J. S. Fletcher

Mõrv Cartwrighti skvääril


Скачать книгу

      „Mis on teie arvates see eriline anne ehk võime, mida detektiiv peaks omama?“ küsis Jennison õpilase toonil, kes leiab end lubatud kuulsa meistri seltskonda.

      Womersley naeris jälle. Siis viskas ta üle õla kaks sõna:

      „Loomulik mõistus!“

      „Ja muud midagi?“ küsis Jennison üllatunult.

      „Kui soovite, siis ikka rohkem loomulikku mõistust — ja ikka veel rohkem,“ naeris Womersley. „Pidage silmas, et ma ei defineeri seda mõistet. Aga — loomulik mõistus kogu aeg! — see on ainus eeldus. Kas juba Hunter’i tänav? Number oli 157 A.“

      Maja oli lähedal, aga täiesti pime. Kuid eesuks oli varustatud nii kella kui ka koputiga ja nende korduva tarvitamise tagajärjel avanes teisel korral aken, millest ilmus nähtavale kellegi pea. Ootajate kohal kõlas mehe hääl:

      „Mis vaja? Kes on seal?“

      „Kas siin elab mr. Bradmore?“ küsis Womersley. „Mr. Thomas Bradmore?“

      „Mina olen mr. Bradmore,“ vastas mees. „Mida soovite?“

      Womersley vaatas tühjal tänaval edasi-tagasi ja tõstis siis pilgu ülespoole.

      „Kahetsen, et äratasin teid unest, mr. Bradmore,“ ütles ta. „Keegi mees suri äkki Cartwright Gardensis umbes tunni aja eest. Leidsime tema taskust teie nimekaardi. Kas võiksite tulla alla ning rääkida mulle, kas teate temast midagi?“

      Hääl lausus ainult ühe sõna:

      „Oodake!“

      Kui aken suleti, pöördus Womersley Jennisoni poole.

      „See on siis lahendatud,“ pomises ta. „Surnu pole Bradmore. Järgmine küsimus: kas Bradmore teab, kes ta on?“

      Enne kui Jennison suutis kaaluda võimalusi selle poolt ja vastu, avanes uks ning mr. Bradmore ilmus ise, rõivastatud vanasse hommikukuube, hoides lampi oma pea kohal. Ta oli suure kasvuga, keskealine mees, natuke väsinud ja kurvameelse välimusega; tumedais, sassis juukseis ning habemes leidus juba halle karvu, ja ta näis olevat tundnud muret ning vaeva. Enne kõnelemist vaatles ta tähelepanelikult mõlemat meest; Jennisonist libises ta pilk kiiresti üle, aga Womersleyl peatus kauemini.

      „Kas politsei?“ küsis ta.

      „Olen Scotland Yardist, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv. Ta võttis laiba juurest leitud kortsunud kaardi ja sirutas lambivalgusesse. „Siin on kaart, mida mainisin, mr. Bradmore. Teie oma, eks ole?“

      Bradmore noogutas ja kutsus külalised majja. Sulgenud ukse nende taga, juhtis ta nad koridori paremal pool asetsevasse tuppa, pani lambi lauale selle keskel, pakkus neile toolid ja istus ise detektiivi vastu. Viibimatult esitas ta Womersleyle otsekohese küsimuse:

      „Mis moodi mees see oli?“

      „Ilusa välimusega ja terve jumega mees, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv kähku. „Minu arvates umbes kolmekümne viie aastane. Hästi rõivastatud — tumesinine seržülikond. Taskuis hulk raha, aga mitte mingisuguseid pabereid — vähemalt mitte selliseid, kus oleks leidunud nimi või aadress, peale teie kaardi muidugi. See oli parempoolses vestitaskus.“

      „Ja te ütlete, et ta suri äkki Cartwright Gardensis?“ küsis Bradmore. „Mis põhjusel?“

      Womersley raputas pead ning osutas tähelepanelikult kuulavat Jennisoni.

      „See küsimus tuleb lahendada arstil, mr. Bradmore,“ vastas detektiiv. „Noormees siin nägi kõik, mis oli näha. Võõras tulnud mööda tänavat, nähtavasti parimas tujus ning tervises, aga tõstnud siis äkki käed, haaranud oma kaelast kinni, kukkunud maha ja surnud — otsekohe!“

      Bradmore heitis Jennisonile ühe pilgu, aga ainult üsna lühikese. Tema tähelepanu pöördus detektiivile tagasi.

      „Mis ajal see õieti juhtus?“ küsis ta.

      „Meie sõbra sõnade järgi siin umbes kolmveerand kaksteist,“ vastas Womersley, osutades jällegi Jennisoni. „Aga — kas teate, kes see mees on, mr. Bradmore? Praegu on see küsimus kõige tähtsam.“

      Bradmore noogutas aeglaselt.

      „Jah!“ vastas ta. „See peab olema Alfred Jakyn — Alfred Jakyn!“

      „Või nii?“ lausus Womersley. „Ja — kes on Alfred Jakyn? Oli, tuleks muidugi öelda. Kes ta siis oli?“

      Bradmore hakkas silitama oma habet, vaadeldes küsitlejat mõtlikult.

      „Kas tunnete Holborni, — see tähendab, kas tunnete teda hästi?“ päris ta.

      „Ei tunne,“ vastas Womersley. „Ma töötan harilikult hoopis teises linna otsas.“

      „Seda ma arvasin,“ jätkas Bradmore, „sest muidu oleks Jakyni nimi teile tuttav. Kui läheksite homme hommikul piki Holborni, näeksite Counsel’s Pasr sage’i nurgal hästituntud apteeki, millel seisab nimi Daniel Jakyn. Tegelikult on Daniel Jakyn surnud ja mina olen tema järeletulija. Peale tema surma mineval kevadel võtsin üle apteegi, mida olin juhtinud mitu aastat. Ja Alfred Jakyn oli tema poeg — ainuke poeg. Õieti ka ainuke laps.“

      „Nõnda!“ ütles Womersley. „Aga mida teate Alfredist, mr. Bradmore? See tähendab muidugi, ühenduses tema äkilise surmaga?“

      „Jutustan teile kohe kõik, mida tean Alfred Jakynist,“ vastas Bradmore. „Nagu ütlesin, oli ta oma isa ainuke laps. Poisikesena ning noormehena käitus ta taltsutamatult ja ekstravagantselt, — tegi isale palju muret ning lõpmata suuri kulusid. Umbes kümme aastat tagasi kadus ta kodunt, ja niipalju kui mina tean — tõtt öelda, olen selles päris kindel—, ei kuulnud isa sest ajast kuni oma surmani temast mitte sõnagi. Ka keegi teine ei saanud Alfredilt mingeid teateid, mina ammugi mitte — kuni eile õhtuni. Siis — umbes kolmveerand kaheksa — astus ta mu apteeki —“

      „Ütlesite: eile õhtul, — kas mõtlete sellega käesolevat?“ katkestas Womersley jutustajat. „Sama õhtut, mil ta suri?“

      „Just nii,“ kinnitas Bradmore. „Eile õhtul — mis on parajasti möödunud — astus ta sisse, teretas mind, nagu oleksime kohtunud alles eelmisel päeval, jutustas, et oli hommikul maabunud Liverpoolis, tulles Ameerikast — vist New Yorkist — ja küsis oma isa järele. Ta ei teadnud veel, et isa on surnud, vaid kuulis seda alles minult. Seejärel istusime kaupluse taga asetsevas toas ja ma jutustasin talle kõik.“

      „Muidugi oli teil jutustada üsna palju, mr. Bradmore?“ arvas Womersley.

      „Oh jah!“ vastas apteeker. „Nähtavasti ei teadnud Alfred midagi. Välimuse järgi otsustades näis ta jõukas, aga ma ei saanud selgusele, kus ta oli veetnud suurema osa aega oma kümneaastasest äraolekust, sest imelikul kombel olid talle peale isa surma teadmata ka kõik muud sündmused viimase aja jooksul üldse.“

      „Hm!“ pomises Womersley. „Ehk viibis ta kuskil, kuhu ei ulatu uudiseid. Siiski —“

      „Jutustasin talle kõik tema perekonna asjust,“ jätkas Bradmore. „Kõigepealt, et isa suri, ilma et oleks üldse teinud testamenti —“

      „Kas pärandus on suur?“ küsis Womersley.

      „Jah, üsna suur, — ta oli jõukas mees,“ vastas Bradmore. „Et Alfred oli ilmunud tagasi, oleks see saanud kõik temale, nagu ta mõistis ka ise. Aga ma rääkisin talle samuti, et sugulased, soovides pärida Danieli varandust, olid juba astunud samme, et lasta tunnistada teda surnuks, sest temast polnud kuuldud midagi kümne aasta jooksul —“

      „Tal on siis ka sugulasi?“ katkestas Womersley.

      „Jah, Daniel Jakyni noorema venna lesk, mrs. Nicholas Jakyn, kel on kaks last, poeg Nicholas ja tütar, kes kannab imelikku nime Belyna, mõlemad juba täiskasvanud. Mrs. Nicholas Jakyn elab nendega oma venna, dr. Gornelius Syphax’i juures Brunswick Square’il, üsna lähedal siit. Kui Alfred Jakyn