ine/>
GIGANTUM HUMERIS
sarja kolleegium
Airi-Alina Allaste (Tallinna Ülikool)
Karsten Brüggemann (Tallinna Ülikool)
Tiina Elvisto (Tallinna Ülikool)
Indrek Ibrus (Tallinna Ülikool)
Marju Kõivupuu (Tallinna Ülikool)
Mihhail Lotman (Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool)
Rain Mikser (Tallinna Ülikool)
Katrin Niglas (Tallinna Ülikool)
Hannes Palang (Tallinna Ülikool)
Ülar Ploom (Tallinna Ülikool)
Kristjan Port (Tallinna Ülikool)
Jaan Puhvel (California Los Angelese Ülikool)
Tõnis Põder (Tallinna Ülikool)
Rein Raud (Tallinna Ülikool)
Raivo Stern (Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut)
Marek Tamm (Tallinna Ülikool)
Peeter Torop (Tartu Ülikool)
Jaan Valsiner (Aalborgi Ülikool)
Anna Verschik (Tallinna Ülikool)
Airi Värnik (Tallinna Ülikool)
Ajalooteaduse uued suunad
Koostanud ja toimetanud Marek Tamm ja Peter Burke
Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
Gigantum Humeris
Ajalooteaduse uued suunad
Koostanud ja toimetanud Marek Tamm ja Peter Burke
Tõlgitud väljaandest
Debating New Approaches to History
Edited by Marek Tamm and Peter Burke
London: Bloomsbury Academic 2018
Väljaandmist toetasid programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomise toetamise põhimõtted 2018–2027“ raames:
Tõlke sisutoimetaja Marek Tamm
Tõlke keeletoimetaja Tiina Hallik
Küljendaja Sirje Ratso
Sarja makett: Rakett
© Marek Tamm, Peter Burke and Contributors, 2019
This translation is published by arrangement with Bloomsbury Publishing Plc
Autoriõigus (tõlge): Olavi Teppan, 2020
Autoriõigus: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020
ISSN 2228-1029
ISBN 978-9985-58-892-5
e-pub ISBN 978-9985-58-897-0
TLÜ Kirjastus
Narva mnt 25
10120 Tallinn
E-raamat OÜ Flagella
ILLUSTRATSIOONID
8.1. 6. iseseisva patarei lipp, Massachusettsi vabatahtlik kergekahurvägi, u 1862, siid, General Artemas Ward House Museum, Shrewsbury, Massachusetts. General Artemas Ward House Museumi loal
8.2. Sarony, Major ja Knapp William Bauly järgi, „Meie taevast antud lipp“, 1861, kromolitograafia, Library of Congress Prints and Photographs Division, Washington, D.C. Avalik omand
8.3. 6. iseseisva patarei lipp, Massachusettsi vabatahtlik kergekahurvägi, u 1862, siid, General Artemas Ward House Museum, Shrewsbury, Massachusetts (detail). General Artemas Ward House Museumi loal
9.1. „Seitse surmapattu“, omistatud Hieronymus Boschile, u 1505, õli puidul, 119,5 × 139,5 cm, Museo del Prado, Madrid. Avalik omand
9.2. Kokkupandav piilukast 1760. aastast, 12-sentimeetrise läbimõõduga suurendusklaasi ja kaldpeegliga, võimaldab sisse asetada seitse kihti, et tekitada sügavuse illusioon. Martin Engelbrecht, Augsburg (Saksamaa), 20,2 × 22 × 81 cm (kinniselt). Centre national du cinéma et de l’image animée, CNC-AP-11-1119 b. Foto Stéphane Dabrowski loal – La Cinémathèque française
9.3. Päikese spektri neeldumisjooned (tumedad jooned), mida nüüd nimetatakse Fraunhoferi joonteks. Joseph von Fraunhoferi spektroskoopia, 1814. Deutsches Museumi loal, München
SISSEJUHATUS
AJALOOTEADUSE UUED SUUNAD
Marek Tamm
Ainus kohus, mis meil on ajaloo ees, on selle ümberkirjutamine.
Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (1891), tlk Krista Kaer
„Ajalugu on intellektuaalne vorm, mille abil kultuur annab endale aru oma minevikust,“ pakkus 1929. aastal Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1929: 166) meeldejäävalt välja ühe võimaliku ajaloo defineerimise viisi. See on õigupoolest väga sarnane ühe teise määratlusega, mille sõnastas Huizinga suur eeskuju, Šveitsi ajaloolane Jakob Burckhardt (2007: 179) 19. sajandi lõpul: ajalugu on tema hinnangul „talletus selle kohta, mida üks ajastu leiab teises ajastus märkimisväärset“. Nendest määratlustest ei pea järeldama, et mineviku uurimise saab taandada oleviku nõudmistele või ühiskondlikule tellimusele, nii tuleb kindlasti silmas pidada ka akadeemilise maailma sisemisi otsinguid, ent kummati on selge, et ajalookirjutuse arenguid ei saa vaadelda suurtest sotsiaalsetest, tehnoloogilistest, kultuurilistest ja muudest muutustest lahus. Niisiis, selleks et mõista viimaste kümnendite mõjukamaid uurimissuundi ajaloos, tuleb alustuseks tähelepanu pöörata sügavamatele hoovustele tänapäeva (lääne)maailmas, muutustele kultuuri alusarusaamades, tehnoloogilistes võimalustes ja suhtumises ümbritsevasse.
Alternatiivsed ruumilised kategooriad
Lääne kultuuri kaks aluskategooriat, aeg ja ruum, on viimastel kümnenditel teinud läbi olulised teisenemised. 18. sajandil võrsunud modernistlik ajarežiim (mille üks vilju oli akadeemiline ajalookirjutus) ja Euroopa-keskne, hierarhiliselt liigendatud ruumikäsitus (mis sidus tihedalt rahvuse ja ajaloo) on praeguseks laiali lagunenud või vähemalt minetanud oma enesestmõistetavuse. Me oleme olnud viimasel ajal tunnistajaks suurele hulgale alternatiivsetele arusaamadele ruumilisusest ja ajalisusest, millel on mõistagi olnud tagasiulatuv mõju sellele, kuidas me kontseptualiseerime ajaloolist ruumi ja aega.
Pole vaja usutavasti enam ennast ideoloogiliselt positsioneerida, et pidada meie ajastu keskseks märksõnaks „globaliseerumist“, mis oma paljutähenduslikkuses sobib hästi mitmesuguste, tihti omavahel vaid nõrgalt seotud protsesside ühisnimetajaks. Kuigi see termin ulatub tagasi juba 1930. aastatesse ja tuli esmalt käibele hariduse ja rahvusvaheliste suhete kontekstis, jääb selle tegelik läbilöök 1990. aastatesse (James, Steger 2014; vt ka Osterhammel, Petersson 2005). Kõige üldisemalt viitab globaliseerumine maailma üha suuremale võrgustumisele ja põimitusele, selle omalaadi „kokkutõmbumisele“. Kuigi turujõud on üks olulisemaid globaliseerumise mootoreid, ei ole globaliseerumine kindlasti üksnes majanduslik nähtus, vaid oluline on silmas pidada niisamuti selle poliitilist, kultuurilist, ökoloogilist ja ideoloogilist mõõdet (Steger 2017).
Põhjendatult võib väita, et globaliseerumine on sundinud või inspireerinud ajaloolasi otsima mineviku mõtestamisel ruumilisi alternatiive, pöörama suuremat tähelepanu rahvusülestele ühendustele ja võrgustikele. Nendest otsingutest on võrsunud terve rida lähenemisi, mis erinevate ingliskeelsete nimetuste all, nagu transnational history, connected history, entangled history või global history, jagavad sarnast soovi liikuda teispoole