ja pane osa oma sissetulekust kõrvale. Rikkad inimesed tegutsevad sageli unistuste valdkonnas, kuid ei kuluta kõike tarbimisele. Vaestest 95 protsenti ei säästnud üldse midagi, vaid laenas hoopis elamiseks raha juurde.
Viimase punkti juures tahan rõhutada, et liitintressi efekt ei ole tugev mitte ainult säästmise, vaid ka laenamise puhul. Pikas perspektiivis säästad arvatust rohkem raha, kui muudad kogumise ja targa tarbimise oma elustiiliks, nagu kirjeldab Arne Talving siinse raamatu kolmandas osas.
Corley järeldused viis aastat kestnud uurimuse kokkuvõtteks klapivad huvitaval kombel Stanley ja Danko järeldustega pärast nende 30 aasta kestel läbi viidud uuringuid.
Samuti klapivad need kirjanik Steve Sieboldi omadega, kes intervjueeris kolme aastakümne jooksul 1200 rikast inimest ja kirjutas sellest raamatu „How Rich People Think“ („Kuidas rikkad inimesed mõtlevad“). Rikkad õpivad uusi asju tihti raamatutest, aga ka sama meelelaadiga ning soovitavalt edukamatelt ja jõukamatelt sõpradelt. Siebold ei väida, et peaksid kellelegi sellepärast sõpruse üles ütlema, et ta ei ole rikas, aga tutvusringkond mõjutab meid, nii et statistilisest vaatepunktist toob edukate säästjatega suhtlemine kasu. Tavaliselt ütleb sinu lähimate sõprade vara keskmine suurus midagi ka sinu enda võimaluste kohta.
Siebold pani tähele sedagi, et varakad inimesed saavad palju paremini hakkama ebakindlusega. Nagu oleme näinud, valivad paljud jõukad oma tee, neil on oma firma ja nad investeerivad. Mõnikord tähendab see, et tuleb olla väljaspool mugavustsooni.
Veel üks käitumissoovitus, mis kasvatab sinu rahalisi võimalusi, pärineb Napoleon Hillilt. Tema uuris 500 miljonäri ja kirjutas klassikaks saanud raamatu „Mõtlemist muutes rikkaks“*****. Miljonärid on tihti head otsustajad.
„Inimesed, kellel ei õnnestu raha säästa, langetavad otsuseid (kui nad üldse selleni jõuavad) väga pikkamööda ning nad muudavad ruttu ja tihti meelt.“ – Napoleon Hill
Tuntud spordipsühholoogi Bob Rotella hinnangul on erakordsetel inimestel olemas visioon ning nad ei hooli, mida teised ütlevad või arvavad – nad panevad kõik välja, et eesmärgini jõuda. Tavapäraselt on nad optimistlikud, hea enesekuvandiga, edu toovate harjumustega; nad on pühendunud selles mõttes, et töötavad kõvasti, aga ka nutikalt ja keskendunult ega püüa kõiges parimad olla; nad hindavad oma tulemusi ausalt, õpivad oma vigadest. Rotella on Ameerikas nõustanud mitmeid suuri ettevõtteid ja kindlasti on need harjumused edukate inimeste puhul sarnased.
Samas tuleb vaadata ka teist külge ja nentida, et ajalugu kirjutavad võitjad. Selles peatükis ja varem nimetatud harjumustega inimesed ei ole kõik ilmtingimata rikkaks saanud ja neid pole ka intervjueeritud. Kuna mõned minu kasutatud allikad on uurinud ka vähem jõukaid inimesi ja nende harjumusi, on järeldustest siiski palju kasu. Vahe õnnestujate ja teiste vahel torkab eredalt silma. Erinevalt järgmises peatükis lähemalt vaadeldud rühmast suurendame õige elustiiliga oma võimalusi.
***** Eesti keeles 1998, tõlkija Virko Prits, kirjastus Ilo. Kordustrükid 2007, 2009, 2015, 2018 ning ka 2019 (tõlkija Ragne Kepler, kirjastus Rahva Raamat).
6
Kõige kulukam harjumus
Sa ei ole halvem inimene, kui oma raha alati tarbimise peale kulutad. Üldjoontes võid sa isegi hästi elada, kuigi tihtipeale on raha otsas. Aga kui otsustad nii elada, siis vähendad võimalust finantsiliselt võitjaks tulla. Teatud harjumused hoiavad enamikku inimesi vaesema poole peal kinni, teised harjumused aga kannavad paljud rikaste poole peale üle. Nii lihtne see ongi.
Corley eespool mainitud uurimuses ostis vaestest igal nädalal lotopileti 77 protsenti ja panustas spordiennustusse 52 protsenti. Rikaste rühmast tegeles spordiennustusega vaid 16 protsenti ja lotot mängis igal nädalal vaid kuus protsenti.
See klapib hästi veebiportaali InvestmentU ühe artikliga, kus öeldakse, et poole kõigist lotopiletitest ostab Ameerika leibkondade vaeseim kolmandik. Lisagem veel, et lotopileteid ostetakse kogusummas rohkem, kui tarbijad muu meelelahutuse peale kokku kulutavad. See tundub liiga uskumatu, et olla tõsi, kuigi meelelahutuse definitsioon paistab ebaselge. Eriti kui 1992. aastal käivitatud Powerballi loto mängutingimusi on lausa kuus korda muudetud, et seda oleks raskem võita. Igal juhul on USA suured finantsilised klassivahed korraga täiesti arusaadavad ja eeldatavad. Kuna inimesed ostavad lotopileteid vabatahtlikult, on see kummaline vaatemäng, kus mõned valivad vaesuse vaid selleks, et jahtida kiire raha unistust. Kas pole see mitte kurb?
Ilmselgelt on oma iva naljana mõeldud ja veidi õelal ütlusel, et loto on varandus inimestele, kes ei tea ega mõista statistikat. Napp seltskond professionaalseid mängijaid teenivad pokkeri ja teiste mängudega siiski raha, aga nad kõik mängivad teiste inimestega. Enamasti teiste pokkerimängijatega, kes ei ole sama head. Seevastu mänguautomaatide, niinimetatud ühekäeliste bandiitide vastu mängides on pikemas perspektiivis teoreetiliselt võimatu raha teenida.
Sama kehtib ka loto kohta. 2016. aastal müüs riiklik lotofirma, praeguse nimega Svenska Spel muu hulgas kiirloteriipileteid 3,2 miljardi Rootsi krooni eest. Viimaste aastate kasumiteenimiskava kohaselt oli miljoni või enama Rootsi krooni võitmise võimalus üks miljonist.
Igal aastal tabab välk Rootsi kümnest miljonist elanikust keskmiselt 17 inimest. Seega on keskmisel rootslasel statistiliselt suurem oht saada välgutabamus kui võimalus kiirlotos miljonit võita, kuigi välgutabamuse ohtu saab vähendada toas püsides. Lotos kaotamise võimalust on jälle võimalik kahandada, kui jätad mängimata.
Vaieldamatult on kergem raha teenida, kui sul on mõne hasartmänguvahendaja, näiteks Evolution Gamingu, Netenti või Kambi aktsiad, kui olles mängukorraldajate nagu Betsoni, Kindredi või Svenska Speli klient. Tuntud kõnekäändu parafraseerides on rohi rohelisem õigel pool piirdeaeda. Siiski valivad paljud lotopiirdeaia tarbijate poole. Imelik, sest põnevust pakuvad ka aktsiad ja hea tulu saamise võimalus on tunduvalt suurem.
Hea selgituse leiame Rootsi majanduslehest VA Finans. 2017. aastal kirjutas Mats Larsson selles eksperimendist, mille tulemusena selgus, kui tugevalt tudengid lotovõidu võimalust üle hindavad. Neilt küsiti, kui palju nad oleksid nõus maksma tuhandikusuuruse võimaluse eest võita 4000 dollarit. Mõistlik vastus on kõige rohkem neli dollarit, aga tudengite arvates on teised valmis maksma keskmiselt viis dollarit ja nad ise kümme. Suurt rolli mängivad tunded, unistused ja lootused. Mina ei usu, et üliõpilased selle asja korralikult läbi arvutasid.
Ent isegi kui loto peavõit lõpuks tuleb, ei pruugi see end ära tasuda. Nagu sellest raamatust edaspidi loed, andis mitmemiljonine võit Arne Talvingu ema tubakapoes võitjatele tagasi vähemalt osa nende rahast, kuid sellegipoolest oleks kogu varasematel aastatel mängimiseks kulutatud summa investeerimine end paremini ära tasunud.
„Umbes aasta pärast ollakse tagasi võidueelsel tasemel – kes oli enne õnnetu, see tunneb end nüüd jälle samamoodi. Meid ei tee õnnelikuks mitte palju raha, vaid head sotsiaalsed suhted ja teiste aitamine.“ – Sakari Kallio, Skövde ülikooli kognitiivse neuroteaduse dotsent
„Samahästi võiksid kaks korda samal kohal sama auto alla jääda. Mängijad nii muidugi ei mõtle – nemad mõtlevad: „Taevake, kui ma selle võidu nüüd kätte saaksin!““ – Brian Wicklin, mängustatistik
7
Tarbi targalt
„Ära tarbi rohkem, vaid enam.“
– Micael Dahlen, majandusteadlane
Täiesti võimalik on igal kuul raha säästa ja iga päev luksuslikult elada. Säästmine muudab luksuse kättesaadavaks. Samas ei tee tarbimine sind alati õnnelikumaks.
Majandusteadlase Micael Dahleni sõnul kipub tarbimise kasu hääbuma. Seepärast soovitab ta tarbimisharjumusi aeg-ajalt muuta. Alati ei pea kõik, mida tahad tarbida, sulle kuuluma. See, mida teed, on tähtsam kui see, mis sulle kuulub. Seda