiidid tehakse eelistatavalt koos koduhooldustöötaja või õendusabi töötajaga, selleks et otsus-tada kodupõhise ravi või hooldusteenuse üle. Ennetavate koduvisiitide eesmärk on parandada eakate toimetulekut ja turvatunnet oma kodus. Uuringud on näidanud, et seda tüüpi koduvisiidid võivad soodsalt mõjuda nii institutsio-naliseerimisele, haigestumusele kui ka suremusele (vt pea-tükk 4.4. Vanadus).
Tabel 1.3.2. Olukorrad, kui perearst peaks kaaluma koduvisiiti (Norra juhend).
Vigastuse või ägeda haiguse korral
Eluohtlik haigus või vigastus
Patsient on transportimiseks liiga haige, transport võib seisundit halvendada või vajab patsient enne trans-porti ravi
Tugevad valud, halvenenud üldseisund või nakkusoht
Olukorrad, kus haiglaravile saatmist saab kõige paremini hinnata kodus (sotsiaalsed põhjused, akuutpsühhiaatria)
Kroonilise või tõsise haiguse korral
Krooniline haigus, mis halvendab patsiendi toimetulekut
Terminaalhooldus ja palliatiivravi
Erilised psühhosotsiaalsed olud
Riski-patsiendid
Elab üksi
Kõrge iga
Kognitiivsed häired, depressioon või vaimse tervise häire
Kukkumisjuhtum patsiendi enda kodus
Hiljuti haiglast välja kirjutatud, halva toimetulekuga
Laps jätab tulemata kokku lepitud kontrolli
Erilised sotsiaalsed või eluasemega seotud tingimused
45
Osa 1. Esmatasand
Koduvisiit võib olla ainus viis saada teada, kui palju ravi-meid patsiendil on ja paljusid ta neist tegelikkuses võtab. Patsiendil tuleks paluda näidata kõiki ravimeid, ka neid, mida ta parajasti ei kasuta; neid võib leiduda nii köögis, magamistoas kui ka vannitoas. Toimeainepõhised prepa-raadid kujutavad endast sageli üledoseerimise ohtu, kuna patsient võib võtta sama toimeainega, aga erineva nimega ravimit mitu korda. Tuleb ka uurida, kas kodus leidub ravi-meid, mille tootmine on lõpetatud või mis on „päritud“ näiteks surnud abikaasalt? Arst peaks hindama, kas esineb aegunud ja ebavajalikke ravimeid ning anda soovitusi, mida nendega ette võtta, või viib ta need ise apteeki hävitamisele. Kui patsient vajab ravimitega abi, võib nädaladoosi või indi-viduaalselt pakendatud päevadoosid leppida kokku koostöös koduhooldusteenusega.
Koduvisiit kroonilise ja tõsise haiguse korral ja pärast haiglaravi võib olla samuti perearsti loomulik ülesanne (tabel 1.3.2). Koduvisiit on kasulik selliste patsientide jälgimiseks, kes on teatud riskidega. Varane väljakirjutamine haiglast ei pruugi tähendada, et patsiendi ravi on kojusaatmisega lõpe-tatud, ning paljud patsiendid on nii haiguse kui ka selle ravi suhtes segaduses, kuigi neile on seda haiglas selgitatud. Juba haiglast väljakirjutamine ise on riskiolukord. Üks Aust-raalias tehtud uuring näitas, et koduvisiit südamepuudu-likkusega patsientide juurde nädal aega pärast haiglast koju kirjutamist aitas avastada palju arusaamatusi ja ravimite väärkasutamist. Patsientide puhul, kellele tehti koduvisiit, vähenes rehospitaliseerimine ja suremus võrreldes kontroll-rühmaga, seda nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis.
Telemeditsiini areng tõestab, et arst saab kontrollida tähtsaid näitajaid (vererõhk, pulss, EKG jne) ka interneti vahendusel kodust. Arsti ja patsiendi vaheline telefonikontakt võidakse asendada kahesuunalise videokontaktiga. Kuigi arenenud tehnoloogia võib tulevikus asendada osa arsti-visiitidest, on vajadus otsekontaktide järele siiski olemas, eriti seetõttu, et need on vajalikud heaks arsti-patsiendi suhteks.
Koduvisiit terminaalhoolduse ja surmajuhtumite korral kuulub arsti ülesannete hulka. Progresseeruvat surmavat haigust põdev patsient peab soovi korral saama surra kodus. Keskmiselt on perearsti kohta selliseid patsiente aastas üks kuni kolm, peamiselt on need vähki põdevad patsiendid. Lubadus terminaalfaasis toeks olla on kohustus, millest arst ei saa taganeda. Tavaliselt annab perearst patsiendile ka oma telefoninumbri ja annab mõista, et on vajadusel kättesaadav ka väljaspool tavatööaega. Patsiendid ja nende omaksed kasutavad sellist usaldust harva kurjasti, kuid see pakub neile suurt turvatunnet. Enamiku probleemidest saab lahendada telefoni teel, kui arst patsienti hästi tunneb. Kui arst peab näiteks minema puhkusele, tuleb patsienti ja tema omakseid sellest informeerida ja andma võimaluse korral ka selle arsti kontaktandmed, kelle poole nad võivad sel ajal vajadusel pöörduda.
Omaksed mäletavad kodus suremise juhtumiga seotud asjaolusid veel pikka aega. Tihti peetakse oluliseks ja õigeks seda, et perearst tuleb surmajuhtumi korral koju, kirjutab surmatõendi ja vestleb omastega. Mõningatel juhtudel on vajalik hilisem kontakt ka patsiendi lesega. Kui terminaal-
hooldus on hästi läbimõeldud süsteem, mis on korraldatud koduste visiitidega – neid teeb kas arst ise või õendustöötaja – ning telefoni teel ollakse kättesaadav,