tegelikult oli“, vaid ka „missugune see oli“ (Hunt 2009). Kui alles mõnekümne aasta eest oli ajalooteaduse üks olulisi märksõnu „ajalugu altpoolt“, siis nüüd on uue lööksõna staatusesse tõusnud „ajalugu seestpoolt“ (Burman 2012). Olgugi et koostöö neuroteadustega on ajaloolaste jaoks komplitseeritud, kuna need teadused on pidevas muutumises ja ühel hetkel valitsevad ideed lükatakse järgmisel hetkel kõrvale, ei tohiks koostööd vältida. Vastupidi, neuroteadlaste ideid tuleks võtta kui inspiratsiooniallikat, mitte kui kategoorilisi argumente (Mandressi 2011; Becker 2012; vrd Kleinberg 2016).
Arutlused ajaloo uutest suundadest: käesoleva raamatu põhjendus
Ajalooteadus on käesoleval sajandil läbi teinud mitmeid muutusi. Esile on kerkinud uued uurimisvaldkonnad, uued teemad, uued epistemoloogilised platvormid. Kui 1990. aastatel domineerisid veel jutud ajaloo „kriisist“ (Scott 1989; Noiriel 1996; Fahrmeir 2003), siis uus sajand on olnud tunnistajaks taastuvale optimismile ja järjest enamatele silmapiiril terendavatele võimalustele. Kui Prantsuse ajaloolane ja kirjastaja Pierre Nora asutas 1980. aastal uue intellektuaalse kuukirja Le Débat, õigustas ta nimevalikut esimeses numbris sõnadega „Le débat, parce qu’il n’y en a pas“ („Debatt, sest seda enam ei ole“). Käesolev köide sündis ositi samuti äratundmisest, et selmet esitada võidukas lugu ajalooteaduse üha uutest vallutustest uuel sajandil, on huvitavam uute arengute üle arutleda. Me oleme veendunud, et igasuguses akadeemilises valdkonnas on uurimistöö põhialuste ja perspektiivide üle peetava debati julgus ja intensiivsus tunnistus selle valdkonna elujõust.
Sellest tõdemusest lähtuvalt koostasime toimetajatena loetelu mõningatest uutest lähenemistest ajaloole, mida me soovisime siinsesse koguteosesse kaasata (loodetavasti pole vaja eraldi rõhutada, et see loetelu ei pretendeeri ammendavusele), ning palusime igal kaasautoril käsitleda võtmeprobleeme ja väljakutseid, millele ta sooviks selles konkreetses ajaloovaldkonnas tähelepanu juhtida. Ent kogu selle ettevõtmise eesmärk polnud lihtsalt pakkuda kasulikku ülevaadet ajalooteaduse uutest suundadest, vaid ka anda aimu käimasolevatest ajalooteaduslikest aruteludest, ajalooteadusliku meetodi kujunemisprotsessist. Seepärast järgneb igale peatükile kriitiline kommentaar, mille on kirjutanud teine sama valdkonna spetsialist, pakkudes teemale mõningaid alternatiivseid ja/või täiendavaid perspektiive. Peatüki lõpetab omakorda esimese autori lühike vastus kommentaarile. Kuigi see kindlasti ei anna tulemuseks kõikehõlmavat portreed praegustest ajalooteaduslikest suundumustest ega neid ümbritsevatest vastuoludest, usume, et see aitab selgitada kiiresti muutuval historiograafilisel maastikul põhilisi pingekohti ja erinevaid nägemusi.
Me loodame, et selle raamatu uuenduslik formaat, mis on mõnevõrra inspireeritud Tim Ingoldi (1996) toimetatud koguteosest „Key Debates in Anthropology“, aitab paremini kui ükski teine saada lugejal aimu nüüdisaja ajalooteaduslikku mõtet valitsevatest põhiteemadest ja võimaldab mõista probleeme, mis on ajalooteaduse teoreetilises ja metodoloogilises päevakorras parajasti esiplaanil. Kuigi meie eesmärk on olla võimalikult laiahaardeliseks teejuhiks tänapäeva ajalookirjutuse juurde, oleme sihilikult seadnud raamatule mõned olulised ajalised ja ruumilised raamid. Ajalises mõttes otsustasime keskenduda ajalookirjutuse arengusuundadele alates 1990. aastatest (võttes ühtlasi arvesse tõsiasja, et eelmine säärane ettevõtmine, Peter Burke’i toimetatud „New Perspectives on Historical Writing“ ilmus 1991. aastal). Ruumilises mõttes eelistasime keskenduda peamiselt Lääne ajalookirjutuse uutele suundadele, innustades kaasautoreid samal ajal lisama oma tekstidesse võimalikult palju võrdlevat ja globaalset perspektiivi. Meil on väga hea meel, et oleme toonud kokku tõeliselt rahvusvahelise autorite kollektiivi rohkem kui kümnest riigist ja mitmest põlvkonnast, mis lubab loota, et see raamat pakub piisavalt esindusliku läbilõike tänapäeva Lääne ajalookirjutuse olulisematest traditsioonidest.1
VIIDATUD KIRJANDUS
AHR Roundtable 2014. ‘Introduction: History Meets Biology. – American Historical Review 119, 5, 1587–1607.
Anderson, S. F. 2011. Technologies of History: Visual Media and the Eccentricity of the Past. Hanover, New Hampshire: Dartmouth College Press.
Andrade, T. 2010. A Chinese Farmer, Two African Boys, and a Warlord: Toward a Global Microhistory. – Journal of World History 21, 4, 573–591.
Armitage, D. 2012. ‘What’s the Big Idea? Intellectual History and the Longue Durée. – History of European Ideas 38, 4, 493–507.
Armitage, D.; Guldi, J. 2015. Le retour de la longue durée: une perspective anglo-americaine. – Annales. Histoire, Sciences Sociales 70, 2, 289–318.
Ashcroft, B.; Griffiths, G.; Tiffin, H. 1989. The Empire Writes Back: Theory and Practice in Post-Colonial Literature. London, New York: Routledge.
Assmann, A. 2013. Ist die Zeit aus den Fugen? Aufstieg und Fall des Zeitregimes der Moderne. München: Hanser.
Assmann, J. 1997. Moses the Egyptian: The Memory of Egypt in Western Monotheism, Cambridge MA: Harvard University Press. (ee: Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest lääne monoteismis. Tlk K. Hein. Tallinn: Varrak 2017).
Auslander, L. 2005. Beyond Words. – American Historical Review 110, 4, 1015–1045.
Ayers, E. L. 1999. The Pasts and Futures of Digital History. http://www.vcdh.virginia.edu/PastsFutures.html (20.12.2017).
Baratay, É. 2012. Le point de vue animal. Une autre version de l’histoire, Paris: Seuil.
Becker, P. 2012. History and the Neurocentric Age. – E. Russell (ed.), Environment, Culture, and the Brain: New Explorations in Neurohistory. RCC Perspectives 6, 69–73.
Berger, S.; Conrad, C. 2015. The Past as History: National Identity and Historical Consciousness in Modern Europe. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
Berry, D.; Fagerjord, A. 2017. Digital Humanities: Knowledge and Critique in a Digital Age. Cambridge: Polity Press.
Bevernage, B. 2011. History, Memory, and State-Sponsored Violence: Time and Justice. New York, London: Routledge.
Bevernage, B. 2015. The Past Is Evil/Evil Is Past: On Retrospective Politics, Philosophy of History, and Temporal Manichaeism. – History and Theory 54, 333–352.
Bonneuil, C.; Fressoz, J.-B. 2016. The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. London: Verso.
Brooke, J. L. 2014. Climate Change and the Course of Global History: A Rough Journey. Cambridge: Cambridge University Press.
Burckhardt, J. 2007. Judgements on History and Historians. London, New York: Routledge.
Burke, P. (ed.) 1991. New Perspectives on Historical Writing. Cambridge: Polity Press.
Burke, P. 2016. What is the History of Knowledge? Cambridge: Polity Press.
Burman, J. T. 2012. History From Within? Contextualizing the New Neurohistory and Seeking Its Methods. – History of Psychology 15, 1, 84–99.
Castells, M. 2008. Communication Power. Oxford: Oxford University Press.
Chakrabarty, D. 2000. Provincializing Europe: Postcolonial Thought and Historical Difference. Princeton NJ: Princeton University Press.
Chakrabarty, D. 2009. The Climate of History: Four Theses. – Critical Inquiry 35, 197–222.
Chakrabarty, D. 2015. The Human Condition in the Anthropocene: The Tanner Lectures in Human Values, delivered at Yale University, February 18–19, 2015. https://tannerlectures.utah.edu/Chakrabarty%20manuscript.pdf (20.12.2017).
Christian, D. 2004. Maps of Time: An Introduction to Big History. Berkeley, Los Angeles: University of California Press.
Clever, I.; Ruberg, W. 2014. Beyond Cultural History? The Material Turn, Praxiography, and Body History. – Humanities 3, 546–566.
Conrad, S. 2016. What is Global History? Princeton, Oxford: Princeton