Selline lähenemine esitab mõistagi väljakutse ajaloolaste harjumuspärastele allikate kasutamise viisidele, nõudes, et tähelepanu pöörataks ka „inimvälistele radadele ja jälgedele“, kuna inimvälised organismid, mis küll „ei jutusta lugusid“, mängivad ometi „oma osa neis kattuvates radades ja jälgedes, mida me käsitame ajaloona“. „Niisiis on ajalugu,“ järeldab Anna Tsing (2015: 168), „ülestähendus paljudest maailma kujundavatest trajektooridest, nii inimlikest kui ka inimvälistest.“
Kirjeldatud suundi võib soovi korral siduda üldise „posthumaanse pöördega“ tänapäeva humanitaarteadustes. „Posthumanism“, nagu on hiljaaegu kirjutatud, „lükkab tagasi väite, et inimesed on ainus liik, kes on suuteline teadmist tekitama, ning selle asemel jätab ka teistele vormidele/asjadele/objektidele/olenditele/nähtustele vabaduse teada. Samuti seab see kahtluse alla eristusi, mis tõmmatakse liikide vahele ja keskele. See on oluline, sest kui inimesed on ainsate võimalike teadjate positsioonilt kõrvale lükatud, avanevad uued rikkalikud uurimisvõimalused“ (Ulmer 2017: 834). Üks nende võimaluste keskelt avanenud uurimissuundi on „posthumanistlik ajalugu“ (vt 12. ptk), millest tõenäoliselt areneb uus oluline lähenemine ajaloole antropotseeni ajastul.
Kuid antropotseeni ajastul on uue tähtsuse ja tähenduse saanud juba 1970. aastatel Ameerika Ühendriikides võrsunud keskkonnaajalugu (vt 3. ptk). Esialgu ühe ajaloo allharuna alustanud suund on viimastel aastatel levinud üle maailma ja oma haaret tublisti laiendanud, nähes ennast vältimatu osana igasugusest ajaloo uurimisest. Mõni aasta tagasi sai Kenneth Pomeranz (2014: 351) küsida: „Kas [keskkonnaajaloo] põhieesmärk on kehtestada omaette, fokuseeritud alamvaldkond (nagu näiteks naisajalugu, etnilised ajalood, teaduse ja tehnoloogia ajalood) või lõimida uus teema „peavoolu“ narratiividesse?“ Tänapäeval paistab vastus langevat selgesti viimase kasuks. Keskkonda ei ole võimalik tänapäeva ajalooteaduses enam käsitada ühe valikuna paljude teiste uurimisteemade seas või siis pelgalt inimtegevuse neutraalse taustana, vaid ajalooprotsessi keskse tegelasena, millest ei saa mööda vaadata ükski ambitsioonikam ajalooline uurimus.
Ajalugu digiajastul
Kui ökoloogilises mõttes elame me inimese ajastul, siis tehnoloogilisest vaatenurgast oleme digiajastu elanikud. Eespool vaadeldud aega ja ruumi puudutavad muutunud hoiakud ning inimese ökoloogilise jalajälje kiire kasv on tõepoolest kõik ühel või teisel moel seotud digitehnoloogia kiire arenguga. Globaliseerumine poleks iial saavutanud oma praegust tähtsust, kui seda poleks toetanud tehnoloogilised edusammud, eeskätt digitaalsete sidevahendite kiire levik. Manuel Castells (2008: 24–25) on veenvalt kirjutanud, et „globaliseerumist tagant tõukavad jõud saavad realiseeruda üksnes tänu globaalsete võrgustike loomise võimekusele, mille digitaalsed sidetehnoloogiad ja infosüsteemid, sealhulgas arvutitega juhitud kiire pikamaatranspordi võrgud on nende käsutusse andnud“.
Mitmeski mõttes on World Wide Web meie ajastu sümbol ja ilma erilise liialduseta võib öelda, et „interneti massiline omaksvõtt tõukab tagant üht ajaloo kõige põnevamat sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist muundumist ning erinevalt varasematest muutuste perioodidest on mõju seekord täiesti globaalne“ (Schmidt, Cohen 2013: 4). Interneti ja digitaalse kommunikatsiooni esiletõus tähistab ka olulist muutust meie teadmiste süsteemis, kolmandat suurt revolutsiooni pärast kirjakunsti ja trükikunsti leiutamist. See on esile kutsunud uued vaidlused „teadmisühiskonna“ või „infoajastu“ sünnist, mis omakorda on soodustanud ajaloolist lähenemist sellele teemale – aidanud kaasa teadmiste ajaloo tekkele (Burke 2016: 4–5; vt 6. ptk).
Tehnoloogia ja meedia areng on alati mõjutanud kultuurilisi hoiakuid ja vorminud meie suhteid minevikuga (Kittler 1999; Anderson 2011). Vaid mõne aastakümnega laialdaselt üle maailma levinud digitehnoloogia on jõuliselt ümber kujundanud meie suhte minevikuga ning meie mineviku uurimise viisid ja vahendid, kusjuures üsna julgelt võib ennustada, et tulevikus muutuvad need arengud veelgi intensiivsemaks (Weller 2013). Allikmaterjalide üha ulatuslikum digiteerimine ning nende töötlemine ja analüüsimine uute järjest rohkem veebipõhiste tööriistade ja meetoditega on avanud ajaloolastele täiesti uued väljavaated ning sundinud neid oma ameti põhialuseid ümber mõtestama (vt 10. ptk).
Selguse huvides tuleks siiski vahet teha kahel nähtusel: digiajastu ajalool ja digiajalool. Teatud mõttes on kõik ajaloolased tänapäeval digiajaloolased, sest digitehnoloogia vahendeid kasutame me kõik, olgu selleks näiteks internet või tekstitöötlusprogammid. Rääkimata ajalookultuuri üldisest digiteerumisest: ajalooainelistest arvutimängudest ajalooliste virtuaalreaalsuse lahendusteni (Fogu 2009). Kitsamas mõttes digiajaloo all tuleb siiski silmas pidada sellist lähenemist ajaloole, mis kasutab digitehnoloogilisi vahendeid mineviku uurimiseks ja esitamiseks. Journal of American History korraldatud veebiarutelus on Douglas Seefeldt ja William G. Thomas (2009) pakkunud digiajaloole definitsiooni, mis tundub endiselt kõige sobivam:
Digiajalugu võib laiemalt mõista kui mineviku uurimise ja esitamise meetodit, mis töötab arvutil, internetivõrgul ja tarkvarasüsteemidel põhineva uue sidetehnoloogiaga. Ühel tasandil on digiajalugu teadusloome ja kommunikatsiooni avatud areen, mis hõlmab uute loengumaterjalide väljatöötamist ja teadusandmete kogumist. Teisel tasandil on digiajalugu metodoloogiline lähenemine, mida raamistab nende tehnoloogiate hüpertekstuaalne võime luua, määratleda, annoteerida ja uurida seoseid inimese ülestähendustes mineviku kohta.
Digiajalugu ei tule niisiis käsitada mitte ajaloo uue abiteadusena, vaid uue viisina ajalugu uurida ja kirjutada. Uurimistöö seisukohast peavad ajaloolased harjuma uue olukorraga, mida Roy Rosenzweig (2011: 7) nimetab „fundamentaalseks paradigmanihkeks kasinuse kultuurilt külluse kultuurile“. Allikate massiline digiteerimine ja üha uued võimalused, mida pakub kvantitatiivne analüüs, seavad ajaloolased küsimuse ette, kuidas muudab uus olukord meie praegust arusaama „ajaloolisest allikast“. Mis tagajärjed on sellel, kui „allikatest“ saavad „(suur)andmed“? Kui muutub ajalooliste allikate olemus, siis kuidas mõjutab see meie analüüsimeetodeid? Mil moel nihkub paigast tasakaal uurija ja masina vahel ning kuidas me saame näiteks lõimida lähi- ja kauglugemist (Zaagsma 2013: 19)? Sarnaselt digihumanitaaria üldise arenguga on ka digiajalugu jõudnud viimaste aastatega faasist 1.0 faasi 2.0 (Berry, Fagerjord 2017). Kui digiajalugu 1.0, kantuna üldisest arvutite ja digitehnoloogia vaimustusest, oli orieneeritud eeskätt andmebaaside loomisele ja kvantitatiivsele analüüsile, siis digiajalugu 2.0 rõhutab üha enam kvalitatiivse ja kriitilise lähenemise vajalikkust, samuti kasutajate aktiivsemat kaasamist (Noiret 2013). Pärast esimese tehnoloogilise entusiasmi vaibumist on esile tõusmas uued visualiseerimise ja andmeanalüüsi tehnikad, mis lubavad taas suuremat tähelepanu pöörata humanitaarse uurimistöö tavapärastele metodoloogilistele tugevustele: „tähelepanu komplekssusele, meediumispetsiifikale, ajaloolisele kontekstile, analüütilisele sügavusele, kriitikale ja tõlgendusele“ (Schnapp, Presner 2009).
„Digipööre“ ei esita väljakutset üksnes mineviku uurimisele, vaid ka selle esitamisviisidele. Digitaalne keskkond vabastab ajaloolased kohustusest kasutada lineaarset narratiivi, veebipõhine ajalookirjutus võimaldab neil luua meediumivahelisi hüpertekste ja virtuaalset ajaloolist tegelikkust, kus iga kasutaja valib endale sobiva raja. Chiel Van den Akker (2013: 111) on välja pakkunud mugava tüpoloogia, millega eristada ajaloolaste narratiive analoog- ja digiajastul:
| Vana narratiiv | Uus (veebi)narratiiv |
| raamat, artikkel, arvustus | rikastatud publikatsioon, wiki, blogi, näitus |
| monograafiline | koostöine, osaluspõhine, interaktiivne |
| lineaarne | mittelineaarne, hüpertekstuaalne |
| panoraam | kollaaž |
| kirjutamine ja lugemine | vahetu suhtlus |
Veebipõhine ajalookirjutus toetab kasutajate aktiivset osalust teadmisloomes, võimaldab ajaloolastel arendada internetis koostöiseid ja osaluspõhiseid ajalooteaduslikke uurimisprojekte, mis mõjutavad tulevikus kindlasti seda, kuidas ajalookirjutust mõtestatakse. See osaluspõhine veebikultuur, nagu on õigustatult rõhutanud Ann Rigney (2010: 111), „ei esita üksnes uusi tingimusi minevikunarratiivide loomiseks, vaid ka uusi väljakutseid mõisteliseks tõlgendamiseks“.
Tõsi küll, veebipõhised ajaloonarratiivid ei ole midagi ennekuulmatut