publikuga“. Samamoodi pärinevad sellest perioodist esimesed originaalsemad katsed viljeleda veebipõhist ajalookirjutust, näiteks Robert Darntoni (2000) elektrooniline essee 18. sajandi Pariisi infovõrkudest, mis põimis erinevaid meediume (tekste, pilte, helisid). Ameerika ajalooühingu presidendina kuulus Darnton ka nende ajaloolaste hulka, kes 2000. aastate alguses panustasid innukalt ajaloouurimuste elektroonilise publitseerimise arendamisse, ometi mõistsid juba mõne aasta pärast, et „elektroonilise kirjastamise varajaste eksperimenteerimisfaaside võidukas vaimustus on lahtunud ja tänapäeval me tegeleme töökõlblike projektidega“ (Tamm 2007: 76). Elektroonilise publitseerimise ja veebipõhise ajalookirjutuse Achilleuse kand on endiselt säilitamise probleem. Internetiavarustest on kõige kaduva teed läinud nii Darntoni elektrooniline essee kui ka paljud muud 2000. aastate uuenduslikud ajalooprojektid. Kui traditsiooniline trükimeedium on suutnud mitu sajandit edukalt toetada teaduskommunikatsiooni, siis digimeedium on endiselt üürikese iseloomuga ja kuniks pole võimalik tagada selle pikaealisust, pole põhjust arvata, et digitaalne ajalookirjutus astuks varasemate ajalookirjutuse vormide asemele. Seega tuleks „digiajalugu“ käsitada ennekõike üleminekuterminina, mis on aidanud tõstatada uusi olulisi küsimusi ja suunata ajaloolasi omandama uusi tehnilisi oskusi. Pikemas perspektiivis on aga tõenäoline, et „enam ei räägita „digiajaloost“, kuna kogu ajalugu saab uut tüüpi allikate, meetodite ja levitusviiside rakendamise poolest ühel või teisel moel „digitaalseks“ (nagu saavad oma olemuselt „digitaalseks“ ka kõik muud humanitaarteadused)“ (Zaagsma 2013: 16).
Sõnadest kaugemale
Oluline osa läinud sajandi viimaste kümnendite ajaloouuendusest lähtus „keelelisest pöördest“, äratundmisest, et keel mitte pelgalt ei peegelda tegelikkust, vaid loob seda. Seevastu käesoleval sajandil on ajaloolased soovinud pigem pageda „keelevanglast“, liikuda teisele poole diskursust, välja tekstilabürintidest. Sõnade asemel otsitakse seletusi asjadest. See soov on leidnud kõige selgema väljenduse uues kasvavas huvis materiaalsuse, pildilisuse ja kehalisuse vastu, mis on omakorda mõjutatud sügavamatest ühiskondlik-kultuurilistest hoovustest. Prantsuse filosoof Tristan Garcia (2014: 1) on hiljuti tõdenud, et „meie aeg on vahest asjade epideemia aeg“, kusjuures tema hinnangul ei vaja ümbermõtestamist mitte niivõrd meie suhe asjadesse, kuivõrd asjade eneste loomus ja nende mõju meile.
Lääne kultuuri visuaalseks muutumine viimastel kümnenditel on üldaktsepteeritud tõsiasi, ent sama oluline on märgata piltide rolli teisenemist kultuuris; pildid ei ole enam abstraktsed ega passiivsed, vaid konkreetsed ja performatiivsed, neile on omane teatav agentsus, mistõttu visuaaluuringute keskne küsimus ei ole enam, mida pildid tähendavad, vaid mida pildid tahavad (Mitchell 2005). Bruno Latour (1993) ja Alfred Gell (1998) olid ühed esimesed, kes hakkasid rääkima asjade ja piltide agentsusest, praeguseks on ajaloolastegi seas, eriti asjade ajaloo (vt 8. ptk) ja visuaalkultuuri ajaloo (vt 9. ptk) valdkonnas, üha laiemalt juurdunud arusaam, et „objektid pole üksnes ajaloo tulemus, vaid ka ajaloo aktiivsed toimijad“ (Auslander 2005: 1017).
Keha tagasipöördumine humanitaarteaduslikesse aruteludesse leidis aset juba 1970. aastatel ja „kehaajalugu“ on olnud üks olulisi ajaloouurimise suundi (nt Porter 1991; 2001; Corbin, Courtine, Vigarello 2004–2006). Kummati on keha olnud kuni viimase ajani ajaloolastele pigem metafoor kui mateeria, pigem kultuuriline kui füüsiline nähtus. Kehaajaloo all on enamasti uuritud erinevaid diskursusi kehast, erinevaid vaatenurki kehale, oluline on olnud keha semantika, mitte pragmaatika. „Sest sisenedes tähenduse valda, on keha füüsiline reaalsus ikka välja jäetud,“ oli Annemarie Moli (2002: 11) kriitiline tähelepanek, kui ta esitas uue lähenemise, mida ta nimetab „praksiograafiaks“ ja mis keskendub kehapraktikate ajaloolisele uurimisele. Kehasid, asju ja vahendeid ei käsitleta enam vagurate objektide, vaid aktiivsete tegijatena. „Sel moel võiks praksiograafia pakkuda kehaajaloolastele huvitava meetodi, kuidas uurida füüsilist keha kui ajaloo tegijat, analüüsides kehade, võtete, materjalide ja kohtade praktilist „tegevust“, mitte nende ajaloolist representatsiooni“ (Clever, Ruberg 2014: 554).
Selle uue lähenemise taga peitub üks laiem suundumus, mida võiks nimetada ajaloo ja bioloogia uueks kohtumiseks. Kui „keeleline pööre“ eelistas vaimu mateeriale, hinge kehale ja kultuuri loodusele, siis nüüd on need eristused hääbumas ja maailma vaadeldakse järjest enam hübriidse nähtusena, mitte antagonismi, vaid assamblaaži võtmes. „Ilma bioloogiata pole kuigivõrd kultuuri,“ tõdeb lakooniliselt Daniel Lord Smail (2008: 154), kellele sekundeerib Julia Adeney Thomas (2014: 1587): „Antropotseeni ajastul paistavad ajalugu ja bioloogia kokku sulanduvat.“ Looduse ja kultuuri debatti on viimastel aastatel asendanud arusaam biokultuurist (Davis, Morris 2007; McGrath 2017) ning vaimu ja keha dilemmat on ümber mõtestatud „laiendatud vaimu“ ja „kehastunud mõtlemise“ kaudu (Menary 2010; Shapiro 2014). Ometi märgivad autorid sissejuhatuses ümarlauale „Ajalugu kohtub bioloogiaga“ ajakirjas The American Historical Review õigustatult, et ajaloo ja bioloogia (ning õigupoolest ka teiste teaduste) koostöö pole ühesuunaline tänav ning ajaloolased peavad säilitama oma kriitilise hoiaku:
Ajaloolaste väljakutse on kohaneda uute bioloogiliste avastustega, tunnistades samal ajal, et sel ajajärgul, kus bioloogiale kuulub jäme ots, tuleb ajaloolastel etendada üha tähtsamat rolli: kritiseerides teaduse kalduvust inimkäitumist universaliseerida ja dekontekstualiseerida, avastades inimkäitumise mustreid ja inimkeha muutusi, mis võivad loodusteaduslikku mõtet ümber kujundada ja teaduslikku uurimistööd uuele rajale suunata, ning seistes ajaloo kui humanistliku uurimisviisi eest. (AHR Roundtable 2014: 1499)
Kui kehaajaloo arengus oli võtmetähtsusega nais- ja sooajaloo (women and gender history) panus, siis uus huvi „päris“ kehade ja asjade vastu on lubanud laiendada sooajaloo „küsimustikku“ (vt 4. ptk), ent niisamuti esitanud väljakutse selle peamistele eristustele (Downs 2010). „Materiaalne pööre“ on aidanud meil mõista asjade suurt tähtsust sooidentiteedi kujundamisel ja konstrueerimisel. Olgugi et soorolle määratleb kahtlemata ka keelekasutus, on oluline tähele panna, kuidas toimivad sugudevahelised suhted materiaalsete objektide kaudu (Kirkham 1996; Greig, Hamlett, Hannan 2016). Inimkonna pikas ajaloos on kirjakeele ja kontseptuaalsete kategooriate kõrval väljendatud soolist identiteeti niisamuti tekstiilide, puu, metalli, piltide, rituaalide, tantsu, muusika jne toel. Leora Auslander (2005: 1019) on kirjutanud sugestiivse üldistusjõuga:
Inimesed vajavad asju, et individueerida, diferentseerida ja identifitseerida; inimesed vajavad asju, et väljendada ja kommunikeerida seda, mis on ütlemata ja ütlematu; inimesed vajavad asju, et paigutada end ruumis ja ajas, keha pikendustena (et korvata keha piiratust), aga ka meeleliseks naudinguks; inimesed vajavad objekte, et tõhusalt mäletada ja unustada; ning me vajame objekte, et tulla toime puuduoleku, kaotuse ja surmaga.
Asjade ja mateeria poole pöördumine on tähendanud ühtlasi eemaldumist antropotsentrismist; asjad ei saa tingimata tähendust tänu inimestele, samuti võib asjadel olla inimeste üle mitte väiksem mõju kui vastupidi. Radikaalsemad mõtlejad on selles seoses rääkinud „objektile orienteeritud demokraatiast“, milles „vabastatakse subjektikeskse diskursuse humanistlikule valitsusvõimule allutatud asjad“ (Trentmann 2009: 284). See filosoofiline suundumus, mis on uusmaterialismi nime all kuulsust kogunud, rõhutab, et inimesed ja asjad kujundavad teineteist koos kuni selleni välja, et nendevahelised eristused pole lihtsalt hägustunud, vaid tegelikult ei pea enam üldse paika (LeCain 2017). „Uusmaterialistid annavad peale selle märku,“ kirjutab Sonia Hazard (2013: 67), „et meie kui nähtavalt inimesed oleme nii inimlike kui ka inimväliste asjade muutlikud kogumid. Mateeriamass, milleks on inimkeha – aju ja närvisüsteem, luud ja elundid –, pole kunagi välismaailmast hermeetiliselt eraldatud, vaid suhestub kogu aeg toidu, õhu, metallplaatide, mikroobide ja muude asjadega, ilma milleta me ei saaks elada.“
Seega käib materialistlik perspektiiv kehalisuse ümberhindamisega käsikäes. Meie aistingutel ja tunnetel on materiaalne tagapõhi ja need hõlmavad nii inimlikke kui ka inimväliseid tegureid. „Näiteks helid on õhus edasikanduvad välised võnked. Lõhnad on inimvälised osakesed, mis sisenevad ninna. Sellised emotsioonid nagu kurbus või rõõm on lahutamatult seotud oma poorse füsioloogiaga, tingitud keemilistest ainetest veres ja närvide ergastumisest“ (Hazard 2013: 68). Koos neuroteadustega on